Lendoravad on 44 liigist koosnev hõim oravate sugukonnas Sciuridae. Vaatamata nimele ei kasuta ükski neist mootoriga lendu: kõik on purilendurid.

Nad on seltskondlikud ja lärmakad närilised, kes liuglevad puu otsa- ja tagajalgu ühendava lahtise nahkliblikaga puu otsast puu otsa. Nad suudavad liugelda kuni 46 meetri kõrgusele, juhtides oma sabaga ja maandudes puutüvele, haarates sellest kõigi nelja jalaga kinni.

Need oravad on öised (kõige aktiivsemad öösel). Nende eluiga looduses on umbes viis aastat ja vangistuses umbes 13 aastat. Lendoravad elavad Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia metsades.

Lendoravad söövad peamiselt taimi, näiteks seemneid, pähkleid, lehti, vahtramahla, sibulaid, koort, lilli ja juuri. Harvemini söövad nad putukaid, mune, ussikesi, väikseid linde ja muid väikseid loomi.

Lendoravaid oravaid jahivad ninas, rebane, hauk ja kojoot.

Taksonoomia ja liigid

Lendoravad kuuluvad Pteromyini hõimkonda (mõnes taksonoomias alamperekond või hõim), mis on osa oravate sugukonnast Sciuridae. Hõlmab umbes 44 liiki erinevates perekondades, mille suuruse- ja värvivariatsioon on suur: on nii väikseid liug-oravaid kui ka suuri Aasia põlisliike (nn hiid‑lendoravad).

Morfoloogia ja liuglemine

Lendoravatele on iseloomulik õhuke nahapilu mõlema esija tagajala vahel — patagium — mis moodustub lahtisest nahast ja karvast ning võimaldab neil liuelda puude vahel. Sabal on tähtis juhtiv ja stabiliseeriv roll: saba toimib roolijagu, aidates planeerida maandumist ja muuta liugemise nurka. Käpad on tugevad ja küünised sobivad hästi puu külge haakumiseks.

  • Liugdistants: sõltuvalt liigist ja oludest võivad lendoravad liuelda kuni kümnete meetrite kaugusi — kirjeldatakse kuni 46 meetri pikkuseid liuge.
  • Taju: paljud liigid on hästi kohanenud pimeduse tingimustega: neil on suured silmad ja tundlikud vuntsid.

Elupaigad ja levik

Lendoravad eelistavad metsaseid elupaiku, kus on kõrged puutüved ja tihe latvakiht, mis võimaldab ohutut liuglemist ja toiduotsingut. Levila hõlmab Põhja-Ameerikat, Euroopat ja Aasiat — paljud liigid elavad eelkõige parasvöötme ja põhjapoolsetes metsades. Nad ei esine looduslikult Aafrikas ega Austraalias.

Eluviis ja käitumine

Enamik lendoravaid on öised või hämaruseaktiivsed, kuid käitumine võib liikide lõikes erineda. Nad on sageli seltskondlikud: pesitsevad puuõõntes või ehitavad pehmeid pesi (drey’d) üksteisele lähedal. Öösel liiguvad nad kiiresti puude vahel, otsides toitu ja kontrollides oma territooriumi.

Toitumine

Lendoravad on üldiselt taimtoidulised, kuid paljud liigid on oportunistlikud ja tarbivad ka loomset päritolu toitu. Toidusedel sisaldab:

  • seemneid ja pähkleid (nt tammetõrud, pähklid)
  • puuvilju, marju ja vilju
  • lehti, õisi ja koort
  • vahtramahla ja muud puuviljaseemnevedelikud
  • ajutiselt putukaid, mune, ussikesi ning väiksemaid selgrootuid või linnumune

Toidu otsimisel kasutavad nad lendamis- ehk liuglemisvõimet, aga ka klanitud ronimist ja puult-puule hüppamist.

Paljunemine ja eluiga

Paljud lendoravad saavad suguküpseks esimese eluaasta jooksul. Paljunemine toimub tavaliselt korrapäraselt (vähemalt üks kord aastas), sünnib mitu poega korraga — tavaliselt 1–6 järglast sõltuvalt liigist. Emad kasvatavad poegi puuõõnsuses või hästi varjatud pesas; pojad on sündides paljudel liikidel pimedad ja karvutud, hiljem arenevad silmad ja patagium.

Nagu mainitud, on eluiga looduses tavaliselt lühem (umbes viis aastat) ning vangistuses olenevalt liigist võib ulatuda üle kümne aasta (ligikaudu 13 aastat või rohkem), kuna puuduvad looduslikud vaenlased ja toit on stabiilsem.

Vaenlased ja ohud

Looduslikud röövloomad on lendoravatele tõsine oht. Nende hulka kuuluvad näiteks öökullid, kährikud, rebased ja haugid. Originaalis loetletud nimed sisaldavad ka ninas, rebane, hauk ja kojoot, kuid lisaks neile võivad ahistajateks olla ka metsised, kiskjalised linnud ja mõnedes piirkondades sisalikud või maod.

Muu ohustatus tuleneb inimtegevusest: metsade raadamine, elupaikade killustatus ja liiklus kaitsetute puude vahel vähendavad sobivaid pesapaiku ja koridore liuglemiseks.

Säilitamine ja inimsuhted

Mõned lendoravalised liigid on ohustatud elupaikade kadu tõttu ning vajavad elupaikade kaitset ja säilitamist. Samas on mitmed liigid harjunud inimese läheduses elama ja võivad kasutada parkide ja aedade vanu puid.

Vangistuses hoidmine nõuab eritingimusi: piisavalt ruumi liuglemiseks, sobivat varju ja ööpäevast rütmi. Lendoravad võivad olla ka teadusuuringute ja keskkonnahariduse subjektiks, kuna nende unikaalne liuglemisvõime ja öine elu pakuvad huvitavaid uurimisvõimalusi.

Kokkuvõte

Lendoravad on omanäoline ja kohmakalt elegantsed oravad, kelle liuglemisvõime võimaldab neil navigeerida metsas üle suurte vahemaade ilma maapinnale laskumata. Nad mängivad olulist rolli metsade ökosüsteemides seemnete ja teiste taimsete osakeste levitajatena ning vajavad säilitamiseks terviklikke ja ühendatud metsaalasid.