Fossa (Cryptoprocta ferox) — Madagaskari endeemne kassilaadne kiskja
Fossa (Cryptoprocta ferox) — Madagaskari endeemne kassilaadne kiskja: bioloogia, käitumine, saak, ohustatus ja kaitse. Loe täielikku ülevaadet.
Fossa (Cryptoprocta ferox) on Madagaskaril endeemiline kassilaadne lihasööja imetajatüüp. Ta kuulub Eupleridae perekonda, mis on lihasööjate perekond, mis on tihedalt suguluses monguuside perekonnaga (Herpestidae).
Selle liigitus on olnud vastuoluline, sest see näeb välja nagu kass, kuid muud tunnused viitavad lähedasele sugulusele viverriidide (nt tsivettide) rühmaga. Geneetilised uuringud näitavad nüüd, et fossad ja teised Madagaskari kiskjad moodustavad omavahel klanni, perekonna Eupleridae, ning arvatakse, et lihasööjad koloniseerisid saare kunagi umbes 18–20 miljonit aastat tagasi.
Fossa on Madagaskari suurim imetajatest lihasööja ja teda on võrreldud väikese puumaga. Täiskasvanud isendi kerepikkus on tavaliselt 70–80 cm ning kaal 5,5–8,6 kg; isased on üldiselt suuremad kui emased. Tal on pooleldi sissetõmmatavad küünised ja väga painduvad pahkluud, mis võimaldavad tal pea ees üles ja alla ronida puudel ning hüpata puu otsast puu otsa.
Morfoloogia ja kohastumused
Fossa kere on piklik, jalad suhteliselt lühikesed ja saba pikk, mis aitab tasakaalu hoida ronimisel. Karvkate on lühike ja tavaliselt ühtlaselt pruunikashall kuni punakaspruun; nimetatakse ka hallikaks tooniks sõltuvalt piirkonnast. Silmad on suhteliselt suured, mis võimaldab nähtavat nägemist nii päeval kui pimedas. Hambad ja lõuad on kohastunud kiskjalikuks elustiiliks: lõikehambad ja kihvad on tugevad, võimaldades kinni hoida ja tükeldada saaki.
Eluviis ja toitumine
Fossa on peamiselt puu- ja maaeluline (sem-iarboreaalne) saakjahtija. Ta jahtib nii päevavalguses kui ka öösel (kathemeral), sõltuvalt saagi aktiivsusest. Üle 50% tema toidust moodustavad Madagaskari endeemilised primaadid, eriti makid, kuid saagiks on ka tenrekid, närilised, sisalikud, linnud ja muud loomad. Fossa kasutab ronimis- ja hüppeoskust, jälitab saaki puude oksadel ning suudab vajadusel kiirelt maapinnal liikuda. Tema poolsissetõmmatavad küünised ja pööratavad pahkluud annavad talle erilise osavuse puude okstel liikumiseks.
Paljunemine ja eluiga
Paaritumine toimub sageli puudel horisontaalsetel jäsemetel ja võib kesta mitu tundi. Emased sünnitavad ühest kuni kuue poega, kes sünnivad pimedana ja hambatuna (altricial). Poegade hooldus kestab mitu kuud: imikud võõrutatakse tavaliselt umbes 4,5 kuu vanuselt ja saavad enam-vähem iseseisvaks aasta pärast. Suguküpsus saabub umbes kolme kuni nelja aasta vanusena. Vangistuses elavad fossad kuni umbes 20 aastat; looduses eluiga on tõenäoliselt lühem, sõltuvalt röövloomade, haiguste ja elupaika mõjude tõttu.
Levik, elupaigad ja tihedus
Liik on laialt levinud üle Madagaskari metsavööndi, kuid tema asustustihedus on tavaliselt madal. Fossa eelistab metsasid — nii vihmametsi kui ka kuivemaid metsaahelaid — ja väldib avamaid põllumajandusmaastikke. Nad vajavad suuri territooriume ja hea saagi kättesaadavust, mistõttu populatsioonid on sageli killustunud ja väikeste arvuühikutena hajutatud.
Konservatsioon ja ohud
Rahvusvaheline Looduskaitseliit on fossad määranud "ohualdiste" (Vulnerable) kategooriasse. Peamised ohutegurid on:
- elupaikade hävitamine ja killustamine – metsade raadamine, põllumajanduslik laiendamine ja tavad nagu tavy (põllumajanduslik põleng),
- inimesega seotud konfliktid – fossasid mõistetakse vahel kibedalt kui saakloomi või neid kardetakse ja tappa,
- saagi kättesaadavuse vähenemine – primaatide populatsioonide vähenemine mõjutab fossade toiduallikat.
Samal ajal aitab mõnel pool kohalike kultuuride tabu fossasid kaitsta, kuna teatud piirkondades peetakse neid ebasoodustatuks tappida. Ilma tugevamate kaitsemeetmete ja metsade säilitamiseta võib fossade olukord halveneda.
Uuringud ja inimeste suhted
Fossade elupaikade ja käitumise uurimine on oluline, et mõista, kuidas neid paremini kaitsta. Uuringud on valgustanud nende olulist rolli ökosüsteemis kui tipppredaatorid, kes aitavad hoida saagipopulatsioone tasakaalus. Samuti on fossade vaatlus ja looduskaitseprogrammid muutunud osaks Madagaskari ökoturismist, mis võib pakkuda kohalikule elanikkonnale majanduslikku motivatsiooni metsade säilitamiseks.
Kokkuvõte
Fossa on eriline ja erilist kohastumist nõudev kiskja, kellel on oluline koht Madagaskari ökoloogias. Kuigi liik on laialt levinud, ohustab teda peamiselt elupaikade kadu ja inimtekkeline surve. Tõhusaks kaitseks on vajalikud nii teadusuuringud, kaitsealade säilitamine kui ka koostöö kohalike kogukondadega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on fossa?
V: Fossa (Cryptoprocta ferox) on Madagaskaril endeemiline kassilaadne lihasööja imetajakari. Ta kuulub perekonda Eupleridae, mis on tihedalt suguluses monguuside perekonnaga (Herpestidae).
Küsimus: Kuidas mõjutab selle liigitus mõtteid selle kohta, mitu korda olid imetajatest lihasööjad Madagaskaril koloniseeritud?
V: Selle klassifikatsioon mõjutas mõtlemist selle kohta, mitu korda olid imetajatest lihasööjad Madagaskaril koloniseerinud. Geneetilised uuringud näitavad nüüd, et fossad ja kõik teised Madagaskari kiskjalised on omavahel tihedalt seotud, mis viitab sellele, et nad kuuluvad ühte klanni ehk perekonda - Eupleridae. See viitab sellele, et lihasööjad koloniseerisid saare tõenäoliselt kunagi umbes 18-20 miljonit aastat tagasi.
K: Millise suuruse ja kaaluni jõuavad täiskasvanud fossiilid?
V: Täiskasvanud isendite pea-keha pikkus on 70-80 cm ja kaal 5,5-8,6 kg. Isased on tavaliselt suuremad kui emased.
K: Millised füüsilised omadused võimaldavad neil puudele ronida?
V: Fossal on pooleldi tõmmatavad küünised ja painduvad pahkluud, mis võimaldavad tal pea ees üles ja alla ronida puude otsa, samuti hüpata puu otsast puu otsa.
K: Millises elupaigas nad elavad?
V: Fossasid leidub ainult metsastunud elupaikades ja nad jahivad oma saaki nii päeval kui ka öösel.
K: Millistest loomadest koosneb nende toit?
V: Üle 50 % nende toidust moodustavad makid, kuid fossad söövad ka küülikuid, närilisi, sisalikke, linde ja muid loomi.
K: Kui kaua kestab, kuni imikud saavad iseseisvaks?
V: Imikud võõrutatakse pärast 4,5 kuu vanust ja iseseisvuvad pärast ühe aasta vanust, kui nad saavutavad suguküpsuse kolme- või nelja-aastaselt.
Otsige