Valegharial (malai gharial Tomistoma schlegelii): liigi ülevaade elupaik ja ohud

Valegharial (Tomistoma schlegelii) — malai ghariali elupaiga ja ohtude ülevaade: levik, pesitsemine, elupaikade häving, salaküttimine ning kaitse‑ ja taastamispingutused.

Valegharial ehk malai gharial (Tomistoma schlegelii) on suur mageveekogude roomajad, kelle eripäraks on väga peenike ja pikk nokk — meenutab sarnaselt ghariali suu — ning sellest on tulenenud liigi rahvapärane nimi.

Välimus ja suurus

Valegharial on hästi kohastunud eluks vees: keha on voolujooneline, jalad suhteliselt lühikesed ja saba tugev, mis aitab ujudes. Noka pikk ja kitsas aitab saaki — peamiselt kalu — püüda. Emased on tavaliselt 2–3 m pikkused; isased võivad kasvada suuremaks, kuni umbes 4 m või veidi rohkem. Nahk on kare ja seljal esinevad soomused ning värvitoonid jäävad pruunikatest ja hallikatest toonidest, mis aitavad varjuda veetaimestikus.

Taksonoomia ja sugulus

Pikka aega liigitatati valegharial tavapäraste krokodillide hulka, kuid hilisemad immunoloogilised ja molekulaarsed uuringud on näidanud, et ta on gharialiga suguluse poolest tihedamalt seotud. Seetõttu paigutatakse ta sageli perekonda Gavialidae või eraldi perekonda Tomistoma, olenevalt taksonoomilisest lahendusest.

Levik ja elupaik

Valegharial on looduslikult levinud Kagu-Aasia madalamate jõesüsteemide ja tihkete veekogude piirkondades. Tema tuntumad levikualad on kuues Sumatra ja Malaisia jõesüsteemis. Liigi esinemine on dokumenteeritud ka Borneol, Jaaval, Vietnamis ja Tais (Tai puhul pole vaatlusi alates 1970. aastatest). Mõned andmed viitavad ka võimalikule esinemisele Sulawesil. Fossiilijäänused Lõuna-Hiinas näitavad, et liigi eelkäijad elasid kunagi sealgi.

Käitumine ja toitumine

Valegharial on peamiselt vees elav saakloom. Tema peenike nokk sobib hästi kalade püüdmiseks, kuid ta sööb ka teisi vees elavaid selgrootuid ja väiksemaid võrsaite ning aeg-ajalt konni, linde ja väiksemaid imetajaid. Loom on tavaliselt varjatum ja võib olla aktiivsem hämaruses ja öösel. Päeval võib teda näha päikesevanne võtmas ja veepiiril lamamas.

Paljunemine ja areng

Valegharialid munevad nagu teisedki krokodillid. Tegemist on kühmnokkade pesitsejaga, kes ehitab pesa tihti kuiva lehemassi või turbakuhja kujul. Paaritunud emased munevad tavaliselt 30–60 muna. Kui pesa on valmis ja munetud, jätab emane pesa maha — erinevalt mõnest teistest krokodilliliikidest ei pruugi ta pakkuda poegadele tugevat või pikka hoolt. Munadest kooruvad noored ligikaudu 90 päeva pärast; väikseid poegi ohustavad paljud röövloomad, näiteks metssigad, mungod, suured kassid (tiiger, leopard), metsikud koerad ja muud saakloomad, mistõttu paljud noored ei saavuta täiskasvanuea.

Pikaaegne eluiga

Vabas looduses võib valegharial elada mitmekümne aasta vanuseks. Ligikaudne eluea hinnang on kuni 30–40 aastat, sõltuvalt elupaigatingimustest ja inimteguritest.

Ohud ja kaitse

Valeghariali populatsioonid on tugevalt ohustatud ja liik on väljasuremise lähedal paljudel levialadel. Peamised ohutegurid:

• Elupaikade kadumine: mageveekogude kuivendamine, jõe kallaste teisendamine, veetaseme muutused ja vihmametsade hävitamine hävitavad oluline paljunemis- ja toitumisalad.
• Küttimine ja salaküttimine: loomi tapetakse naha ja liha pärast.
• Munade kogumine: inimesed korjavad mune toiduks või kaubaks, mis vähendab poegade arvu.
• Reostus ja kalapüügivarustus: veekvaliteedi halvenemine ja tihe kalapüük vähendavad saaki ja kahjustavad noorte ellujäämist.
• Populatsioonide killustumine: väiksed, isoleeritud rühmad on haavatavamad hävimisele ja geneetilise mitmekesisuse vähenemisele.

Paljud riigid, sealhulgas Malaisia ja Indoneesia, on astunud samme liigi kaitseks: õiguslik kaitse, kaitsealade loomine, patrullid ja ulatuslikum järelevalve, avalikkuse teadlikkuse tõstmine ning mõnel pool ka aretus- ja tagasiistutusprogrammid. Rahvusvahelised kaitsealgatused ja koostöö aitavad samuti vähendada kaubandusest tulenevat survet.

Tähtsus ökosüsteemis ja inimeste suhted

Valegharial on ökosüsteemis oluline röövlooma roll — ta aitab hoida veekogude kalapopulatsioone tasakaalus. Samas põhjustab inimtegevus vahel konflikte (nt kaluritega), mistõttu on oluline leida lahendusi, mis kaitsevad nii liike kui ka kohalikke kogukondi. Edukad kaitseprogrammid põhinevad sageli elupaikade säästmisel, kogukondlikul kaasamisel ja säästvatel majandustavadel.

Kokkuvõte

Valegharial (Tomistoma schlegelii) on eriline ja haavatav krokodillilaadne loom Kagu-Aasia mageveesüsteemides. Tema peenike nokk, veeeluline eluviis ja spetsiifilised pesitsemisharjumused teevad temast unikaalse liigi, mille säilimine nõuab sihikindlat kaitset: elupaikade säästmist, küttimise piiranguid, munade kaitset ja rahvusvahelist koostööd. Ilma nende meetmeteta on liigi tulevik ebakindel, kuid õigete sammudega on võimalik tema populatsioone stabiliseerida ja taastada.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vale gharial?

K: Kus võib valeghariali leida?

K: Kuidas paljuneb valegharial?

K: Millised ohud ähvardavad seda liiki?

K: Kas tehakse jõupingutusi väljasuremise vältimiseks?

K: Kas see liik on seotud teiste roomajatega?

K: Kui suureks kasvavad emasloomad tavaliselt suguküpseks saades?

Otsing