Pierre-Félix Guattari (prantsuse: [ɡwataʁi] (listen), "feh-LEEX GWA-tah-rhee"; 30. aprill 1930 – 29. august 1992) oli prantsuse psühhiaater, filosoof, semioloog ja aktivist. Ta kujundas ja populariseeris ideid, mida sageli nimetatakse skisoanalüüsiks (skizoanalüütilised praktikad, mis ründavad traditsioonilist freudilikku oidipaalset lähenemist) ja ökosoofiaks (integreeritud vaade keskkonnale, ühiskonnale ja subjektile). Guattari on laialdaselt tuntud ka akadeemilise ja avaliku koostöö poolest Gilles Deleuze'iga: nende kaks ühisteost moodustavad sarja "Kapitalism ja skisofreenia" — esimene osa Anti-Oidipus ilmus 1972. aastal ning teine ehk tuntum osa Tuhat platoo (orig. Mille Plateaux) 1980. aastal.

Elulugu ja töökoht

Guattari sündis Prantsusmaal ning töötas suure osa oma elust psühhiaatrina. Alates 1950.–1960. aastatest seostub tema nimi eriti La Borde'i (La Borde) vaimuhaigla ümber kujunenud praktika ja institutsioonilise psühhoteraapia katselaboriga, kus ta töötas koos teiste kolleegidega ja proovis välja arendada alternatiive tavapärasele haiglapraktikale. Tema lähenemine rõhutas patsiendi ja personaliga seotud suhtluse, institutsionaalse korra ning poliitiliste ja sotsiaalsete faktide seoseid.

Peamised ideed ja mõisted

  • Skisoanalüüs: Guattari ja Deleuze'i koostöös arendatud meetod, mis püüab mõista soovi (desiring-production) kui ühiskondlikku ja masinaalikku protsessi, mitte üksnes intrapsühholoogilist patoloogiat. Skisoanalüüs kritiseerib oidipaalset raamistust ja suunab tähelepanu deterritorialisatsiooni ja reterritorialisatsiooni mehhanismidele.
  • Rhizome (juurevõrksüsteem) ja agregaat (assemblage): mõisted, mis rõhutavad järjestikuse, mittekeskse ja mitmepolaarse struktuuri tähtsust teadvuse, keelte ja sotsiaalse organiseerumise kirjeldamisel.
  • Mikropolitika: keskendumine väikeste igapäevaste suhete, subjektiks olemise viisi ja soovi „molekulaarsetele“ aspektidele, mis võivad viia laiemate ühiskondlike muutusteni.
  • Ökosoofia (kolm ökoloogiat): Guattari hilisem panus, mis ühendab keskkonnaökoloogia, sotsiaalse ökoloogia ja subjektiivse (psühholoogilise) ökoloogia vajaduse terviklikuks poliitiliseks ja teoreetiliseks lähenemiseks (kirjatööde hulgas tuntud eelkõige esseena Les Trois Écologies).

Tähtsamad teosed

  • Anti-Oidipus (1972, koos Gilles Deleuze'iga) — kriitika traditsioonilise psühhoanalüüsi ja kapitalistliku ühiskonna seoste kohta; alustekk kapitalismist kui soovide produktsioonisüsteemist.
  • Tuhat platoo (orig. Mille Plateaux, 1980, koos Deleuze'iga) — mitmeautori-ajakujuline, fragmentaarne töö, mis arendab edasi rhizoomi ja agregaatide ideid ning loob raamistiku mitmesugustele interdistsiplinaarsetele analüüsidele.
  • Les Trois Écologies (1989) — esseede kogu, kus Guattari toob kokku ökoloogilised, sotsiaalsed ja subjektiivsed küsimused ning kutsub välja traditsioonilise eristamise looduse ja ühiskonna vahel.
  • Lisaks avaldas Guattari palju artikleid, esseid ja väiksemaid monograafiaid, tegeledes psühhiaatria praktika, poliitika, semioloogia ning kunsti ja kirjandusega.

Poliitika, aktivism ja õpetus

Guattari oli aktiivne vasakpoolsetes ja radikaalsemates intellektuaalsetes ringkondades, ta osales ühiskondlikus debatistamisel ning püüdis siduda teooriat otsese ühiskondliku praktika ja psühhiaatria uuendustega. Tema tööd on mõjutanud terapeute, kunstnikke, kultuuriteoreetikuid ja poliitilisi aktiviste. Guattari rõhutas tihti interdistsiplinaarsust — mõtlemist, mis ühendab filosoofia, psühholoogia, semiootika ja ökoloogia.

Pärand ja mõju

Guattari ideed on jätnud püsiva jälje kaasaegsele kontinentaalsele filosoofiale, kultuuri- ja kirjandusteooriale, queer- ja gender-teooriale, kriitilisele geograafiale ning uusi vorme otsivale psühhoteraapiale. Tema mõisted nagu deterritorialisatsioon, rhizome ja mikropolitika on saanud tööriistadeks interdistsiplinaarsetes uurimustes. Guattari järeltulijad ja interpreteerijad on arendanud edasi tema ökosoofilisi ja poliitilisi ettepanekuid vastuseks globaalsele keskkonna- ja sotsiaalkriisile.

Pierre-Félix Guattari suri 29. augustil 1992. Tema tööd jätkavad mõju avaldamist nii akadeemias kui ka praktilistes projektides, mis püüavad ühendada teooriat ja muutust ühiskondlikes institutsioonides.