Pierre-Félix Guattari — prantsuse psühhiaater, filosoof ja skisoanalüüsi looja
Pierre-Félix Guattari — prantsuse psühhiaater ja filosoof, skisoanalüüsi ning ökosoofia looja; tuntud Deleuze'i kaasautorina teostest "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platoo".
Pierre-Félix Guattari (prantsuse: [ɡwataʁi] (listen), "feh-LEEX GWA-tah-rhee"; 30. aprill 1930 – 29. august 1992) oli prantsuse psühhiaater, filosoof, semioloog ja aktivist. Ta kujundas ja populariseeris ideid, mida sageli nimetatakse skisoanalüüsiks (skizoanalüütilised praktikad, mis ründavad traditsioonilist freudilikku oidipaalset lähenemist) ja ökosoofiaks (integreeritud vaade keskkonnale, ühiskonnale ja subjektile). Guattari on laialdaselt tuntud ka akadeemilise ja avaliku koostöö poolest Gilles Deleuze'iga: nende kaks ühisteost moodustavad sarja "Kapitalism ja skisofreenia" — esimene osa Anti-Oidipus ilmus 1972. aastal ning teine ehk tuntum osa Tuhat platoo (orig. Mille Plateaux) 1980. aastal.
Elulugu ja töökoht
Guattari sündis Prantsusmaal ning töötas suure osa oma elust psühhiaatrina. Alates 1950.–1960. aastatest seostub tema nimi eriti La Borde'i (La Borde) vaimuhaigla ümber kujunenud praktika ja institutsioonilise psühhoteraapia katselaboriga, kus ta töötas koos teiste kolleegidega ja proovis välja arendada alternatiive tavapärasele haiglapraktikale. Tema lähenemine rõhutas patsiendi ja personaliga seotud suhtluse, institutsionaalse korra ning poliitiliste ja sotsiaalsete faktide seoseid.
Peamised ideed ja mõisted
- Skisoanalüüs: Guattari ja Deleuze'i koostöös arendatud meetod, mis püüab mõista soovi (desiring-production) kui ühiskondlikku ja masinaalikku protsessi, mitte üksnes intrapsühholoogilist patoloogiat. Skisoanalüüs kritiseerib oidipaalset raamistust ja suunab tähelepanu deterritorialisatsiooni ja reterritorialisatsiooni mehhanismidele.
- Rhizome (juurevõrksüsteem) ja agregaat (assemblage): mõisted, mis rõhutavad järjestikuse, mittekeskse ja mitmepolaarse struktuuri tähtsust teadvuse, keelte ja sotsiaalse organiseerumise kirjeldamisel.
- Mikropolitika: keskendumine väikeste igapäevaste suhete, subjektiks olemise viisi ja soovi „molekulaarsetele“ aspektidele, mis võivad viia laiemate ühiskondlike muutusteni.
- Ökosoofia (kolm ökoloogiat): Guattari hilisem panus, mis ühendab keskkonnaökoloogia, sotsiaalse ökoloogia ja subjektiivse (psühholoogilise) ökoloogia vajaduse terviklikuks poliitiliseks ja teoreetiliseks lähenemiseks (kirjatööde hulgas tuntud eelkõige esseena Les Trois Écologies).
Tähtsamad teosed
- Anti-Oidipus (1972, koos Gilles Deleuze'iga) — kriitika traditsioonilise psühhoanalüüsi ja kapitalistliku ühiskonna seoste kohta; alustekk kapitalismist kui soovide produktsioonisüsteemist.
- Tuhat platoo (orig. Mille Plateaux, 1980, koos Deleuze'iga) — mitmeautori-ajakujuline, fragmentaarne töö, mis arendab edasi rhizoomi ja agregaatide ideid ning loob raamistiku mitmesugustele interdistsiplinaarsetele analüüsidele.
- Les Trois Écologies (1989) — esseede kogu, kus Guattari toob kokku ökoloogilised, sotsiaalsed ja subjektiivsed küsimused ning kutsub välja traditsioonilise eristamise looduse ja ühiskonna vahel.
- Lisaks avaldas Guattari palju artikleid, esseid ja väiksemaid monograafiaid, tegeledes psühhiaatria praktika, poliitika, semioloogia ning kunsti ja kirjandusega.
Poliitika, aktivism ja õpetus
Guattari oli aktiivne vasakpoolsetes ja radikaalsemates intellektuaalsetes ringkondades, ta osales ühiskondlikus debatistamisel ning püüdis siduda teooriat otsese ühiskondliku praktika ja psühhiaatria uuendustega. Tema tööd on mõjutanud terapeute, kunstnikke, kultuuriteoreetikuid ja poliitilisi aktiviste. Guattari rõhutas tihti interdistsiplinaarsust — mõtlemist, mis ühendab filosoofia, psühholoogia, semiootika ja ökoloogia.
Pärand ja mõju
Guattari ideed on jätnud püsiva jälje kaasaegsele kontinentaalsele filosoofiale, kultuuri- ja kirjandusteooriale, queer- ja gender-teooriale, kriitilisele geograafiale ning uusi vorme otsivale psühhoteraapiale. Tema mõisted nagu deterritorialisatsioon, rhizome ja mikropolitika on saanud tööriistadeks interdistsiplinaarsetes uurimustes. Guattari järeltulijad ja interpreteerijad on arendanud edasi tema ökosoofilisi ja poliitilisi ettepanekuid vastuseks globaalsele keskkonna- ja sotsiaalkriisile.
Pierre-Félix Guattari suri 29. augustil 1992. Tema tööd jätkavad mõju avaldamist nii akadeemias kui ka praktilistes projektides, mis püüavad ühendada teooriat ja muutust ühiskondlikes institutsioonides.
Life
Guattari sündis 1930. aastal Pariisist väljaspool asuvas Villeneuve-les-Sablons'i äärelinnas. Ta õppis 1950. aastate alguses oma õpetaja Jacques Lacani juures praktiseerima psühholoogiat, mida nimetatakse psühhoanalüüsiks. Hiljem töötas ta psühhiaatriakliinikus nimega La Borde, mis oli tema tööandja kogu ülejäänud elu.
Guattari osales aastatel 1955-1965 Pariisi kommunistliku ajalehe "La Voie Communiste" (Kommunistlik tee) koostamisel. Ta oli Prantsusmaal poliitiliselt aktiivne kogu 1960. aastate jooksul ning kohtus oma akadeemilise partneri Gilles Deleuze'iga tema poliitilise töö kaudu. Koos avaldasid nad 1972. ja 1980. aastal kaheosalise teose "Kapitalism ja skisofreenia". Nad kirjutasid ka mitmeid teisi teoseid, sealhulgas Mis on filosoofia? (1991).
Guattari suri La Borde'is 29. augustil 1992. aastal 62-aastaselt südameinfarkti. Tema elukaaslane Gilles Deleuze suri kolm aastat hiljem.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Pierre-Félix Guattari?
V: Pierre-Félix Guattari oli prantsuse psühhiaater, filosoof, semioloog ja aktivist.
K: Millised on kaks tema rajatud valdkonda?
V: Ta rajas kaks valdkonda, mida nimetatakse skisoanalüüsiks ja ökofilosoofiaks.
K: Milline on tema kõige tuntum teos?
V: Tema tuntuim töö on tema akadeemiline koostöö Gilles Deleuze'iga, eriti nende kaheosaline raamat "Kapitalism ja skisofreenia".
K: Millal avaldati "Kapitalism ja skisofreenia" osad?
V: Esimene osa kannab pealkirja Anti-Oidipus ja ilmus 1972. aastal ning teine osa on A Thousand Plateaus, mis ilmus 1980. aastal.
K: Mis tüüpi mõtleja oli Guattari?
V: Guattari oli prantsuse psühhiaater, filosoof, semioloog ja aktivist.
K: Millega sai Guattari kuulsaks?
V: Ta sai kuulsaks sellega, et asutas kaks valdkonda, mida nimetatakse skisoanalüüsiks ja ökosoofiaks, ning samuti oma akadeemilise koostööga Gilles Deleuze'iga nende kaheosalise raamatu "Kapitalism ja skisofreenia" koostamisel.
Otsige