Haljasväetis (kattekultuur): mis on roheväetis ja miks seda kasutatakse

Haljasväetis ehk roheväetis: kuidas parandada mulda, siduda lämmastikku, võidelda umbrohtude ja erosiooniga ning toetada tolmeldajaid. Loe praktilisi nõuandeid!

Tavaliselt kasvatatakse haljasväetist teatud aja jooksul, seejärel küntakse see alla ja lisatakse mulda. Haljasväetised täidavad tavaliselt mitmeid funktsioone, sealhulgas mullaparandus ja mullakaitse. Neid kasutatakse nii maaelu majandamisel kui ka aianduses, köögiviljakasvatuses ja suurpõllulises tootmises, sest õigesti valitud ja õigeaegselt lõpetatud kattekultuur vähendab kemikaalivajadust ja parandab põllumajanduse vastupidavust.

• Kaunviljalised haljasväetised, nagu näiteks ristik, sisaldavad juurekolletes lämmastikku siduvat sümbiootilist bakterit, mis seob õhulämmastikku taimedele kasutataval kujul.

  See tähendab, et pärast lõikumist või kündmist vabaneb mulda lämmastik, mis toetab järgmist põllukultuuri. Kaunviljade puhul on sageli soovitatav kasutada konkreetse liigi inokuleerimist sobiva bakteritüvega, et lämmastiku sidumine oleks tõhusam.

• Haljasväetised suurendavad orgaanilise aine (biomassi) osakaalu mullas, parandades seeläbi veehoidlikkust, õhustust ja muid mullaomadusi.

  Orgaanilise aine lisandumine aitab parandada mulla struktuuri, suurendab mikroorganismide aktiivsust ning toetab pikaajalist viljakust — eriti tähtis kuival perioodil vee säilitamiseks ja liigniiskuse korral parema drenaaži tagamiseks.

• Mõnede haljasväetiste sortide juurestik kasvab sügavale mulda ja toob pinnasesse toitaineid, mis ei ole kättesaadavad madalama juurtega põllukultuuridele.

  Sügavjuurelistel liikidel nagu näiteks mõned ristikuliigid või türnpuud on võime transportida pinnase alumistest kihtidest fosforit ja kaaliumi pinnale, kus järgnev kultuur saab neid kasutada.

• Rohelise väetise valikul ja kasutamisel võetakse sageli arvesse ka üldisi katmiskultuuride funktsioone, nagu umbrohu tõrjumine ning mulla erosiooni ja tihendamise vältimine.

  Tihe taimekate varjab mullapinda, pärsib umbrohtude idanemist ning vähendab vihmavee ülemäärast pinnavee äravoolu ja pinnase erosiooni. Valides kiirekasvulisi liike ja segusid, saab saavutada efektiivse kattekihi lühikese ajaga.

• Mõned haljasväetiskultuurid, kui neil lastakse õitseda, pakuvad tolmeldavate putukate söödat.

  Õitsemise lubamine parandab agrobioonilist mitmekesisust ja toetab mesilaspopulatsioone ning muid kasulikke putukaid. Samas tuleb arvestada, et liiga pikka õitsemist võib mõnes süsteemis pidada soovimatuks, sest see võib segada põhisordi istutamist või koristust.

Miks haljasväetist kasutada?

Haljasväetised parandavad mulla viljakust ja elujõudu ilma keemiliste väetiste ülemäärase kasutamiseta. Peamised eelised on:

• lämmastiku sidumine ja kättesaadavaks tegemine järgnevatele kultuuridele;
• orgaanilise aine ja mikrobioloogilise mitmekesisuse suurendamine;
• erosiooni ja pinnase tihendamise vähendamine;
• umbrohu konkurentsi vähendamine ning kahjurite ja haiguste riski mitmekesistamise kaudu vähendamine;
• tolmeldajate ja teiste kasulike organismide toitmine.

Milliseid liike ja segusid valida?

Valik sõltub eesmärgist ja kasvutingimustest. Näited:

• kaunviljad (nt ristik, läätsed) lämmastiku sidumiseks;
• terviklikud rohud (nt kääbus- või pikajuured) mulla stabiilsuse ja organilise aine loomiseks;
• segud, mis ühendavad jõudu — nt kaunvilja ja teravilja kombinatsioon, et saada nii lämmastiku sidumist kui ka suuremat biomassi.

Juhtudel, kus on soov vältida lühiajalist lämmastiku immobiliseerimist, tuleks arvestada taimede C:N suhet — kõrge süsiniku sisaldus (nt puitunud või väga rohtsed taimed) võib lühiajaliselt siduda lämmastikku mikroorganismide töötlemise ajal.

Kasutus- ja lõpetamisviisid

Haljasväetise lõpetamiseks on mitu meetodit. Levinumad:

• muldapööramine või kündmine (viide: küntakse see) — traditsiooniline viht, sobib paljudele süsteemidele, kuid võib soodustada mulla erosiooni, kui korralikult ei kata;
• niitmine ja lisamine pealmisse mullaorgaanikasse — sobib aedades ja köögiviljakasvatuses;
• rullimine/“crimper” — eriti kasutusel mahepõllumajanduses suvemultšina, mis loob katte ja vähendab vajadust keemiliste taimekaitsevahendite järele;
• keemiline lõpetamine herbitsiidiga — tavapärane suurpõllulises tootmises, kuid mitte sobiv mahetootmiseks;
• looduslik lõpetamine külmaga või põuaga — sõltub kliimast ja ajastusest.

Praktilised näpunäited

• Planeeri külv vastavalt põllukultuuride tsüklile — õige aeg tagab maksimaalse biomassikasvu enne järgmist istutust.
• Külvi ja seemne hulga valimisel arvestage sortide kasvukiiruse ning sihttähtajaga (nt enne sügist külvatavad liigid vs kevadisel ajal külvatavad segud).
• Kaunviljade inokuleerimine sobiva bakteritüvega suurendab lämmastiku fikseerimist.
• Kui eesmärgiks on kiire biomass ja umbrohutõrje, vali segu, mis hõivab pinda tihedalt ja kiiresti.
• Väldi haljasväetise liiga hilist kündmist, kui soovid maksimaalselt ära kasutada toitainete mineraliseerumist; jälgi C:N suhtarve.

Võimalikud riskid ja piirangud

Kuigi haljasväetised pakuvad palju eeliseid, tuleb tähele panna mõningaid riske:

• konkurents põhisordi suhtes, kui kattekultuuri ei lõpetata õigeaegselt;
• mõned liigid võivad olla taimekaitseprobleemide peremehed või viia haigusi edasi;
• liiga palju kõrge süsinikusisaldusega massi võib lühiajaliselt immobiliseerida lämmastikku;
• valesti valitud segud või aeg võivad jätta mulda ebavajaliku taimekattetuse või vähese biomassi.

Ajalooline kontekst

Ajalooliselt võib haljasväetamise praktika viia tagasi külvikorras kasutatavasse kesa tsüklisse, mida kasutati mulla taastumise võimaldamiseks. Traditsioonilised karja- ja külvikorrad kasutasid perioodilisi keda ja vaheldust, et taastada mulla viljakus ilma sünteetiliste väetisteta.

Kokkuvõtteks: haljasväetised on paindlik tööriist mulla tervise parandamiseks, umbrohu ja erosiooni kontrolliks ning tolmeldajate toetamises. Õige liikide ja lõpptehnika valik, arvestades konkreetseid kasvutingimusi ja eesmärke, tagab parima kasu nii lühikeses kui pikas perspektiivis.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on rohekasvatus?

K: Milliseid funktsioone täidab tavaliselt haljasväetis?

K: Milline on liblikõieliste haljasväetiste roll mullaparanduses?

K: Kuidas suurendavad haljasväetised orgaanilise aine osakaalu mullas?

K: Mis kasu on mõnest haljasväetise sordist, mis kasvavad sügavale mulda?

K: Milline on haljasväetamise praktika ajalooline päritolu?

K: Millised on haljasväetise kui katmiskultuuri eelised?

Otsing