Lupiin (Lupinus) — perekond Fabaceae: välimus, liigid ja levik
Lupiin (Lupinus) — Fabaceae perekond: värvikirevad õied, liigid, levik ja tunnused. Avasta kasvutingimused, liigitus ja põnevad faktid lupiinide maailmast.
Lupiin on perekonna Fabaceae liikmete üldnimetus – inglise keeles ja paljudes keeltes tuntud nimetus pärineb ladinakeelsest perekonnanimest Lupinus. Põhja-Ameerikas kasutatakse nime "lupiin" laialt nii rohtsete kui ka mitmete aiataimede kohta.
Selles perekonnas on umbkaudu 150–200 liiki, levik on laialdane. Perekonna peamised levikukeskused on Vahemere piirkond (peamiselt vana maailm) ja Ameerika mandrid; taksonoomiliselt eristatakse tihti kahte suuremat rühma ehk subgenust, näiteks Subgen. Lupinus ja Subgen. Platycarpos (Wats.) Kurl.
Välimus ja morfoloogia
Paljud lupiinid on kergesti äratuntavad järgmiste tunnuste järgi:
- Enamasti rohtsed taimed, sageli mitmeaastased taimed, kõrgus tavaliselt 0,3–1,5 m, kuid leidub ka üheaastaseid taimi ja põõsataolisi vorme, mõned liigid võivad kasvada mitme meetri kõrguseks.
- Lehed on palmja kujuga, tavaliselt jagunenud 5–17 leheleheks; mõnel Ameerika Ühendriikide kaguosast pärit liigil on leht reduseeritud kuni ühe leheleheni. Lehed võivad olla pehmest rohelisest hallikasrohelise või hõbedaseni ning paljud liigid on kaetud hõbedaste karvadega või tiheda karvkattega.
- Õied kasvavad tavaliselt korralike õisikute – sageli püstiste kobaratena või jätketena. Iga õis on 1–2 cm pikkune (sõltuvalt liigist), tüüpilise hernelillekujuga: ülemine kroonleht ("standard"), kaks külgmist ("tiivad") ja kaks alumist kroonlehte kokku sulandununa ("kiil").
- Vili on liigendamata kaun, mis sisaldab mitut seemet — seemned võivad olla kõvad ja värvilised.
Levik, elupaigad ja ökoloogiline roll
Lupiine leidub nii mererannikul kui ka mägipiirkondades, liigid on kohastunud väga erinevate kasvutingimustega. Nad on tähtsad lämmastikku siduvad taimed: juurebakterite (Rhizobium-sarnaste) abil fikseerivad nad atmosfäärilist lämmastikku, parandades mulla viljakust. Lupiinidel on oluline roll tolmeldajate, eriti mesilaste ja põrnikate, toitaineallikana.
Kultuur, majanduslik kasutus ja aedniketöö
- Aedades on populaarsed dekoratiivsed liigid (nt Lupinus polyphyllus) nende kõrgete ja värvikirevate õisikute tõttu.
- Mitmed liigid on olulised kattemaa- ja külvikultuuridena: kasutatakse põllukultuuris kaunviljana, vahe- või kaetudekultuurina ja rohumuldrina tänu nende lämmastiksiduvale võimele.
- Toitaineliselt on lupiiniseemned valgurikkad ning mõnes piirkonnas kasutatakse spetsiaalse töötlemise järel inimtoiduks (nt soolatud või loputatud lupiinid). Teralupid ehk “sõralupiinid” (nt Lupinus albus, L. angustifolius, L. luteus, L. mutabilis) on tähtsad valguallikad loomakasvatuses ja mõnel pool ka inimtoidus.
Mürgisus ja ohud
Mõned lupiiniliigid sisaldavad bioloogiliselt aktiivseid alkaloide (eriti kinolitsiidiinide ja teiste tüüpide rühmad), mis muudavad seemned kibedaks ja võivad olla mürgised nii inimestele kui ka loomadele. Seetõttu kasutatakse toidu- ja söödalupiine peamiselt madala alkaloidisisaldusega sortidena või pärast spetsiaalset töötlemist (valamine, leotamine, keetmine), mis kõrvaldavad kibedust tekitavad ühendid.
Sissetoodud dekoratiivsed liigid võivad mõnes kohas muutuda invasiivseks, asustada rannikualasid ja niite, mõjutades kohaliku taimestiku kooslust ja mullastruktuuri.
Liigid ja taksonoomia
Perekond sisaldab väga erinevaid liike: on väikseid üheaastaseid taimi, püsitaimi, põõsaid ja ka mõningaid väga kõrgeid vorme. Taksonoomia on suhteliselt keeruline ja toimub pidev ülevaatamine; liigituse aluseks on nii morfoloogilised tunnused kui ka geneetilised uuringud. Levinud ja majanduslikult tähtsad liigid on näiteks Lupinus albus, L. angustifolius, L. luteus ja L. mutabilis, samas kui aedades hinnatakse eelkõige L. polyphyllus erksate õievärvide tõttu.
Kokkuvõte ja praktilised nõuanded
- Lupiine võib aeda istutada nii dekoratiivseks eesmärgiks kui ka mullaparandajaks; nad eelistavad tavaliselt päikeselist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda.
- Kõrge alkaloidisisaldusega liike ja seemneid ei tohi tarbida ilma nõuetekohase töötlemiseta.
- Kui plaanite istutada võõrliike, uurige kohaliku looduskaitse seisukohta, sest mõned liigid võivad muutuda invasiooniks.
Allikas: ülevaatlik kirjeldus perekonnast Lupinus ning selle tähtsusest looduses ja kultuuris.
Lupin lahkub altpoolt
Lupiinid kui sissetoodud kahjur
Uus-Meremaal on lupiinid põgenenud loodusesse ja kasvavad Lõuna-Saarel suurel hulgal peateede ja ojade ääres. Seemned kanduvad autokummide ja veevooluga ning kahjuks on teatatud, et mõned turismipoed suuremates turismipiirkondades on turistidele müünud lupiiniseemnete pakke koos juhistega istutada, kasta ja vaadata, kuidas need kasvavad hiiglaslikuks oavarreks. Lupiinid on peamiselt sinised, roosad ja lillad, mõned neist on ka kollased, ning need on väga atraktiivsed, pakkudes värvilisi vaateid mägede ja järvede taustal. Uus-Meremaa keskkonnaametid korraldavad kampaaniat nende arvu vähendamiseks, kuigi see tundub lootusetu ülesanne, eriti kui seista silmitsi sellise teadmatusega, nagu eespool mainitud. Põldudel näib, et neid hävitavad lambad, mistõttu nad jäävad suures osas karjatamata teeservadesse ja ojakallastele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on lupiin?
V: Lupiin, Põhja-Ameerikas ka lupiin, on perekonda Fabaceae kuuluva perekonna Lupinus liikmete üldnimetus.
K: Mitu lupiiniliiki on olemas?
V: Sugukonda Lupinus kuulub 150-200 liiki.
K: Kus on lupiinid üle maailma levinud?
V: Lupiinidel on lai levila Vahemere piirkonnas - Subgen. Lupinus, ja Ameerikas - Subgen. Platycarpos (Wats.) Kurl.
K: Millised on lupiiniliikide omadused?
V: Liigid on enamasti rohtsed mitmeaastased taimed 0,3-1,5 m kõrgused, kuid mõned on üheaastased taimed ja mõned kuni 3 m kõrgused põõsad. Neil on pehme rohelised kuni hallikasrohelised või hõbedased lehed, mille laba on tavaliselt 5-17 leheks jagatud või mõne Ameerika Ühendriikide kaguosas kasvava liigi puhul vähendatud ühe leheks. Paljudel liikidel on lehed hõbedaste karvadega karvased, sageli tihedalt.
K: Kuidas näevad välja lupiini õied?
V: Lillede õied on püstise varrega tihedate või avatud kobaratena, iga õis on 1-2 cm pikk, tüüpiline hernelille kuju, millel on ülemine "standard", kaks külgmist "tiiba" ja kaks alumist kroonlehte, mis on kokku sulanud "kiiliks".
K: Mis on lupiinitaime vili?
V: Vili on mitu seemet sisaldav kapsas.
K: Kas on olemas lupiiniliik, mis võib kasvada puuks?
V: Jah, Lupinus jaimehintoniana on Mehhiko Oaxaca osariigist pärit lupiiniliik, mis võib kasvada kuni 8 m kõrgeks puuks, mille tüvi on 20 cm läbimõõduga.
Otsige