Mangelwurzel (põllupeet) — Beta vulgaris'i söödajuur ja omadused

Mangelwurzel (põllupeet) – Beta vulgaris: ajalooline söödajuur, kõrge toiteväärtus, suured valged/oranžikollased juured, kariloomade sööt, kasvatuse ja kasutuse omadused.

Mangelwurzel (saksa keelest; sageli kirjutatakse ka "mangel wurzel", "mangold wurzel" või "mangold wurzel") tuntakse eesti keeles ka nimetuste all "mangel peet", "põllupeet" ja "söödapeet". Tegemist on kasvatatud juurviljaga, mille põhiline kasutus on sööda tootmine.

See on Beta vulgarise sort — sama liik, kuhu kuuluvad ka punase peedi ja suhkrupeedi sordid. Kultivarirühma nimetatakse Crassa grupiks. Nende suured, paisunud juured on tavaliselt valged, kollakad või oranžikollased; neid arendati 18. sajandil söödakultuurina kariloomade toitmiseks.

Kirjeldus

Mangelwurzel on mitmeaastase liigi üheaastane kultivar, mille juur on laiapinnaline ja rasketes sortides väga suur. Lehed sarnanevad peedile või mangoldile — neid võib kasutada ka animalsel või inimtoidus. Juure sisemus on tiheda tekstuuriga ja sisaldab oluliselt vett ja süsivesikuid, mistõttu on see hea kõrgeenergiline söödaallikas.

Ajalugu ja tõuge

Mangelwurzel arenes 18. sajandil Euroopas peamiselt selleks, et toita talveperioodil suuri karjaid, eriti lambaid ja veiseid. Tõuaretus keskendus suurtele juurtele ja heale saagikusele. Tänu lähisugulusele punapeedi ja suhkrupeediga on võimalik ristata ning aretada sorte eri otstarbeks.

Kasutus

• Kariloomade sööt: peamine kasutus on värskelt, hakitult või silosena kariloomade toidulaual.
• Säilitamine: juured säilitatakse sageli silo või kuivainesena; neid saab ka külmhoidlasse ladustada.
• Inimtoit: mõnel juhul kasutatakse lehti ja juurvilja ka inimtoiduks (nt keedetult või juurviljakomponendina), kuid peamised kasutusviisid on loomseid.
• Tööstuslik kasutus: mõnel juhul töötletakse jääkbiomassi söödatootmise kõrval lihasööda või komposti tootmiseks.

Toitaineline koosseis

Mangelwurzel sisaldab palju vett, kiudaineid ja lihtsamaid süsivesikuid, samuti mineraalaineid nagu kaalium ja kaltsium ning väiksemas koguses valku. Selle energiasisaldus on piisav, et pakkuda suporti kariloomade talveküttele, eriti kui kombineerida teiste kõrgevalgurikaste söötainega.

Kultiveerimine

• Kasvukoht: eelistab sügavat, viljakat ja hästi kuivendatud mulda. Ei talu tugevat vee seisu.
• Seemne külv: külvatakse tavaliselt kevadel, kui pinnas soojeneb; taimede vahe sõltub sordist ja kasutusest, tavaliselt jäetakse piisavalt ruumi suure juure arenguks.
• Hooldus: regulaarne väetamine lämmastiku ja kaaliumi abil parandab saagikust; umbrohutõrje ja mulla õhutamine aitavad juurte arengul.
• Kliima: parasvöötmes annab head saagi; talub kergelt külma, kuid pikaajaline miinuskraadide mõju võib kahjustada juuri.

Haigused ja kahjurid

Tuntumad probleemid on peedi- ja mangolditaoliste taimede haigused: lehemädanikud, jahukaste, juuremädanik ja juurepõletikud ning umbridge päästvad kahjurid nagu lehetäid. Ka beetlause- ja nematoodid võivad saaki vähendada. Rotatsiooni järgimine ja vastupidavate sortide valik aitavad riske vähendada.

Sordid ja aretus

Crassa rühma sordid varieeruvad juure kuju ja värvuse poolest ning on aretatud kas suurema värskesaagi, kergema koristuse või parema säilivuse jaoks. Põllumajanduslikud nõuded ja loomatarbimise vajadused määravad sageli, milline sort valitakse.

Koristus ja säilitamine

Koristatakse tavaliselt sügisel enne sügavamat külma. Juured puhastatakse mulda ja sorteeritakse; parimaks säilituseks sobib silo, liivaga kaetud ladustamine või madala temperatuuriga külmhoid. Õige säilituse korral säilivad juured mitu kuud.

Kokkuvõte

Mangelwurzel ehk põllupeet on praktiline ja kõrge saagikusega söödaallikas, mis on olulise ajalooga Euroopa põllumajanduses. Tänu oma viljakusele ja lihtsale töötlemisele on see jätkuvalt väärtuslik kultuur kariloomade toidulaual ning sobib ka mitmepoolseks kasutamiseks talumaajanduses.

Otsing