Mimosa on taimede perekond. Siia kuulub umbes 400 erinevat liiki rohttaimi ja põõsaid. Ta kuulub liblikõieliste perekonna Fabaceae alamperekonda Mimosoideae. Sõna "mimosa" tuleneb kreekakeelsest sõnast μιμος, mis tähendab "miimik".
Kõige tuntumad mimoosaliigid on Mimosa pudica ja Mimosa tenuiflora. Mimosa pudica on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kui seda puudutada või kuumutada, voldib ta oma lehed kokku. Mimosa tenuiflora kasutavad šamaanid (traditsioonilised maagilised) ravitsejad. Seda kasutatakse ayahuasca-õlledes ("maagiline" jook), sest selle juurtes on psühhedeelne uimasti N,N-dimetüültrüptamiin (DMT).
Morfoloogia ja käitumine
Mimoosad on enamasti väiksemad põõsad või rohttaimed. Tihti on neil kahepoolselt sõrmitatud (bipinnate) lehed ja õied kogunevad tihedatesse, ümmargustesse õisikutesse või pikematesse kõrvitsikujulistesse õisikutesse. Mimoosade iseloomulik tunnus on tihe hulk õitega seotud tolmukaid, mis annavad õitele pehme, sametise välimuse.
Paljud mimoosad näitavad kiirliigutusi (nt Mimosa pudica) — lehtede või leheosade kiire kokkukukkumine kokkupuutel, raputamisel või päeva jooksul valguse muutumisel. See nähtus (thigmonasty või seismonasty) põhineb turgori muutustel väikestes liigesekujulistes struktuurides (pulvinid), mille kaudu liigub vesi rakkude vahel ja mille tulemuseks on lehe liikumine. Liikumist vahendavad ka elektribioloogilised signaalid ja neuraalilaadsed impulsid.
Levik ja elupaigad
Mimoosaliikide esmane levik on tropiikides ja sub-tropiikides üle kogu maailma, eriti rikkalik on perekond Ameerika vihmametsades. Liikide ökoloogilised eelistused varieeruvad: leidub liike soojades niisketes metsades, kuivades savannides ja ka rannikualadel. Mõned liigid on kohastunud kuivadele ja ränilistele maastikele.
Tähtsamad liigid ja inimkasutus
- Mimosa pudica — tuntud kui "tundlik mimoos" või "häbelik mimoos". Kasvab sageli aedades ja toataimena, huvitava liikumise tõttu kasutatakse ka hariduslikel demonstreerimiseks. On ka teatatud selle meditsiinilisest kasutusest rahvameditsiinis (nt põletiku ja haavade paikseks raviks) kuigi teaduslikud tõendid on piiratud.
- Mimosa tenuiflora — juurte koore kasutamine folkmeditsiinis ning rituaalsetes praktikas on levinud. Selle juurkoorest eraldatud ained (sealhulgas DMT) on kultuuriliselt olulised mõnes traditsioonis ning seda koort on kasutatud ka naha tervendamise ja parendamise eesmärgil (tanning, haavade ravi). Tänapäeva kontekstis on sellega seotud juriidilised ja terviseriskid ning kasutamisel tuleb olla ettevaatlik.
- Mõned liigid (nt Mimosa pigra) on tuntud ka invasiivsetena ja võivad soodustada soode ning järvede ummistumist ning häirida kohalikku taimestikku ja majandustegevust.
Kultuuriline ja majanduslik tähendus
Mimoosadel on mitmekesine kasutus: neid kasvatatakse dekoratiivtaimedena, mõnda liiki kasutatakse rohusöötadena või mulda rikastamas tänu sümbioossetele lämmastikku fikseerivatele bakteritele juurekamarates. Barkidest ja koorest saadakse mõnikord tannine, värvaineid ja kiude. Traditsioonilises meditsiinis on erinevaid kasutusalasid, ent teaduslikult kinnitatud toimeid on vähe ja vajalikud on kontrollitud uuringud.
Ohud, seaduslikkus ja ettevaatus
Mõned mimoosaliigid võivad muutuda invasiivseks väljaspool oma loomulikku leviala. Samuti on teatav bioloogiliste ainete (nt DMT) esinemine mõnedes liikides muutnud nende kasutamise reguleerituks paljudes riikides. Traditsiooniliste rituaalide ja raviviiside puhul tasub arvestada kultuurilistest kontekstidest lähtuvate eripäradega ning juriidiliste ja terviseriskidega — iseseisvalt ja ilma asjakohase teadmiseta psühhedeelsete ainete kasutamine võib olla ohtlik.
Taksonoomia ja uurimine
Mimosoideae on Fabaceae perekonna üks varasemalt eristatud alagrupid; kaasaegse süsteemiga uuritakse ja ümber hinnatakse taksoneid molekulaarselt, mistõttu perekonna piirid ja sugulasliikmed võivad aja jooksul muutuda. Kokku hinnatakse perekonnas olevat umbes 400 liiki, kuid täpne arv ja liikide omavahelised sugulussuhted on teadlaste pideva uurimise objektiks.
Kui huvitute mimoosadest täpsemalt (liikide eristamisest, kasvatamisest või teadusuuringutest), soovitatakse pöörduda botaaniliste allikate ja usaldusväärsete teaduslike publikatsioonide poole ning järgida kohalikke õigusakte ja hea tava põhimõtteid.
