Mooruspuu (Morus) — liigid, viljad ja kasvatamine

Mooruspuu (Morus) on 10-16 puuliigi sugukond. Nad on levinud Aasia, Aafrika ja Ameerika soojades piirkondades, kusjuures enamik liike on pärit Aasiast.

Mulberid on noorena kiirekasvulised, kuid muutuvad peagi aeglaseks ja kasvavad harva üle 10-15 meetri kõrgeks. Lehed on lihtsad, sageli lohvulised ja soonilised. Viljad kasvavad kobarates, 2-3 sentimeetri pikkused, on punast kuni tumelilla värvi, söödavad ja mitmete liikide puhul magusad ja hea maitsega.

Puuvilju kasutatakse pirukates, tortides ja veinides. Kõige tugevama maitsega on Edela-Aasiast pärit musta mooruspuu ja Põhja-Ameerika idaosas kasvava punase mooruspuu viljad. Ida-Aasiasse kuuluva valge mooruspuu viljad on väga nõrga maitsega.

Mulbreid saab kasvatada seemnetest ja see on parim mõte, sest seemnetest kasvatatud puud on üldiselt tervislikumad. Kõige sagedamini istutatakse neid siiski teistest mulberry-puudest lõigatud suurtest tükkidest, mis juurduvad kergesti.

Peamised liigid

• Morus alba — valge mooruspuu: pärit Ida-Aasiast, väga levinud. Lehed on sageli heledamad, viljad värvuselt võivad olla valkjas-roosad kuni lillakad. Seda liiki kasutatakse laialt siidiusside toiduks (Bombyx mori).
• Morus nigra — must mooruspuu: tuntud tugeva, magusa ja aromaatse maitsega tumedate viljade poolest. Puid on tavaliselt tummema tüve ja laiemate lehtedega.
• Morus rubra — punane mooruspuu: levinud Põhja-Ameerikas, viljad punakamad ja maheda-maagusa maitsega.

Viljad ja kasutusvõimalused

Mooruspuuviljad (mulbrid) on söödavad ning neid kasutatakse värskelt söömiseks ja toitudes: moosid, kompott, pirukad, sorbetid ja veinid. Neid saab ka kuivatada või külmutada. Viljades on C-vitamiini, vitamiine B-grupist, antioksüdante ja mineraale (nt rauda), mistõttu neid peetakse kasulikuks tervisele.

Mooruspuulehtede tähtsus on märkimisväärne ka siiditööstuses — Morus alba lehti kasutatakse siidiussi toiduks. Lisaks kasutatakse mooruse vilju traditsioonilises rahvameditsiinis ja marjade koorest saab värvaineid ning looduslikke toiduvärve.

Kasvatamine ja hooldus

• Asukoht: eelistab päikeselist või kerge poolvarjuga kohta. Parim saagikus tekib täispäikeses.
• Muld: eelistab hästi kuivendatud, viljakat mulda; talub nii neutraalset kui veidi leeliselist (pH 6–7,5). Ei meeldi järsud märgumised ega soojustaustad.
• Istutamine: kevadel või sügisel. Noored puud istuta 4–8 m vahedega (sõltuvalt sordist ja eesmärgist — heki või puu jaoks).
• Kastmine: noori taimi kasta regulaarselt esimese kahe kasvuaasta jooksul. Täiskasvanud puud on suhteliselt kuivatõrjuvad, kuid pikaajaline põud vähendab saaki ja viljade suurust.
• Söötmine: kompost või hästi lagunenud sõnnik kevadel; vajadusel väetada lämmastiku ja kaaliumiga heaks lehemoodustuseks ja saagiks.
• Pügamine: noori puid kujunda varsti pärast istutamist, eemalda vigased oksad. Vanemaid puid lõigatakse harvendamiseks ja noorendamiseks kevadel — viljad kasvavad sagedasti ühe- kuni mitmeaastastel võrsetel, seega hoia hea õhuringlus ja valgus viljapuul.
• Külmakindlus: sõltub liigist — M. alba on karmima kliimaga liikidel vastupidavam kui troopilised vormid; külma- ja tuulekaitse noortele puudele esimestel aastatel vajalik.

Paljundamine

• Seemnetest: seemned idanevad, kuid seemikute omadused võivad varieeruda (kaugem sugulane). Seemned vajavad sageli külmkuivatamist/stratifitseerimist 2–3 kuud, idanevad kevadel.
• Lõikamistest: lihtsaim ja kiireim meetod: kevadel või sügisel võetud puitunud või poolpuitunud lõigud juurduvad hästi niiskes pinnases või sellesubstraatides.
• Juurevõrsega jagamine ja mätastamine: sobib, kuna mooruspuul tekivad kergesti juured teatud kohtadest.
• Õietolm ja paljundamine kandidate kaudu (grafting): sortide ammendav omadus hoitakse edasi paljundades õietolmu või pistikuid — müügil olevad viljaterad ja sortide puhtuse tagamiseks kasutatakse sageli okste külvmist paremale aluspuidule.

Kahjurid ja haigused

• Lindude kahjustus: viljad meelitavad linde — need võivad marju rikkuda ja teha aia lohakaks.
• Putukad: lehetäid, kilptõlvikud, vaod ja mõned koorikulukesed võivad mooruspuud rünnata; noori võrseid söövad ka mõned röövikud.
• Seenhaigused: lehelaigud, mädanikud, võrgustik- või jahukaste esineb niiskes ning halvasti ventileeritud tingimustes. Juuremädanik tekib veerikastes muldades.
• Tõrje: bioloogilised ja mehaanilised meetodid (kahjurite käsitsi eemaldamine, kollane liimipaber, lõksud), vajadusel insektitsiidid/füngitsiidid ja hea aiapraktika — regulaarne pügamisega õhutamine, nakatunud osade eemaldamine, istutusalade kuivendamine.

Nõuanded aiahuvilisele

• Kaalu enne istutamist: mooruspuud annavad maitsvaid marju, kuid viljuvad intensiivselt ja võivad pikalt määrida kõnniteid ja autosid — ära istuta neid kohe kõnnitee või maja ette.
• Vali sort vastavalt eesmärgile (värske söömine, töötlemine, siidiusside toit). Kaupmeeles müüdavad sortid annavad sageli ühtlasema ja parema maitsega saagi kui metsikud seemikud.
• Korja marjad, kui need on täielikult värvunud ja pehmed — alles siis on maitse parim. Marjad säilivad hästi külmutatult või töödeldult (moos, kompotid, mahlad).

Kokkuvõttes on mooruspuu mitmekülgne ja vastupidav taim, sobib nii tarbeaiandusse kui ilupuuks. Õige sort, hea istutuskoht ja regulaarne hooldus tagavad head saagi ja pikaealise puu.

Küsimused ja vastused

K: Mitu liiki puid kuulub Mulanani perekonda?

K: Kus on mulgipuu kodumaine?

K: Milline on küpsete mooruspuude kõrgus?

K: Millised on musta mooruspuu ja punase mooruspuu viljad?

K: Milline on valge mooruspuu vilja maitse?

K: Kuidas mooruspuud tavaliselt istutatakse?

K: Millisteks kulinaarseteks otstarveteks kasutatakse mooruspuid?

Otsing