Usulahkumine: tähendus, ajalugu ja religioossed tagajärjed
Usulahkumine on mõiste, mida kasutatakse religioosses kontekstis, kui inimene lahkub oma usust. Tavaliselt tähendab see püsivat loobumist või üleminekut teise religiooni või ateismi/agnostitsismi. Sõna vastab inglise keelele "apostasy" ning sellel on pikaajaline tähendus- ja õigusalane ajalugu.
Terminoloogia ja tähendus
Kedagi, kes seda teeb, nimetatakse sageli apostaatiks või usust lahkujaks. Usulahkumine erineb ketserlusest:
- Ketserlus seab sageli kahtluse alla ühe või mitu konkreetset õpetust või tõlgendust omadest religioonitraditsioonidest.
- Usulahkumine tähendab tavaliselt usulisest süsteemist täielikku lahkumist või selle hülgamist ning võib hõlmata ka ametlikku üleminekut teisele usule.
Ajalooline taust
Seda mõistet kasutati esimesena laialdaselt kristlikus kontekstis. Näiteks Rooma-katoliku kirikus on usust taganemise puhul ajalooliselt kasutatud sanktsioone, mille hulka võib kuuluda ka ekskommunikatsioon. Samas on enamik kiriklikke sanktsioone seotud kogukondlikust ja sakramentaalsetest suhtest kõrvaldamisega ning sageli on võimalik lepituda ja kiriku liikmeks tagasi pöörduda pärast meeleparandust.
Tänapäeval käsitletakse mõistet sageli ka teiste religioonide raames. Näiteks arutletakse laialdaselt islami usulahkumise teemadel: eri jurisdiktsioonides on ajaloolised ja kaasaegsed seisukohad väga erinevad ning õiguslikud tagajärjed võivad varieeruda riigiti.
Usulised ja sotsiaalsed tagajärjed
Usulahkumine võib kaasa tuua erinevaid tagajärgi, sõltuvalt usurühma, kultuuri ja riigi kontekstist:
- Sotsiaalne tõrjumine ja peresuhete halvenemine: mõned lahkujad kogevad väljastust, perekondlikke pingeid või kogukonna isolatsiooni.
- Religioossed sanktsioonid: ekskommunikatsioon, avalik hukkamõist või muud kirikulised karistused, mis võivad olla ajutised või püsivad.
- Õiguslikud tagajärjed: mõnes riigis võivad usulahkumisele järgneda tahes- või õigussüsteemi karistused — seda teemat käsitletakse rahvusvahelises õiguses tihti vastuolulisena.
- Süüdistused ja konfliktid: mõnel juhul võib tekkida vaidlus identiteedi, pärandi või pärimisõiguse üle.
Õiguslikud aspektid ja inimõigused
Praeguse rahvusvahelise inimõiguste raamistikuga rõhutatakse usuvabadust, mis hõlmab õigust uskuda, uskumatuks jääda, religiooni vahetada või uskudest loobuda. Samas on maailmas riike, kus usulahkumine on kriminaliseeritud või kus sellele järgivad sanktsioonid on raske tagajärjega. Selle valdkonna ümber käib intensiivne õiguslik ja eetiline debat: kuidas ühildada usuvabaduse põhimõtteid kohalike õigus- ja kultuuritraditsioonidega.
Teoloogilised vastused ja taastumine
Erinevad usuliikumised reageerivad usulahkumisele erinevalt. Mõned rõhutavad lepituse ja meeleparanduse võimalust, teised võivad rõhutada rangeid doktriinilisi piiranguid. Paljud religioonigrupid püüavad säilitada liitumise kaudu suhtlust, haridust ja dialoogi, et vältida lõhestumist ja soodustada tagasipöördumist, kui see on võimalik ja soovitud.
Kaasaegne kasutus ja metafoorid
Mõnikord kasutatakse terminit metafoorina, et viidata mittereligioosse usu või eesmärgi, näiteks poliitilise partei või spordimeeskonna muutmisele — sel juhul mõeldakse enamasti lojaalsuse või ideoloogilise kuuluvuse muutust.
Praktiline abi ja toetavad ressursid
Inimesed, kes kaaluvad usust lahkumist või on selle läbi teinud, võivad vajada emotsionaalset, juriidilist või sotsiaalset tuge. On olemas tugigrupid, nõustajad, usuline ja mittereligioosne nõustamine ning inimõiguste organisatsioonid, kes tegelevad usu- ja veendumusvabaduse küsimustega. Kui lahkumine toob kaasa ohutuse või õigusrikkumiste riski, on soovitatav otsida professionaalset abi ja informatsiooni kohalike seaduste kohta.
Hispaanias toimuva kollektiivse usulahutuse kampaania logo, mis kutsub üles katoliku kirikust lahkuma.
riigid maailmas, kus on surmanuhtlus usust taganemise eest. Paljudes neist riikidest on islam üks peamisi religioone.
Küsimused ja vastused
K: Mis on asterdia?
V: Usulahkumine on mõiste, mida kasutatakse religioosses kontekstis oma religioonist lahkumise kohta, tavaliselt teise religiooni ülemineku kaudu.
K: Kuidas erineb usulahutus ketserlusest?
V: Ketserlus erineb ketserlusest selle poolest, et ketser seab kahtluse alla ainult ühe või mitu oma religiooni traditsiooni ja uskumust, samas kui usulahkunud seab kahtluse alla kõik need.
K: Kus kasutati esimest korda mõistet usulahutus?
V: Terminit usulahutus kasutati esmakordselt kristluses.
K: Milline on Rooma-Katoliku Kiriku karistus usust taganemise eest?
V: Rooma-Katoliku Kirikus on usust taganemise eest karistuseks ekskommunikatsioon.
K: Millises kontekstis kasutatakse tänapäeval enamasti mõistet usulahutus?
V: Mõistet usutaganlus kasutatakse enamasti islami usust taganemise kontekstis.
K: Millised teod või uskumused teevad kellegi islamis usulahkujaks?
V: Islamis peetakse usust äraütlejaks isikut, kes lükkab tagasi, alahindab, pilkab või ei austa fiqhis fardina või sunnana määratletud usukorraldusi või räägib sõnu, mida nimetatakse "alfaz-i kufr".
Küsimus: Milline on šariaadi seaduse järgi karistus usust taganemise eest?
V: Vastavalt šariaadi seadustele on islami usust taganemise eest karistuseks surm.
