King Kong (1933) — klassikaline mustvalge Ameerika õudusfilm ja kultuuripärand

King Kong (1933) – klassikaline mustvalge Ameerika õudusfilm: Willis O'Brien'i stop-motion, Max Steineri muusika, kultuuripärand ja säte riiklikus filmiregistris.

King Kong on 1933. aasta mustvalge Ameerika õudusfilm. Selle lavastasid ja produtseerisid Merian C. Cooper ja Ernest B. Schoedsack. Stsenaariumi kirjutasid Ruth Rose ja James Ashmore Creelman. Stsenaariumi aluseks oli Cooperi ja Edgar Wallace'i lugu. Filmi peaosades mängisid Fay Wray, Bruce Cabot ja Robert Armstrong. Film linastus New Yorgis 2. märtsil 1933 ja sai häid kommentaare.

Film räägib hiiglaslikust ahviloomast nimega Kong, kes sureb, kui ta üritab omastada ilusat noort naist. Kong on kuulus Willis O'Brien'i stop-motion animatsiooni poolest. Muusika kirjutas Max Steiner. 1991. aastal pidas Kongressi raamatukogu filmi "kultuuriliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt oluliseks" ja valis selle säilitamiseks riiklikusse filmiregistrisse. Filmi on uuesti tehtud kaks korda: üks kord 1976. aastal ja teine kord 2005. aastal.

Süžee lühidalt

Filmi keskmes on seiklusfilmilik ekspeditsioon, mida juhib reklaamimees ja filmiprodutsent Carl Denham ning mis viib näitlejanna Ann Darrow (Fay Wray) ja meremees Jack Driscoll (Bruce Cabot) kaugele ja salapärasele saartele, mida kohalikud kutsuvad Skull Islandiks. Seal avastatakse mitmesuguseid eelloomi ja lõpuks hiiglaslik, inimtaoline ahv Kong, kes röövib Anni. Filmi teises pooles viiakse Kong New Yorki, kus stseenid Empire State Building'i tipus on muutunud üheks kinoajaloo ikoonilisemaks hetkeks.

Tootmine ja eriefektid

King Kong oli tehniliselt ambitsioonikas projekt oma aja kohta. Filmi eriefektid ja animatsioon põhinesid peamiselt stop-motion tehnikal, mida juhtis tõstetud staatuses animatsioonimeister Willis O'Brien. Tema meeskond kasutas miniatuure, nukke ning kombineeris neid live-action kaadritega läbi matt- ja rear-projection võtetega. Need meetodid lõid enneolematu illusiooni suurtest koletistest ja lahingutest esivanemlike dinosaurustega.

Kõige tuntumad efektsed osad on Kongi kohtuasjad dinosaurustega, samuti stseenid, kus ta ründab laeva ja lõpuks tõusutõus Empire State Building'ile. Filmi režiim ja tehnilised lahendused mõjutasid paljusid hilisemaid ulme- ja õudusfilme.

Osatäitjad ja tegelased

• Fay Wray mängib Ann Darrow'na — noort naist, kelle roll on filmis emotsionaalne keskpunkt; tema hirm ja haavatavus loovad tugeva kontrasti Kongi ja teiste jõuliste olenditega.
• Bruce Cabot kehastab Jack Driscolli, kangelasliku meremehe tüüpi tegelast.
• Robert Armstrong on Carl Denham, ambitsioonikas ja veidi riskialdis filmi- ja reklaamimees, kelle eestvedamisel ekspeditsioon algab.
• Kong ise on koostatud eriefektide ja animatsiooni abil — tegelaskuju oli kombinatsioon nukust, stop-motion tööst ja vahel ka inimsuurusest kostüümist.

Muusika

Filmi orkestratsiooniga aitas kaasa Max Steiner, kes lõi filmi heliribale dramaatilise ja emotsionaalse tausta. Steineri töö King Kongil on sageli mainitud kui üks varajasi näiteid kaasajast heliloomingust filmi jaoks, mis tugevdas ekraanil toimuvat ja mõjutas tulevaid filmimuusika standardeid.

Vastuvõtt ja kultuuriline mõju

Esmaesitlusel saanud film nii kriitilist tähelepanu kui ka publikusoovust. Lisaks meelelahutuslikule väärtusele pälvis King Kong tunnustust tehniliste uuenduste ning klaaride ja pingeliste stseenide tõttu. Filmi kuulsaim visuaal — Kong tipuosas Empire State Building'il — on jäänud populaarse kultuuri püsivaks sümboliks ja on korduvalt viidatud ning parodeeritud filmides, televisioonis ja reklaamides.

King Kong aitas kindlustada koletisfilmide ja seiklusfilmide žanri populaarsust ning innustas aastakümneid hiljem uusi filme, koomikseid, mänguasju ja kultuurilisi tsiteeringuid. Filmi tehnikad ja väljapaistvad efektid mõjutasid järjestikku eriefekte, animatsiooni ja visuaalseid efekte keskenduvaid töid.

Kriitika ja vastuolud

Kuigi film on ajalooliselt tähtis, on seda ka kritiseeritud — eelkõige Sierra-skeemide ja eksootiliste kujutuste eest, mis peegeldasid tol ajal levinud stereotüüpe välistest rahvastest ja «metsikest» paigastest. Ka filmi pildikeel ja mõned karakteriesitlused on tänapäeva vaates tundunud problemaatilised. Tänapäevased analüüsid käsitlevad filmi nii tehnilist saavutust kui ka ajaloolist konteksti ja kultuurilisi alltekste.

Restaureerimine ja säilitamine

Filmi tähtsusest annab tunnistust ka Kongressi raamatukogu'sse kantud säilitamine alates 1991. aastast, kus seda nimetati "kultuuriliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt oluliseks". Aastal 2005 ja hiljem on läbi viidud mitu restaureerimist, et parandada pildi- ja helikvaliteeti ning säilitada film tulevaste põlvede jaoks. Restaureeritud versioone näidatakse filmifestivalidel ning need on kättesaadavad ka koduväljaannetes.

Järelteosed ja ümbertegemised

Filmi on ametlikult uuesti tehtud kaks korda: 1976. aastal toodi välja uuendusversioon ning 2005. aastal tegi suuremahulise ja tehniliselt kaasaegse ümbertegemise Peter Jackson, kes tõi loo uuele publikule ning rõhutas nii eriefekte kui ka karakteriarendust. Lisaks ametlikele remakedele on Kong ilmunud lugematutes järgedes, tagasitegudes ja ristkasutustes teiste monsterite, näiteks Godzillaga, maailmades — kaasa arvatud hilisemad suurtootmised ja nn MonsterVerse'i filmid.

Pärand

King Kong jääb üheks 20. sajandi alguse filmiikooniks: see tähistas olulist sammu visuaalse loo jutustamise ja eriefektide arengus ning avardas filmikeele võimalusi. Tema mõju ulatub nii tehnilisele poolele kui ka narratiivsele — lugu valitsevast, aga traagilisest koletisest, kes suhestub inimühiskonna ja emotsioonidega, on jäänud kestvaks teemaks popkultuuris.

Otsing