Kippa (heebrea keeles) või jarmulka (jidiši keeles) on väike riidest müts, mida juudid kannavad. Traditsiooniliselt on seda kandnud peamiselt mehed, kuid tänapäeva juudiusu erinevates harudes ja liberaalsemas praktikaski on tavaline, et ka mõned naised kannavad jarmulkat. Mõned juudid panevad kippa ainult palvetamise või rituaalide ajal, teised kannavad seda kogu päeva, pidades kinni traditsioonist mitte kõndida ilma peakatteta kauem kui neli küünart (eriti avalikus ruumis). Peakatte kandmise aluseks ja põhjenduseks tuuakse tihti lugu Talmudis (traktaat Šabat), kus peakatte kasutamine seostatakse Jumala ees avaldatava austusega.

Tüübid ja märgistus

Sageli võib žarmulkade värv, materjal ja stiil osutada kandja religioossusele või kuuluvusele konkreetse usuliikumisega. Näited:

  • Kipot srugot (כיפות סרוגות) — kootud või haakitud jarmulkad, levinud mitmetes Iisraeli ja diasporaa liberaalsemates või kesksetes kogukondades.
  • Kipot shkhorot (כיפות שחורות) — mustad samet- või fliiskatted, mida kannavad sageli konservatiivsemad või haredi grupid.
  • Velvet-, samet-, satiin-, nahk- või suede-versioonid, samuti erksavärvilised ja mustrilised kippot, mida nähakse nii igapäevaselt kui pidulikel hetkedel.
  • Suurte ja väikesete versioonide vahe: mõned klaustrid kannavad väikest kitsast peakatet, teised eelistavad suuremat ja tihtipeale kinnitatavat varianti.

Tähendus ja rituaalid

Kippa sümboliseerib sageli austust ja pidevat teadlikkust Jumala kohalolekust. Selle kandmine võib olla isiklik pühendumise märgiks või ühiskondliku identiteedi väljendus. Traditsioonides leiab aset mitmeid tavaid, näiteks peakatte kandmine kirikus, sünagoogis, religioossetel pidustustel, kodus palvetamisel ja isegi matustel (kus on kombeks katta meeste pea). Samal ajal varieerub praktika suuresti sõltuvalt juudi suunast — ortodokssete kogukondade jaoks on peakatte kandmine igapäevane norm, samas kui sekulaarsed juudid võivad kippa distsiplineeritud rituaalina kasutada vaid kindlatel hetkedel.

Ajalooline ja keeleline taust

Peakatte kandmise traditsioonilisel ajaloole on eri seletusi. Talmudis ja hilisemates halahhaalistes aruteludes mainitakse peakatte kasutust kui austuse väljendit ja sümbolit. Sõna kippajarmulka

Käsitöö, materjalid ja tootmine

Kippot valmistatakse käsitsi heegeldades, kootult, õmmeldes või tööstuslikult. Materjalid ulatuvad villast ja puuvillast kuni sameti, satiini, nahani ja sünteetiliste kangasteni. Paljud kogukonnad eelistavad teatud tüüpi materjali rituaalsetel põhjustel (nt samet traditsiooniliselt pidulikum), samas kui mugavus ja isiklik maitse määravad igapäevaste versioonide valiku. Aktsentsid, tikandid ja logod (nt sünagoogi või kooli nimed) on samuti levinud.

Sooline, kultuuriline ja geograafiline mitmekesisus

Kuigi ajalooliselt kandsid jarmulkat peamiselt mehed, on tänapäeval mitmesuguseid praktikaid: konservatiivsemates ja ortodokssetes ringkondades on meeste kippa üldlevinud, liberaalsetes harudes ja mõnes feministlikus judaismis kannavad ka naised peakatteid, sh spetsiaalseid kippot või muud tüüpi mütse. Kõigis riikides ja kogukondades ei ole traditsioonid identsed — Iisraelis, USA-s, Euroopas ja teistes piirkondades on oma stiilid, värvilahendused ja kombed.

Mood ja tänapäev

Viimasel sajandil on kippa muutunud ka isikliku stiili osaks: sportlikud, kunstipärased ja popkultuurilised variandid on tavalised, samas kasutatakse kippot ühtlasi identiteedi ja ühiskondliku kuuluvuse märgina. Kuna peakatteid on lihtne valmistada ja kohandada, on nad levinud kingi- ja mälestusesemetena ning neid kasutatakse ka heategevuslikel ja kogukondlikel sündmustel.

Kokkuvõtvalt on kippa/jarmulka lihtne, aga kultuuriliselt rikas peakatte tüüp, mille tähendus ja vormid varieeruvad ajas ja ruumis — alates sügavast rituaalsest tähendusest kuni kaasaegse moeelemendini.