ASALA – Armeenia salajane armee (1975–1986): ajalugu ja eesmärgid
ASALA – Armeenia salajane armee 1975–1986: põhjalik ülevaade organisatsiooni ajaloost, ideoloogiast, eesmärkidest ja rahvusvahelistest rünnakutest ning mõjust.
Armeenia salajane armee Armeenia vabastamiseks (ASALA) oli marksistlik-leninistlik sissiorganisatsioon, mis tegutses aastatel 1975–1986. ASALA eesmärk oli "sundida Türgi valitsust avalikult tunnistama oma väidetavat vastutust 1,5 miljoni armeenlase surma eest 1915. aastal, maksma hüvitisi ja loovutama territooriumi armeenlaste kodumaa jaoks". See programm ühendas rahvusliku õiguse nõudeid (genotsiidi tunnistamine, hüvitised ja mõningatele aladele nõuded) marksistlik-leninistliku ideoloogiaga, mis kujundas rühmituse taktikat ja propaganda keelt.
Taust ja eesmärgid
ASALA tekkis osaliselt Armeenia diasporaas valitsenud frustratsioonist, mis seotud 1915. aasta sündmuste tunnustamise ja kompensatsiooniga. Organisatsiooni eesmärgid hõlmasid:
- Türgi ametliku tunnistuse nõudmist 1915. aasta sündmuste kohta;
- hüvitiste maksmist ja vara tagastamist või kompensatsiooni;
- rahvusliku teadlikkuse kasvatamist ning armeenlaste õiguste esiletoomist rahvusvahelisel areenil.
Organisatsioon ja juhtkond
ASALA asutasid 1975. aastal Beirutis, Liibanonis Hagop Hagopian (Harutiun Tagushian) ja KevorkAjemian, tuntud kaasaegne kirjanik. Organisatsioonil oli diasporaa-võrgustikuid Lähis-Idas, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mida kasutati nii logistiliseks toeks kui ka aktivismi foorumiteks. Rühmituse sees tekkisid aja jooksul fraktsioonid ja pinged operatiivsete meetodite ning poliitilise suuna üle, mis mõjutasid selle tegevuse suunda ja kestust.
Tegevus ja rünnakud
Rühmituse tegevus seisnes peamiselt Türgi diplomaatide ja poliitikute mõrvamises Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Lähis-Idas. ASALA kasutas pommi- ja tulirelvataolisi rünnakuid, rööve ja ähvardusi, et saavutada oma poliitilisi eesmärke. Need aktsioonid tõid kaasa suurt meediatähelepanu, kuid ka laialdast rahvusvahelist hukkamõistu.
Üks ebaõnnestunud rünnak Genfis 3. oktoobril 1980, milles kaks armeenia võitlejat said vigastada, tõi rühmitusele uue hüüdnime 3. oktoobri organisatsioon. ASALA kaheksast punktist koosnev manifest avaldati 1981. aastal ning peegeldas organisatsiooni nõudmisi ja ideoloogilist raamistikku.
Rahvusvaheline reaktsioon ja süüdistused
Pidevad rünnakud ajendasid Türgit süüdistama Küprost, Kreekat, Süüriat, Liibanoni ja Nõukogude Liitu ASALA provotseerimises või võimalikus rahastamises, kuigi midagi sellist ei ole kunagi tõeks tunnistatud. Riikidevahelised pinged ja erinevad huvid tegid olukorra keeruliseks ning sageli kasutasid valitsused aktsioone poliitiliste vastaste diskrediteerimiseks.
Tessa Hofmanni sõnul kasutasid Türgi ametnikud sageli süüdistust koostöös ASALA ja välisarmeenia ringkondadega, et süüdistada Türgi vasakpoolseid äärmuslikke opositsioonirühmitusi. Rahvusvaheline kogukond ja politseiasutused reageerisid rünnakutele repressioonide, uurimiste ja diplomaatiliste sammudega, samas kui paljud armeenia kogukonnad diasporas olid jagunenud selle üle, kas vägivald oli õigustatud või kahjulik nende eesmärkidele.
Langus ja pärand
ASALA aktiivsus hakkas hääbuma kesk- ja lõpp-1980ndatel. Selle põhjused olid mitmekesised: ulatuslikud politseioperatsioonid ja arestimised, sisemised lahkhelid, rahvusvaheline surve ning osa diasporaast ja poliitilistest liidritest, kes ei toetanud relvastatud taktikat. Paljud ASALA liikmed vangistati või sundusid põgenema ning organisatsiooni tegevus vähenes ning praktikas lõppes suuremas mahus umbes 1986. aasta paiku.
ASALA pärand on vastuoluline: ühtpidi märgiti, et rühmituse vägivallateod tõid 1915. aasta küsimuse rahvusvahelisse tähelepanu, teisalt on rõhutatud, et tapmised ja terroriaktid kahjustasid armeenia kogukondade mainet ning andsid võimaluse vastastele nende delegitimeerimiseks. Tänapäeval käsitletakse ASALA-d sageli osana keerulisest ajaloost, kus vabadusvõitluse, diasporaa-poliitika ja rahvusriikide huvid põimusid tuliselt ja traagiliselt.
Oluline on mõista ASALA tegutsemist laiemas ajaloolises ja geopoliitilises kontekstis: see oli üks mitmest armeenia poliitilisest jõust, mis püüdis juhtida tähelepanu mineviku õiglusele, kasutades selleks meetodeid, mis jagasid nii rahvusvahelist avalikkust kui ka sama rahvusgrupi liikmeid.
Rünnakute asukohad.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli selle terroristliku organisatsiooni nimi?
V: Armeenia salajane armee Armeenia vabastamiseks (ASALA).
K: Millal ASALA tegutses?
V: ASALA tegutses aastatel 1975-1986.
K: Kes asutas ASALA?
V: Hagop Hagopian (Harutiun Tagushian) ja Kevork Ajemian, silmapaistev kaasaegne kirjanik, asutasid ASALA 1975. aastal Beirutis, Liibanonis.
K: Millised olid ASALA tegevused?
V: Rühmituse tegevus seisnes peamiselt Türgi diplomaatide ja poliitikute mõrvamises Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Lähis-Idas.
K: Millise hüüdnime sai ASALA pärast 3. oktoobril 1980 Genfis toimunud rünnakut?
V: Pärast ebaõnnestunud rünnakut Genfis 3. oktoobril 1980, mille tagajärjel sai kaks armeenia võitlejat haavata, anti rühmitusele uus hüüdnimi - 3. oktoobri organisatsioon.
K: Mida sisaldas ASALA kaheksast punktist koosnev manifest?
V: Kaheksa punktist koosnevas manifestis öeldi, et nad tahavad, et Türgi tunnistaks avalikult oma väidetavat vastutust 1,5 miljoni armeenlase surma eest 1915. aastal, maksaks hüvitist ja loovutaks territooriumi armeenlaste kodumaaks.
K: Kuidas vastas Türgi ASALA-de rünnakutele?
V: Türgi süüdistas Küprost, Kreekat, Süüriat, Liibanoni ja Nõukogude Liitu ASALa provotseerimises või võimalikus rahastamises, kuigi midagi ei leidnud kinnitust. Lisaks kasutasid Türgi ametnikud sageli süüdistusi koostöös Asala ja välisarmeenia ringkondadega, et süüdistada Türgi vasakpoolseid äärmuslikke opositsioonirühmitusi.
Otsige