Linuxi distributsioonid — määratlus, liigid ja valikujuhend

Linuxi distributsioonid (sageli lühendatult distributsioonid) koosnevad Linuxi tuumast ja rakenduste kogumikust. Operatsioonisüsteem koosneb Linuxi kernelist ja tavaliselt GNU projekti raamatukogude ja utiliitide komplektist ning graafikast, mis pärineb X Window Systemist. Väikeseks tehtud distributsioonid ei pruugi sisaldada suuri aknasüsteeme täis funktsioone nagu KDE või GNOME, vaid kasutavad väikeseid aknasüsteeme nagu busybox, uclibc või dietlibc. Linuxi distributsioone on üle kolmesaja. Enamik neist on endiselt arenduses, neid täiustatakse ja muudetakse pidevalt.

Mis on distributsioon?

Linuxi distributsioon on komplekt tarkvarakomponente — tuum (kernel), süsteemivahendid, graafiline keskkond, rakendused ja paketihaldus — mis on kokku pakendatud, et moodustada kasutatav operatsioonisüsteem. Distribuutorid lisavad ka installerid, eelseadistused, dokumentatsiooni ja tugikanalid, mis muudavad Linuxi kasutamise lihtsamaks eri eesmärkidel (lauaarvuti, server, sissebyggitud seadmed jms).

Põhikomponendid

• Kernel: Linuxi kernel — opsüsteemi tuum, mis haldab riistvara ja protsesse.
• GNU tööriistad: Command-line utiliidid ja raamatukogud (nt GNU projekt).
• Graafiline kiht: traditsiooniliselt X Window System, kuid paljud tänased distributsioonid kasutavad ka Wayland'i.
• Töölaud: töölauakeskkonnad nagu KDE, GNOME, XFCE, LXQt jt, mis annavad kasutajaliidese, aknahalduri ja sätteid.
• Paketihaldus: süsteemide komplekt rakenduste paigaldamiseks ja uuendamiseks (vt allpool).

Täpsustus: algtekstis mainitud BusyBox, uClibc ja dietlibc ei ole aknasüsteemid. BusyBox on väike utilities-kogu eriti sisseehitatud ja väikese mäluga süsteemide jaoks; uClibc ja dietlibc on kergekaalulised C-raamatukogud. Väikestes või sisseehitatud distributsioonides kasutatakse sageli kergeid aknahaldureid (wm, tiling/window managers) või ollakse täiesti ilma graafilise keskkonnata.

Distributsioonide tüübid

• Desktop-distributsioonid: suunatud lauaarvuti ja sülearvuti kasutajatele (näited: Ubuntu, Linux Mint, Fedora).
• Serveri distributsioonid: optimeeritud teenuste pakkumiseks, pikema toe ja stabiilsusega (näited: Debian Stable, CentOS/RHEL).
• Enterprise ja LTS (Long Term Support): pikema turvatoe ja stabiilsete versioonidega lahendused ärikasutuseks (RHEL, Ubuntu LTS).
• Rolling release vs punktväljund: rolling (nt Arch) pakub pidevaid värskendusi, punktväljund (nt Debian Stable) väljastab aeg-ajalt uue versiooni.
• Kergekaalulised ja sisseehitatud: mõeldud vanale või piiratud riistvarale (Puppy, Tiny Core, Raspbian-lite).
• Spetsialiseeritud: turvalisuse, multimeedia, hariduse või taastamise tööriistad (Kali, Tails, OBS projekte jne).

Tarkvara haldamine ja paketihaldurid

Paketihaldur ja paketiformaat on üks distributsiooni olulisi eripärasid. Levinud valikud:

• DEB/Apt — Debian, Ubuntu ja nende derivaadid.
• RPM/DNF/YUM/Zypper — Fedora, RHEL, CentOS, openSUSE.
• Pacman — Arch Linux ja selle derivaadid.
• Portage — Gentoo (allikapõhine kogumine).

Paketihaldus hõlmab tavaliselt ka turvatõestust (digitaalallkirjad), sõltuvuste haldust ja tarkvara hoidlaid (repositories).

Kuidas valida distributsioon?

Valik sõltub enamasti järgmistest kriteeriumidest:

• Kogemus: algajale sobivad kasutajasõbralikud distributsioonid (Ubuntu, Linux Mint), kogenud kasutajale võivad sobida Arch, Gentoo või distro, mis võimaldab detailset seadistamist.
• Stabiilsus vs uusim tarkvara: kas eelistad stabiilsust (Debian Stable, RHEL) või uusimaid pakette (Fedora, Arch)?
• Tugi: kas vajad kommerts- või kogukonnapõhist tuge?
• Riistvara piirangud: vanem riistvara nõuab kergemat töölaua- või tekstirežiimi distributsiooni.
• Paketihaldur ja tarkvaralood: mõni tarkvara võib olla ühe paketihaldussüsteemiga kättesaadavam.
• Turvareeglid ja erivajadused: näiteks privaatsusele suunatud distributsioonid või serveri- ning konteinerikeskkonnad.

Populaarsemad distributsioonid (näited)

• Ubuntu: laialt kasutatav desktop ja server, tugev kogukond, LTS-versioonid.
• Debian: stabiilne ja usaldusväärne serveri- ja alusdistributsioon paljudele teistele distrodele.
• Fedora: uuendustele orienteeritud, tihti uusimate tehnoloogiate katsetusplatvorm.
• Arch Linux: rolling release, minimalistlik lähtepunkt kasutaja täpseks seadistamiseks.
• openSUSE: pakub nii stabiilset (Leap) kui rolling (Tumbleweed) versiooni, hea administreerimistööriistadega.
• RHEL / CentOS Stream: äriline tugi (RHEL) ja sellele järgnevad kogukonnapõhised versioonid.

Paigaldamine, live-USB ja virtualiseerimine

Enamik distributsioone pakub ISO-kujutisi, mida saab käivitada live-režiimis USB-lt või paigaldada kõvakettale. Testimiseks sobib live-USB või virtuaalmasin (VirtualBox, KVM), mis võimaldab proovida ilma olemasolevat süsteemi muutmata. Konteinerid (Docker, Podman) ja virtuaalmasinad on tänapäeval tihti kasutusel teenuste käivitamiseks isolatsiooni tagamiseks.

Turvalisus ja uuendused

Turvalisuse hoidmiseks on oluline regulaarselt paigaldada turvaparandusi, kasutada usaldusväärseid hoidlaid, lülitada sisse tulemüür ja vajadusel SELinux/AppArmor. Enterprise-distributsioonid pakuvad tavaliselt pikka tootetuge ja turvapakette ning sertifitseeritud värskendusi.

Kokkuvõte

Linuxi distributsioonid on mitmekesised ja kohandatavad — olemas on valik nii algajale kui edasijõudnule, serverites kasutamiseks, sisseehitatud seadmetesse või spetsialiseeritud ülesannete jaoks. Õige distribuu valimiseks selgita oma vajadused: riistvara, stabiilsuse nõuded, soov uusimate paketide järele, toega seotud ootused ja kogukonna olemasolu. Katsetamine live-USB või virtuaalmasinaga aitab leida sobiva lahenduse enne püsipaigaldust.

Otsing