Lowrey orel on elektrooniline orel, mis on nime saanud oma arendaja Frederick C. Lowrey (1871–1955) järgi. Ta oli Chicagos tegutsev tööstur ja ettevõtja. Tema surma aastal 1955 oli Lowrey täissuuruses elektrooniline orel esmakordselt kaubanduslikult edukas — selleks mudeliks oli Model S Spinet, mida mõnikord kutsuti ka Berkshire. Lowrey oli varem välja töötanud klaverile mõeldud lisaseadme, mis lisas elektroonilise oreli registrid kuni 60 noodile, säilitades samas klaveri funktsionaalsuse; seda nimetati Organo ja seda müüdi esmakordselt 1949. aastal. Organo oli edukas konkurent Hammondi Solovoxile.

Ajalugu ja areng

Lowrey Organ Company kasvas 1950. ja 1960. aastatel kiiresti ning 1960. ja 1970. aastatel oli ettevõte maailmas üks suurimaid elektrooniliste orelite tootjaid. Toodetes arenesid tehnoloogiad edasi: algusest peale kasutati erinevaid elektronilisi heligeneratsiooni lahendusi (torudest ja oskillaatoritest) ning hiljem transistoreid ja digitehnoloogiat. 1989. aastal tähistas Lowrey oma 1 000 000. oreli valmistamist — oluline verstapost ettevõtte ajaloos. Kuni 2011. aastani ehitati Lowrey oreleid LaGrange Parkis, Illinoisi osariigis; 2011. aastal teatati, et osa mudelitest hakatakse valmistama Indoneesias.

Mudelid ja tehnilised omadused

Lowrey toodang hõlmas laia valikut instrumente: spinet-stiilis väiksemaid mudeleid, kodukonsoole, suuremaid kontserdioreleid ning hiljem ka digitaalsete näidismustrite ja MIDI-toega seadmeid. Firma oli tuntud eelkõige kodusele turule suunatud funktsioonide poolest:

  • Automaatsaatemäng ja rütmimustrid — lihtsustasid ühe mängija poolt täispalka ja taustasaadetust, muutes oreli populaarseks koduses meelelahutuses.
  • Mitmed hääled ja registrid — puhas orelikõla kõrval ka klarneti-, flöödi- ja orkestratiivsed häälestused.
  • Kasutajasõbralikud juhtnupud — kiirkäsud, automaatprogrammide valikud ja lihtne menüütehnika tegi instrumendi ligipääsetavaks harrastajatele.
  • Tehniline areng — vanemate elektrooniliste skeemide kõrvale tulid transistorid, hiljem digitaalsed helinäidised ja MIDI-ühenduvus, mis võimaldasid paremat heli stabiilsust ja mitmekülgsust.

Lowrey ja konkurents

Lowrey eristus teistest elektrooniliste orelite tootjatest (näiteks Hammondist) eelkõige koduse ja populaarsema suunitluse, automaatsete saatemustrite ning eristatava häältepaleti poolest. Hammond oli pigem kontserdi- ja kirikuturul tuntud oma toru- ja tonewheel-tehnoloogia tõttu, samas kui Lowrey rõhutas mugavust ja mitmekülgset kõla koduses kasutuses.

Muuseumid, kogumine ja hooldus

Paljud vanemad Lowrey mudelid on saanud kollektsiooniobjektideks: harrastajad hindavad neid ajaloolise ja nostalgilise väärtuse tõttu. Vanade mudelitega seotud parandustööde puhul võib probleemiks olla originaalsete osade hankimine, kuid mitmed spetsialistid ja remonditöökojad pakuvad taastusteenuseid. Samuti on mõningad mudelid populaarsed taastatavuse ja helilise iseloomu tõttu klubi- ja kodukontsertidel.

Järeldus

Lowrey orel on oluline osa elektrooniliste orelite ajaloost: alates 1940.–1950. aastate uuendustest kuni 20. sajandi keskpaiga ja lõpu lahendusteni on Lowrey mõjutanud seda, kuidas pered ja harrastajad muusikat mängivad ja naudivad. Ettevõtte rõhk kasutajasõbralikkusel, automaatsetel saatemustritel ja mitmekülgsetel häälestustel tegi selle väga populaarseks koduste orelite tootjate seas.