Lowrey orel — elektrooniliste orelite pioneer, ajalugu ja mudelid
Lowrey orel — elektrooniliste orelite pioneer: ajalugu, ikoonilised mudelid, tootmine Chicagost LaGrange Parki ja Indoneesiasse ning tee miljonanda oreli juurde.
Lowrey orel on elektrooniline orel, mis on nime saanud oma arendaja Frederick C. Lowrey (1871–1955) järgi. Ta oli Chicagos tegutsev tööstur ja ettevõtja. Tema surma aastal 1955 oli Lowrey täissuuruses elektrooniline orel esmakordselt kaubanduslikult edukas — selleks mudeliks oli Model S Spinet, mida mõnikord kutsuti ka Berkshire. Lowrey oli varem välja töötanud klaverile mõeldud lisaseadme, mis lisas elektroonilise oreli registrid kuni 60 noodile, säilitades samas klaveri funktsionaalsuse; seda nimetati Organo ja seda müüdi esmakordselt 1949. aastal. Organo oli edukas konkurent Hammondi Solovoxile.
Ajalugu ja areng
Lowrey Organ Company kasvas 1950. ja 1960. aastatel kiiresti ning 1960. ja 1970. aastatel oli ettevõte maailmas üks suurimaid elektrooniliste orelite tootjaid. Toodetes arenesid tehnoloogiad edasi: algusest peale kasutati erinevaid elektronilisi heligeneratsiooni lahendusi (torudest ja oskillaatoritest) ning hiljem transistoreid ja digitehnoloogiat. 1989. aastal tähistas Lowrey oma 1 000 000. oreli valmistamist — oluline verstapost ettevõtte ajaloos. Kuni 2011. aastani ehitati Lowrey oreleid LaGrange Parkis, Illinoisi osariigis; 2011. aastal teatati, et osa mudelitest hakatakse valmistama Indoneesias.
Mudelid ja tehnilised omadused
Lowrey toodang hõlmas laia valikut instrumente: spinet-stiilis väiksemaid mudeleid, kodukonsoole, suuremaid kontserdioreleid ning hiljem ka digitaalsete näidismustrite ja MIDI-toega seadmeid. Firma oli tuntud eelkõige kodusele turule suunatud funktsioonide poolest:
- Automaatsaatemäng ja rütmimustrid — lihtsustasid ühe mängija poolt täispalka ja taustasaadetust, muutes oreli populaarseks koduses meelelahutuses.
- Mitmed hääled ja registrid — puhas orelikõla kõrval ka klarneti-, flöödi- ja orkestratiivsed häälestused.
- Kasutajasõbralikud juhtnupud — kiirkäsud, automaatprogrammide valikud ja lihtne menüütehnika tegi instrumendi ligipääsetavaks harrastajatele.
- Tehniline areng — vanemate elektrooniliste skeemide kõrvale tulid transistorid, hiljem digitaalsed helinäidised ja MIDI-ühenduvus, mis võimaldasid paremat heli stabiilsust ja mitmekülgsust.
Lowrey ja konkurents
Lowrey eristus teistest elektrooniliste orelite tootjatest (näiteks Hammondist) eelkõige koduse ja populaarsema suunitluse, automaatsete saatemustrite ning eristatava häältepaleti poolest. Hammond oli pigem kontserdi- ja kirikuturul tuntud oma toru- ja tonewheel-tehnoloogia tõttu, samas kui Lowrey rõhutas mugavust ja mitmekülgset kõla koduses kasutuses.
Muuseumid, kogumine ja hooldus
Paljud vanemad Lowrey mudelid on saanud kollektsiooniobjektideks: harrastajad hindavad neid ajaloolise ja nostalgilise väärtuse tõttu. Vanade mudelitega seotud parandustööde puhul võib probleemiks olla originaalsete osade hankimine, kuid mitmed spetsialistid ja remonditöökojad pakuvad taastusteenuseid. Samuti on mõningad mudelid populaarsed taastatavuse ja helilise iseloomu tõttu klubi- ja kodukontsertidel.
Järeldus
Lowrey orel on oluline osa elektrooniliste orelite ajaloost: alates 1940.–1950. aastate uuendustest kuni 20. sajandi keskpaiga ja lõpu lahendusteni on Lowrey mõjutanud seda, kuidas pered ja harrastajad muusikat mängivad ja naudivad. Ettevõtte rõhk kasutajasõbralikkusel, automaatsetel saatemustritel ja mitmekülgsetel häälestustel tegi selle väga populaarseks koduste orelite tootjate seas.
Lowrey Royale SU500 / Palladium 630 orel (tippmudel)
Lowrey Holiday Deluxe mudel LSL (1961) on sisseehitatud Leslie kõlariga.
Lowrey C500 Celebration elektrooniline orel (1977)
Lowrey Genie 44 elektrooniline orel (1970ndad)
Ajalugu
Aastatel 1918-1940 katsetas Frederick Lowrey elektrooniliste orelite disainiga. Ta proovis erinevaid toonide tekitamise meetodeid. 1940. aastatel fikseeris ta Eccles-Jordani vooluahela. See on stabiilne flip-flop-ostsillaator. Sellest sai Lowrey tunnusmärk. Lowrey orel tugines täielikult elektroonilisele toonitootmisele. See erines tema peamisest konkurendist, Hammondi orelist. Hammond kasutas kuni 1975. aastani elektromehaanilisi toonirattaid. Lowrey juhtis Hammondit automaatse saatefunktsiooni arendamisel. Aastal 1968 lisati automaatne rütmimäng. 1970. aastal lisati mudelile Genie automaatne vasak käsi ja pedaal. Lowrey oli algselt suunatud kodusele meelelahutusturule. Lowrey tootis ka teatrioreleid ja täielikku 2-manuaalset pedaaliga kirikuorelit.
Märkimisväärsed kasutajad
1960ndatel ja 1970ndatel kasutasid Lowreyt mõned rokkansamblid.
Garth Hudson, The Bandi klahvpillimängija, mängis Lowrey festivali orelil paljudel ansambli kõige tuntumatel lugudel. Selle heli on kuulda 1968. aasta salvestusel "Chest Fever", mis algab Bachist inspireeritud prelüüdi/introga.
The Beatlesi 1967. aasta laul "Being for the Benefit of Mr. Kite! " kasutati Lowrey orelit. Seda kasutati, et aidata luua tivoli atmosfääri. Lowrey DSO Heritage orelit kasutati "Lucy in the Sky with Diamonds" avamängu loomiseks.
Who laulus "Baba O'Riley" kasutati süntesaatorilaadse taustamüra tekitamiseks Lowrey orelit, mis oli seadistatud löökriistade "marimba repeat" peale.
Mike Oldfield kasutas seda instrumenti üsna ulatuslikult oma albumil "Tubular Bells" ja ka mitmel hilisemal albumil. Gotye'i laul "State of the Art" on kirjutatud Lowrey Cotillioni mudeli D-575 helide tutvustamiseks.
Hilisemad mudelid
Aastatel 1966-1971 tootis Lowrey kitarritootja Gibsonile combo-oreleid. Kõige populaarsem neist valmistati 1966. aastal ja kandis nime Kalamazoo K-101, kuid peagi nimetati see ümber Gibson G-101-ks. Gibsoni kaubamärgiga orelite disain ja vooluringid põhinesid Lowrey "T-1", "T-2", "TLO-R" ja "Holiday" spinettmudelitel. Neil oli mitmeid lisafunktsioone, mis eristasid nende heli Lowrey mudelitest. Täiendavate efektide hulka kuulusid "Repeat", "Glide" ja "Trumpet Wow-wow".
1970ndate lõpus kuulusid Lowrey koduorelite müügiomadusteks Magic Genie Chords, Track III Rhythm ja Automatic Organ Computer.
1980. aastatel tõi Lowrey turule kaasaskantavate orelite seeria MicroGenie. Neil olid sisseehitatud kõlarid. Mõned mudelid said töötada patareidega. Nende hulgas olid MicroGenie V60, V100/101, V105, V120, V125 ja MicroGenie Pro V600 (mis oli programmeeritav ja MIDI-võimeline).
Ostu Kawai poolt
1988. aastal ostis Lowrey ära Kawai.
5. oktoobril 2018 teatas Kawai America Corp. Lowery divisjoni asepresident Seijiro Imamura, et Lowery orelite tootmine lõpetatakse 2019. aasta jaanuaris.
|
| See artikkel vajab ajakohastamist. (oktoober 2018) |
Küsimused ja vastused
K: Kes töötas välja Lowrey oreli?
V: Lowrey oreli töötas välja Frederick C. Lowrey, Chicagos tegutsev tööstur ja ettevõtja.
K: Millal oli Model S Spinet ehk Berkshire esmakordselt kaubanduslikult edukas?
V: Model S Spinet ehk Berkshire oli esmakordselt kaubanduslikult edukas 1955. aastal, mil Frederick C. Lowrey suri.
K: Mida arendas Lowrey enne Model S Spinet'i või Berkshire'i?
V: Enne Model S Spinet'i või Berkshire'i arendas Lowrey välja klaverile mõeldud lisaseadme nimega Organo, mis lisas 60 noodile elektroonilised oreliregistrid, säilitades samas klaveri funktsionaalsuse. Seda müüdi esmakordselt 1949. aastal.
K: Kuidas oli see võrreldav teiste tolleaegsete orelitega?
V: Organo oli tol ajal edukas konkurent Hammond Solovoxile.
K: Millal sai Lowreyst maailma suurim elektrooniliste orelite tootja?
V: 1960. ja 1970. aastatel sai Lowreyst maailma suurim elektrooniliste orelite tootja.
K: Millise verstapostini jõudsid nad 1989. aastal?
V: 1989. aastal valmistasid nad oma 1 000 000. oreli.
K: Kus ehitati kuni 2011. aastani enamik nende oreleid?
V: Kuni 2011. aastani ehitati enamik nende oreleid LaGrange Parkis, Illinoisi osariigis.
Otsige