Miafüsitism (henofüsitism) — Jeesuse jumaliku ja inimliku olemuse õpetus
Miafüsitism (henofüsitism) selgitab Jeesuse jumaliku ja inimliku olemuse liitu, ajaloolist tausta, teoloogilisi vaidlusi ning idapoolse õigeusu ja katoliku seisukohti.
Miafüsitism (või henofüsitism) on ettekujutus Kristuse olemusest. See idee ütleb, et Jeesusel Kristusel oli kaks erinevat aspekti, üks jumalik ja teine inimlik. See ütleb, et need kaks aspekti on ühendatud üheks olemuseks. Nad on eristamatud ja eksisteerivad koos. See on väga lähedane dualismi ideele, mis ütleb, et vaim ja keha on eraldi asjad, mis üheskoos moodustavad ühe terviku, inimese. Miafüsitismi puhul on eraldi asjadeks Jeesuse jumalikud ja inimlikud omadused.
Terminoloogia ja tähendus
Mõiste päritolu: sõna „miafüsitism” tuleneb kreekakeelsetest sõnadest „mia” (üks) ja „physis” (loomus, olemus). Vorm „henofüsitism” esineb mõnikord eesti keeles, kuid küllalt sagedamini kasutavad rahvusvahelised allikad terminit „miaphysitism”.
Oluline täpsustus: miaphysitism erineb teoloogiliselt monofüsitismist (monophysitism). Monofüsitism (Eutycheanism) väidab tihti, et Kristuse inimlik olemus sulandub jumalikku nii, et inimlik osa praktiliselt kaob või muutub; miaphysitism seevastu rõhutab ühe ühtse (või ühendatud) olemuse olemasolu, milles jumalik ja inimlik jäävad mõlemad tõeliselt olemasolevaks, kuid on lahutamatult ühendatud. Miaphysitid rõhutavad, et see ühendus toimub "ilma segunemise, ilma muutumise, ilma jagunemise ja ilma lahutamiseta".
Ajalooline kontekst ja vaidlus
4.–5. sajandi kristoloogia oli tihedalt seotud aruteludega selle üle, kuidas täpselt mõista Kristuse jumalikku ja inimlikku olemust. Suur osa vaidlusest koondus ümber monofüsitismi ja Chalcedoni (451) otsuse, mis formuleeris nn kahe loomuse õpetuse (dyofüsitism): Kristusel on kaks olemust, jumalik ja inimlik, mis eksisteerivad ühes isikus „ilma segunemise või muutumiseta”. Chalcedoni otsust on traditsiooniliselt pidanud standardiks nii roomakatoliku kui ka idapoolse õigeusu kirik.
Miafüsitismit tunnustavad kirikud, mida sageli nimetatakse idapoolseteks õigeusu kirikuteks või „oriental orthodox” kirikuteks — nende hulka kuuluvad näiteks kopti, armeenia, süüria, etioopia, eritreaa ja Malankara (India) kirik. Need kirikud lükkasid tagasi Chalcedoni otsuse, peamiselt seetõttu, et nad pidasid Chalcedoni võõraks ja ohtlikuks järelduste kujul, mida selle poliitilised ja filosoofilised tõlgendused võisid kaasa tuua. Chalcedoni pooldajad omakorda kaldu siduda miaphysitismi monofüsitismi süüdistusega.
Peamised teoloogilised erinevused
- Dyofüsitism (Chalcedoni põhimõte): kaks eraldi olemust (jumalik ja inimlik) ühes isikus, säilitades kumbki oma olemuse.
- Miaphysitism: üks ühendatud olemus, mis on tõeliselt jumalik ja tõeliselt inimlik; rõhutab ühenduse ja isikulisuse ühtsust ilma ühe olemuse teisest kustutamiseta.
- Monofüsitism: väidetakse sageli (erinevalt miaphysitismist), et inimlik olemus uppub või kaob jumalikkuses — selline arusaam on olnud paljude kirikute jaoks probleeme tekitav ja on seetõttu laialdaselt hukka mõistetud.
Kaasaegne olukord ja ökumeniline dialoog
Tänapäeval on paljud teoloogid ja kirikud asunud rohkem uurima, kuivõrd erinevused miaphysitismi ja Chalcedoni-kiriku õpetuse vahel on tegelikult sõnastuslikud või rõhuasetuse küsimused. Viimastel aastakümnetel on aset leidnud palju ökumenilisi läbirääkimisi ja ühiseid deklaratsioone, kus rõhutatakse, et nii idapoolsed õigeusu/miaphysite kirikud kui ka Chalcedoni järgsed kirikud kinnitavad Kristuse täielikku jumalikkust ja täielikku inimlikkust, kuigi kasutavad seda väljendamaks erinevaid teoloogilisi rõhuasetusi ja termineid.
Kokkuvõte: miafüsitism on kristoloogiline seisukoht, mis rõhutab Kristuse jumaliku ja inimliku olemuse ühtset, lahutamatut ja pöördumatut ühendust. Ajalooliselt on selle õpetuse ja Chalcedoni kahe-olemuselise skeemi vahel olnud ränk konflikt, kuid tänapäevased uuringud ja dialoogid on vähendanud mõningaid varem lahutamatuks peetud vastuolusid ja aidanud paremini eristada terminoloogia ja õppetõdede vahelisi nüansse.
Küsimused ja vastused
K: Mis on miacisitism?
V: Miafüsiitlus on idee Kristuse olemusest, mis ütleb, et tal oli kaks erinevat aspekti, üks jumalik ja teine inimlik, mis on ühendatud üheks olemuseks ja eksisteerivad koos.
K: Kuidas on miafüsiitism võrreldav dualismiga?
V: Miafüsitism sarnaneb dualismiga selles mõttes, et see viitab kahe eraldi elemendi, antud juhul Jeesuse jumaliku ja inimliku iseloomu kombinatsioonile.
K: Mis on monofüsitismi mõiste?
V: Monofüsitism on idee, et Jeesusel Kristusel oli ainult üks jumalik olemus ja mitte ükski inimloomus.
K: Miks peetakse miafüsitsismi sageli monofüsitismi üheks vormiks?
V: Miafüsitismi peetakse sageli monofüsitismi vormiks, sest see jagab usku Kristuse looduse ühtsusesse, kuid idapoolsed õigeusu kirikud lükkavad selle iseloomustuse tagasi.
K: Kes lükkab tagasi miafüsitismi iseloomustuse monofüsitismi vormina?
V: Idapoolsed õigeusu kirikud lükkavad tagasi miafüsitismi iseloomustuse monofüsitismi vormina.
K: Millised religioossed rühmitused on hakanud miafüsiitlust tõsisemalt võtma?
V: Ida-ortodoksne ja roomakatoliku kirik on hakanud miafüsitsismi tõsisemalt võtma.
K: Kuidas on miafüsitismi järgi Kristuse kaks aspekti?
V: Kristuse kaks aspekti on miafüsitismi järgi tema jumalikud ja inimlikud omadused, mis on ühendatud üheks eristamatuks olemuseks.
Otsige