Miramax Films on Ameerika filmide levitamise ja tootmise ettevõte. Selle peakontor asus New Yorgis, New Yorgis, enne kui selle ostis välja Walt Disney Company. Miramax sai tuntuks nii sõltumatute kui ka suuremate publikuga filmide levitajana ning mängis olulist rolli 1990. aastate sõltumatu filmitegijate laine esiletoomisel.
Asutamine ja varajane tegevus
Ettevõtte lõid vennad Harvey ja Bob Weinstein 1979. aastal Buffalos, New Yorgis. Ettevõtte nimi pärineb nende vanemate Maxi ja Miriami eesnimede ühendamisest. Miramaxi eesmärgiks oli algusest peale levitada sõltumatuid filme ja rahvusvahelisi kinotöid, mida suured stuudiod sageli eirasid — nii kohtus see publikuga, kes otsis alternatiivi kommertskinole.
Ettevõtte esimene suurem edu saabus, kui Weinsteinid tegi koostööd briti produtsendi Martin Lewisega. Nad said USAs õigused kahele kontsertfilmile, mis oli tehtud inimõiguste organisatsiooni Amnesty Internationali heaks korraldatud heategevusetendustest. Nendest kahest filmist koondati üks pikem komposiitfilm ning suvine väljaanne "Salapolitseinike teine ball" (The Secret Policeman's Other Ball) osutus Miramaxi jaoks 1982. aasta suvel oluliseks eduks.
Olulised filmid ja kultuuriline mõju
Miramax tõstis esile nii skandaalsemaid ja värvikaid teoseid kui ka akadeemiliselt hinnatud filme. Mõned Miramaxi levitatud või toodetud tuntumad filmid on:
- The Crying Game
- seks, valed ja videolint
- Tie Me Up! TieMe Down!
- Scandal
- Pulp Fiction
- Shakespeare In Love
- Chicago
Mitmed Miramaxi filmid saavutasid ärilise edu ja kriitilist tunnustust, sealhulgas Oscarite võidud ja Cannes'i preemiad. Ettevõte aitas populaarseks teha režissööre ja žanre, mida varem peeti liiga riskantseks suuremate stuudiote jaoks.
Äried ja omandimuutused
Miramax kasvas 1990ndatel üheks sõltumatu filmirevolutsiooni liidriks, toodetes või levitades mitu suurt kassahitti. Ettevõttest sai tootja või levitaja seitsmele filmile, mis teenisid kassas üle 100 miljoni dollari ning enim teeninud filmiks oli "Chicago", mis kogus üle 300 miljoni dollari.
1993. aastal ostis Walt Disney Company Miramaxi. Harvey ja Bob Weinstein juhtisid Miramaxit kuni nende lahkumiseni 30. septembril 2005. aasta, juhtides ettevõtet Disney raames suhteliselt autonoomselt, kuid Disney'l jäi lõplik sõnaõigus Miramaxi repertuaari ja strateegia üle.
Miramaxil on ka perefilmide osakond Miramax Family Films, mis keskendus laste- ja peresõbraliku sisu levitamisele.
Õigused, edasised müügitehingud ja praegune seisu
2011. aastal müüs Disney Miramaxi filmikogu Filmyard Holdings'ile 663 miljoni dollari eest. Selle tulemusel muutusid Miramaxi filmide koduvideoõigused: Ameerika Ühendriikides kuuluvad Echo Bridge'ile 250 Miramaxi filmi videoõigused, samas kui Lions Gate Entertainment kontrollib Miramaxi ülejäänud 550 filmi. StudioCanalile kuuluvad kõik koduvideoõigused väljaspool Ameerika Ühendriike. Hiljem vahetusid Miramaxi omanikud veelgi — näiteks 2016. aastal ostis Miramaxi beIN Media Group — ning lepete ja litsentside jaotused on aja jooksul muutunud vastavalt müügitehingutele.
Poleemika ja pärand
Miramaxi ajalugu on tihedalt seotud Weinsteini vendadega ja nende mõjuga filmimaailmale, kuid sellega kaasnesid ka tõsised skandaalid. Alates 2017. aastast ilmusid laialdased süüdistused Harvey Weinsteinit süüdistava seksuaalse väärkohtlemise ja ahistamise kohta; need skandaalid muutsid filmitööstuse diskussiooni ja viisid arutelu töökeskkonna, vastutuse ja käitumiskorra üle. Need sündmused mõjutasid ka Miramaxi ja vendade mainet ning tõid kaasa juriidilisi samme ja ühiskondlikku reaktsiooni.
Kokkuvõtlikult on Miramax oluline nimi kaasaegse kinokultuuri ajaloos: ettevõte aitas tuua laiemale publikule sõltumatuid, rahvusvahelisi ja autorifilme, saavutas suurt ärilist edu ning mõjutas filmide levituse ja turunduse praktikaid 1990ndatest alates.