Loomulikud tapjarakud (NK-rakud) — roll, funktsioon ja kaitsemehhanismid
Loomulikud tapjarakud (NK-rakud) — roll, funktsioon ja kaitsemehhanismid: kuidas NK-rakud annavad kiire immuunvastuse ja hävitavad viirusega nakatunud ning kasvajarakud.
Loomulikud tapjarakud (NK-rakud) on lümfotsüütide tüüp, mis on loomuliku immuunsüsteemi jaoks kriitilise tähtsusega. NK-rakud annavad kiire vastuse viirustega nakatunud rakkudele või bakterirakkudele. Vastus toimub umbes 3 päeva pärast nakatumist. NK-rakud reageerivad ka kasvaja moodustumisele.
Mida NK-rakud täpselt teevad?
NK-rakud täidavad kahte põhilist rolli immuunsüsteemis:
- otsene tsütotoksilisus — nad suudavad hävitada nakatunud või vähearenenud/pahaloomulisi rakke, vabastades perforiini ja granzüümidena tuntud molekule, mis lõhustavad sihtraku membraani ja indekseerivad programmi kaudu raku surma;
- tsütokiinide tootmine — eriti interferoon-gamma (IFN-γ) ja teiste signaalmolekulide eraldamine, mis aitab aktiveerida teiste immuunrakkude (nt makrofaagide ja T-rakkude) vastust ja koordineerida põletikku.
Tuvastamise ja aktivatsiooni põhimõtted
NK-rakkude tegevust määrab tasakaal aktivatsiooni- ja inhibeerivate retseptorite vahel. Inhibeerivad retseptorid (nagu inimeste KIR-retseptorid või hiirte Ly49) tunnevad ära normaalse MHC I väljenduse; kui peamise histokompatibility kompleksi (MHC I) väljendus rakkudel langeb — nähtus, mida nimetatakse "missing self" — väheneb inhibeeriv signaal ja rakk võib sattuda NK-rakkude sihtmärgiks. Samal ajal aktiveerivad retseptorid (nt NKG2D, NKp30, NKp46 jt) tunnevad stressi- või nakkuseindikaatoreid sihtraku pinnal.
Molekulaarsed vahendid rakkude hävitamisel
- Perforiin ja granzüümid — biokeemiline rünnak, mis kutsub esile sihtraku apoptoosi;
- FasL ja TRAIL — retseptor-sõltuvad teed, mis vallandavad apoptootilise signaalimembraani sihtrakus;
- antikehade sõltuv tsütotoksilisus (ADCC) — NK-rakkude Fc-reseptor (CD16) seob antikehade Fc-osadel olevaid komplekse ja tappet suunatakse antikeha märgistatud rakkudele.
Rakkude tüübid ja pinnamarkerid
Inimese NK-rakud on tavaliselt CD3-negatiivsed ja CD56-positiivsed. Tuntud alamgrupid on:
- CD56dim — enamikul juhtudel tugevam tsütotoksilisus ja suurem CD16 ekspressioon (ADCC jaoks);
- CD56bright — vähem tsütotoksilised, kuid intensiivsemalt tsütokiine tootvad ja immunomoduleerivad; sageli lokaliseerunud lümfoidkoesse ja kudedesse.
Kust nad pärinevad ja kuidas neid reguleeritakse?
NK-rakud arenevad luuüdis ja nende küpsemist mõjutavad mitmed tsütokiinid, eriti IL-15, aga ka IL-2, IL-12 ja IL-18. NK-rakkude "harimine" ehk koolitus (education/licensing) sõltub kontaktilt saadavatest signaalidest MHC I molekulidega; see protsess aitab tagada, et NK-rakud suudavad eristada normaalseid rakke kahjustavatest rakkudest.
Roll nakkustes ja vähi ennetamises
NK-rakud on eriti olulised varajases faasis viirusinfektsioonide kontrollimisel (näiteks herpesviirused) ja neil on tähtis osa ka immunoloogilises surveerimises, mis piirab kasvaja arengut. Mõned NK-rakud võivad omandada "mälu‑laadse" käitumise, mis annab tugevama ja kiirema vastuse korduva kokkupuutel konkreetse patogeeniga.
Kaitsemehhanismid ja immuunsüsteemi vältimine
Paljud viirused ja pahaloomulised rakud on arendanud mehhanisme NK-rakkude vältimiseks: nad võivad vähendada aktivatsiooni ligandide ekspressiooni, "varjata" MHC I-stsenaariume või eritavad proteaase, mis lõikavad maha NK-retseptoreid siduvaid molekule. Mõned kasvajad ekspresseerivad ka inhibeerivaid molekule (näiteks HLA-E), mis aktiveerivad NK-rakkude pidurretseptoreid.
Kliiniline tähendus ja rakendused
- NK-rakkude puudulikkus võib põhjustada suurenenud vastuvõtlikkust teatud viirusinfektsioonidele; diagnostikas hinnatakse NK-rakkude arvu ja funktsiooni;
- immunoteraapia valdkonnas uuritakse NK-rakke aktiivselt: vere- või doonorneutraalsete NK-rakkude siirdamised, CAR-NK rakud, ja antikehad, mis tugevdavad ADCC-d, on perspektiivikad lähenemised vähivastases ravis;
- kliinilised uuringud näitavad, et NK-põhised teraapiad võivad pakkuda eeliseid võrreldes mõne T-rakul põhineva lähenemisega (madalam risk seroaktiivsuse või graft-versus-host-i tekkeks teatud olukordades).
Ajalooline taust
Varajastes katsetes vähipatsientide ja loomadega leidsid uurijad, mida nimetati "loomulikuks" reaktiivsuseks. See tähendab, et teatav rakkude populatsioon näis olevat võimeline tapma kasvajarakke, ilma et oleks eelnevalt nende suhtes tundlikuks muudetud. Algul arvasid paljud, et need tähelepanekud on artefaktid. Kuid 1973. aastaks oli "loomulik tapmisaktiivsus" kindlaks tehtud paljude erinevate liikide puhul ja pakuti välja, et on olemas eraldi rakkude rida, millel on selline võime.
Kokkuvõte
NK-rakud on kiired ja paindlikud immuunraku‑tüübid, mis toimivad esmases kaitses viirusinfektsioonide ning pahaloomuliste rakkude vastu. Nende unikaalne võime tunda ära "stressis" või MHC I puudust demonstreerivaid rakke teeb neist olulise valdkonna nii põhiimmunoloogia kui ka kliiniliste rakenduste uurimisel.
Funktsioon
Oma tsütotoksilise aktiivsuse kontrollimiseks on NK-rakkudel kahte tüüpi pinnaretseptorid: aktiveerivad retseptorid ja inhibeerivad retseptorid. Kui NK-rakk on aktiveeritud, hävitab ta rakke, mis on ta sisse lülitanud.
Nende tsütoplasmas olevad väikesed graanulid sisaldavad valke ja ensüüme, mida nimetatakse gransüümideks. Need vabanevad raku lähedal, mis on nende tegevuse käivitanud. Valgu perforiin moodustab sihtraku rakumembraanile poorid, mis loovad kanali, mille kaudu ensüümid ja muud molekulid saavad siseneda. See tapab sihtraku. Üksikasjad varieeruvad sõltuvalt sellest, kas sihtmärk on viirus, bakter või kasvajarakk.
Hüpotees
I klassi MHC i võib toimida looduslike tapjarakkude (NK) inhibeeriva ligandina. I klassi MHC pinna normaalse taseme vähendamine, mida mõned viirused ja teatavad kasvajad kasutavad CTL-vastuste vältimiseks, aktiveerib NK-rakkude tapmise. need inhibeerivad retseptorid tunnevad MHC I klassi molekule, mis võib selgitada, miks NK-rakud tapavad rakke, mille MHC I klassi molekulide tase on madal. See inhibeerimine on NK-rakkude rolli jaoks ülioluline. MHC I klassi molekulid on peamine viis, kuidas rakud näitavad viiruse või kasvaja antigeene tsütotoksilistele T-rakkudele. Nii rakusiseste mikroobide kui ka kasvajate puhul täheldatav ühine evolutsiooniline kohanemine on nende MHC I molekulide pikaajaline allareguleerimine. See muudab rakud T-rakkude toimele läbitungimatuks. NK-rakud võivad olla evolutsioonilise reaktsioonina välja kujunenud: MHC kadumine võtaks neilt rakkudelt MHC inhibeeriva toime ja muudaks nad NK-rakkude rünnaku suhtes haavatavaks.
NK-rakkude funktsioon adaptiivses vastuses
Adaptiivne immuunvastus tekitab pärast esmast nakatumist mälurakke. Seejärel tekib kiire vastus sama antigeeni hilisematele infektsioonidele. Varem arvati, et NK-rakud ei mängi adaptiivses immuunvastuses mingit rolli, kuid nüüd tundub, et nad mängivad.
Küsimused ja vastused
K: Mis on looduslikud tapjarakud?
V: Loomulikud tapjarakud (või NK-rakud) on kaasasündinud immuunsüsteemi jaoks kriitilise tähtsusega lümfotsüütide liik.
K: Milline on looduslike tapjarakkude funktsioon?
V: NK-rakud annavad kiire vastuse viirustega nakatunud rakkudele või bakterirakkudele. NK-rakud reageerivad ka kasvajate tekkimisele.
K: Millal toimub looduslike tapjarakkude vastus pärast infektsiooni?
V: Loomulike tapjarakkude vastus toimub umbes 3 päeva pärast nakatumist.
K: Mis teeb loomulikud tapjarakud ainulaadseks?
V: Loomulikud tapjarakud on ainulaadsed, sest neil on võime ära tunda stressis olevaid rakke antikehade ja peamise histokompatibility complex'i (MHC) puudumisel.
K: Kuidas võimaldab looduslike tapjarakkude ainulaadne võime kiiremat immuunreaktsiooni?
V: Loomulike tapjarakkude ainulaadne võime tunnustada stressis olevaid rakke antikehade ja peamise histokompatibility kompleksi (MHC) puudumisel võimaldab palju kiiremat immuunreaktsiooni.
K: Mida täheldati varajastes katsetes vähipatsientide ja loomade puhul?
V: Varajastes katsetes vähipatsientidel ja loomadel leidsid uurijad nn "loomuliku" reaktsioonivõime, mis tähendab, et teatav rakkude populatsioon näis olevat võimeline tapma kasvajarakke, ilma et oleks nende suhtes sensibiliseeritud.
K: Millal pakuti välja, et on olemas eraldi rakkude rida, millel on loomulik tapmisvõime?
V: 1973. aastaks oli "loomulik tapmisaktiivsus" kindlaks tehtud paljude erinevate liikide puhul ja pakuti välja selle võimega rakkude eraldi liini olemasolu.
Otsige