Niobe — Kreeka mütoloogia Früügia printsess ja Tebase kuninganna

Kreeka müüdi kohaselt uhkustas Niobe oma üleolekuga Leto suhtes, sest jumalannal oli ainult kaks last, kaksikud Apollo ja Artemis, samas kui Niobe sai neliteist last (Niobid), seitse mees- ja seitse naislast. Tema kuulsalt tsiteeritud kõne, mis põhjustas jumalanna pahameele, on järgmine:

Niobe ilmus rahvahulga sekka iga-aastasel Latona ja tema järglaste Apolloni ja Diana auks korraldatud pidustusel, kui Teva rahvas oli kogunenud, nende kulmud loorberiga kroonitud, kandis altaritele lõhnaõli ja maksis oma tõotusi. Tema riietus oli uhke kulla ja kalliskividega ning tema nägu nii ilus, nagu vihase naise nägu olla saab. Ta seisis ja vaatas inimesi üleoleva pilguga. "Milline rumalus," ütles ta, "on see! eelistada olendeid, keda te kunagi näinud ei ole, neile, kes seisavad teie silme ees! Miks peaks Latona saama pigem kummardada kui mina? Minu isa oli Tantalos, keda võeti külalisena vastu jumalate laua ääres; minu ema oli jumalanna. Minu abikaasa ehitas ja valitseb seda linna, Theobast, ja Phrygia on minu isapoolne pärand. Kus iganes ma oma silmi pööran, vaatan ma oma võimu elemente; ega mu kuju ja kohalolek ole jumalanna vääriline. Kõigele sellele lubage mul lisada, et mul on seitse poega ja seitse tütart ning ma otsin oma liitlasele väärilisi minupoegi ja miniatütreid. Kas mul ei ole põhjust uhkuseks? Kas sa eelistad mulle seda Latonat, titaani tütart, koos oma kahe lapsega? Mul on seitse korda rohkem. Õnnelik olen ma tõesti ja õnnelik jään! Kas keegi eitab

seda?

Artemis tappis Niobe tütred ja Apollo tappis Niobe pojad, kui nad harrastasid kergejõustikku, kusjuures viimane neist palus oma elu eest. Tema laste surnukehad lebasid üheksa päeva matmata, sest Zeus oli inimesed kiviks muutnud; kümnendal päeval maeti nad jumalate poolt maha. Apollon ja Artemis kasutasid nende tapmiseks mürgitatud nooli, kuigi mõnede versioonide kohaselt jäi vähemalt üks Niobid (tavaliselt Meliboea) terveks. Amphion tappis oma surnud poegi nähes kas end ise või tapeti Apollo poolt kättemaksu vandumise eest. Hävitatud Niobe põgenes Anatoolias asuvale Lüüdia mäele Sipylusele (Spil Mount) ja muutus katkematult nuttes kivist veepurskkaevuks. Spili mäel on looduslik kivimoodustus, mis meenutab naise nägu, mida väidetakse olevat Niobe, kuid mida ei tohi segi ajada Spili mäest põhja pool asuva lähedalasuva Coddinuse kaljuseinasse raiutud skulptuuriga, mis kujutab tõenäoliselt Cybelet ja mida kohalikud elanikud omistavad Niobe inetule vennale Broteasele. Kaljumoodustus on tuntud ka kui "nutukivi", sest kivi olevat suve jooksul pisaraid nutnud. Kivi näib nutvat, sest see on poorne lubjakivi ja vihmavesi imbub läbi pooride.

Selle kohta, kuidas ja kus Niobe suri, on mitmesuguseid teateid; lugu, mis toob Niobe Thebast tagasi oma Lydia kodumaale, on kirjas Bibliotheke 3.46.

Tema laste nimed ja arv ning nende surma aeg ja koht on esitatud erinevalt. See "Niobe", mida kirjeldavad Pausanias (i. 21) ja Quintus Smyrnaeus (i. 293-306), kes mõlemad on selle piirkonna põliselanikud, oli Sipülose kalju välimus, kui seda vaadata eemalt ja õigest vaatepunktist (vt Jebb Sophoklese "Antigone" kohta, 831). Seda tuleb eristada arhailisest figuurist, mis on endiselt nähtav ja mis on raiutud mäe põhjaküljele Magnesia lähedal ja millele on pärimus andnud Niobe nime, kuid mis tegelikult on mõeldud Cybelele.

Mõnede arvates on Niobe lume ja talve jumalanna, kelle Apollo ja Artemise tapetud lapsed sümboliseerivad kevadel päikese poolt sulatatud jääd ja lund; teiste arvates on ta maajumalanna, kelle järeltulijad - taimestik ja mulla viljad - kuivatatakse ja tapetakse igal suvel päikesejumala kiirtega. Burmeister peab seda legendi vahejuhtumiks Dionysose ja Apolloni järgijate vahelises võitluses Theobas, milles esimesed said lüüa ja aeti tagasi Lüüdiasse. Heffter ehitab loo ümber Lüüdias asuva tilgakivi, mis tegelikult kujutab Aasia jumalannat, kuid mida kreeklased pidasid tavalise naisena. Enmann, kes tõlgendab nime kui "ta, kes takistab juurdekasvu" (erinevalt Letost, kes muutis naised viljakaks), peab müüdi põhipunktiks Niobe kaotust oma laste pärast. Ta võrdleb tema lugu Lamia looga, kes pärast seda, kui Zeus oli tema lapsed tapnud, tõmbus üksildasse koopasse ning viis ja tappis teiste lapsed. Sipylosel ilmunud kalju tekitas loo Niobe kiviks muutumisest. Tragöödiakirjanikud kasutasid tema lugu selleks, et näidata moraalit inimese õnne ebastabiilsuse kohta; Nioobest sai inimloomuse esindaja, kes on altid heaolu üle uhkust tundma ja unustama jumalatele võlgnetavat austust ja alistumist.

Niobe traagiline lugu oli kirjanduse ja kunsti lemmikteema. Aischylos ja Sophokles kirjutasid sellest tragöödiaid; Ovid on seda pikalt kirjeldanud oma "Metamorfoosides". Kunstis oli kõige kuulsam kujutis Niobe ja tema laste marmorist rühm, mille Sosius viis Rooma ja püstitas Apollo Sosianuse templisse (Plinius, Nat. Hist. xxxvi. 4). Tõenäoliselt on tegemist selle teose Rooma imitatsiooniga, mis leiti 1583. aastal Lateraani lähedalt ja on nüüd Firenze Uffizi galeriis. Antiikajal vaieldi selle üle, kas originaal on Praxitelese või Scopase töö, ning tänapäeva autoriteedid ei ole üksmeelel selle ja Pliniuse mainitud rühma samastumise osas.

Niobe lugu on kreeklaste seas iidne: Achilleus mainib Niobe'i Priamusele Homerose "Iliase" XXIV raamatus kui leinatüüpi. Priamos on nagu Niobe, sest ta leinab oma poja Hektorit, kes tapeti ja jäi mitu päeva matmata. Niobe on mainitud ka Sophoklese Antigones: kui teda marsib surma poole, võrdleb Antigone oma üksindust Niobe omaga. Aischyloose Niobe, mille tegevus toimub Tebas, on säilinud fragmentaarseina tsitaatidena, mida on täiendatud kahekümne ühe reaga papüüruslehega, mis sisaldab kakskümmend üks rida teksti. Fragmentidest selgub, et tragöödia esimese osa jooksul istub leinav Niobe looritatult ja vaikides. Ka Sophokles panustas Niobe'ile, mis on kadunud. Peale selle mainitakse Niobe ja Leto vahelist konflikti ühes Sappho luuletuskatkestuses ("Enne kui nad olid emad, olid Leto ja Niobe olnud kõige pühendunumad sõbrad"). Niobe ja Niobide hävitamise teema kuulus Atlandi vaasimaalijate repertuaari ning inspireeris nii skulptuurigruppe ja seinafraktsioone kui ka reljeefseid nikerdusi Rooma sarkofaagidel.

Niobe ikoonilisi pisaraid mainiti ka Hamleti monoloogis (1. akt, 2. stseen), kus ta vastandab oma ema leina surnud kuninga, Hamleti isa üle - "nagu Niobe, kõik pisarad" - tema sobimatule kiirele abielule Claudiusega.