Acrocanthosaurus oli alumise kriidiaja jooksul Põhja-Ameerikas elanud theropoodide dinosauruste perekond. Selle nimi tähendab "kõrgtüveline sisalik" ja viitab tema iseloomulikult pikenud selgroolülidele, mis elus olles moodustasid seljal purje või kühmu. Fossiilid pärinevad peamiselt lääne- ja kesk-ida-osasest Põhja-Ameerikast ning perekonda kirjeldatakse tavaliselt ühe liigina, Acrocanthosaurus atokensis.
Selle perekonna taksonoomiline paigutus on ajalooliselt olnud küllaltki ebakindel. Algselt seostati Acrocanthosaurus't spinosaurustega, sest kõrged neuralspiinid sarnanesid spinosauruste omadustega. Tänapäeval liigitatakse seda siiski pigem karnosauruste rühma ja enamik paleontolooge peab teda karcharodontosauriidiks, mis kuulub laiema allosauroide klasti. Taksonoomiat toetavad peamiselt kolju ja hammaste morfoloogia ning muud luustiku tunnused.
Acrocanthosaurus oli väga suur röövloom: pikkus ulatus ligikaudu 11–12 meetrini (umbes 36–39 jalga) ja massi hinnanguliselt umbes 6–7 lühikest tonni (~5,5–6,5 tonni). See tegi temast ühe suurima theropoodi Põhja-Ameerikas väljaspool hilisemat türannosauruste ajastut – ehk suurima eel-türannosauruse ajastul tegutsenud kiskja.
Välimuselt oli Acrocanthosaurus tüüpiline suur karnosaur: tugev, lamedam kui mõnel teisel suurel theropoodil olev kolju, suured teravad ja sagarjalt hõredad hambad, lihaseline kael ning hästi arenenud, kuid suhteliselt lühikesed käed, millel oli kolm sõrme ja tugevad küünised. Kõige silmatorkavam tunnus on aga selgroo pikenud harjad ehk neuralspiinid, mis moodustasid seljal nähtava "purje" või kühmu. Neid on tõlgendatud erinevalt: nad võisid toetada tugevamaid seljalihaseid, olla näidismärgistuseks või sõimuatraktsiooniks, aidata kehatemperatuuri reguleerimisel või hoida rasvavarusid (sarnaselt kamelil oleva kühmu funktsioonile).
Elupaik ja ecoloogia: Acrocanthosaurus elas madalikel, jõekallastel ja tasandikel, kus toitus suurematest taimtoidulistest dinosaurustest – näiteks erinevatest sauropoodidest ja suurt kasvu ornithopoodidest. Selle suurus ja jõud tegid temast tõenäoliselt piirkondliku tipppredaatori. Kooselu teiste Mesozoikumi loomadega oli mitmekesine, olles seotud settekivimitega, millest on leitud nii sauropoode, ornithopode kui ka väiksemaid theropoode.
Avastused ja väljapanekud: perekonda kirjeldati teaduskirjanduses kesk-20. sajandil (nt tööd Stovallilt ja Langstonilt) ning sellest on säilinud mitmeid osalisi skelette ja koljusid. Mõned täis- või osalised koljud ja luustikud on eksponeeritud muuseumides – üks tuntud väljapanek asub Põhja-Carolina muuseumis, mis on aidanud populaarseks muuta selle liigi kujutise teaduslikus ja rahvuskultuurilises mõttes.
Paluxy järeld, Texases on kuulus jälg, millel on näha jälgi, mis võivad olla Acrocanthosaurus ja tema saakloomad. Kuigi see on huvitav ja usutav, on seda hüpoteesi raske tõestada: jälgede seossidumine konkreetse liigiga nõuab väga täpseid mõõtmisi ning võrreldavat skeletimaterjali, ja järeldustele võivad häirivaiks kujuneda jadapuurumine, erosioon või sarnaste jalajälgedega teiste theropoodide olemasolu.
Iseloomulikud tunnused kokku:
- Seljalised neuralspiinid: tugevalt pikenetud selgroolülide harjad, mis moodustasid purje või kühmu.
- Suurest peast ja hammastega: jämedad, sakilised hambad ja tugev kolju, mis sobis suure saagi talumiseks ja rebitavaks lõikamiseks.
- Kolm varvast ja tugevad käed: relvastus, mis aitas saagi haaramisel ja kinnipidamisel.
- Suurem röövloom: üks Põhja-Ameerika suurimaid varakriidia theropoode, regiooni tipppredator.
Kokkuvõtlikult on Acrocanthosaurus silmapaistev näide sellest, kuidas suurte theropoodide morfoloogia võis sõltuda nii füsioloogilistest vajadustest kui ka sotsiaalsest ja ökoloogilisest valikust. Klassifikatsiooni täpsustamisel ja elustiili mõistmisel aitavad edasiselt nii uued leiud kui ka kaasaegsed võrdlevad analüüsimeetodid.
