Petit Théâtre de la Reine (inglise keeles: The Queen's Theatre) on väike ja intiimne teater Versailles's Petit Trianoni lähedal. See projekteeriti ja ehitati 1780. aastal Marie Antoinette'i tellimusel tema eraeluks ja külaliste meelelahutuseks. Tööd korraldas tema lemmikarhitekt Richard Mique; teater mahutab vaid umbes 100 vaatajat ning oli mõeldud kuninganna, kuningliku perekonna ja nende lähemate sõprade esituste ning eraetenduste jaoks. Tol ajal kuulus selline intiimne väiketeater paljudele aadelkonna esindajatele — paljudel aristokraatidel oma mõisates —, et veeta aega näidendite ja ooperite etendustega.
Ajalugu ja eesmärk
Teatri ehitus toimus 1779–1780 ning see oli osa Marie Antoinette'i laiemast püüdlusest luua Petit Trianonisse privaatsem, maalähedasem ja lihtsustatum elukeskkond võrreldes Versailles' peahoone hiilgusega. Petit Théâtre de la Reine oli mõeldud eelkõige eraetendusteks: kuninganna ja tema ringkond mängisid seal nii kergemaid koomilisi lavateoseid kui ka muusikalisi etteasteid. Teater võimaldas privaatsust ja intiimsust — publiku ring oli väike ja lavakujundused sageli lihtsamad, ent hästi läbi mõeldud.
Arhitektuur ja sisekujundus
Richard Mique'i kavand on välimuselt tagasihoidlik ja selgete joontega, peegeldades Petit Trianoni üldist lihtsust ja mõõdukat elegantsi. Interjöör on seevastu rikkalikum: kombineeritud on kuldset, sinist ja valget ornamentikat, mis loob pehme ja hellitava õhustiku. Siseruum on puidust, kuid maalitud nii, et see imiteerib marmorist pindu — see oli tol ajal levinud viis saavutada monumentaalne väljanägemine ilma kallite materjalideta. Kaunid pits‑ja lilleornamendid, pehmed kardina- ja kangaaktsendid ning peenelt viimistletud proscenium‑raam annavad teatrile erilise intiimse nüansi.
Lavamasinad ja kujundus
Üks Petit Théâtre de la Reine'i eripärasid on säilinud originaalsed lavamasinad ja dekoratsioonide liigutussüsteemid. Need mehhanismid — rippuvad ja libisevad taustad, kardinate juhtsüsteemid ning lihtsamad trikitahvlid — võimaldasid kiiresti vahetada stseene ja luua maalähedasi või metsikuid maastikke. Säilinud on ka mitmed algsed skenograafilised maalid ja komplektid; neist osa restaureeriti, et hoida teatri autentset välimust ja funktsionaalsust.
Etendused ja repertuaar
1780. aastal mängisid kuninganna ja tema sõbrad Petit Théâtre de la Reine's Pierre‑Alexandre Monsigny ooperikoomikat "Le Roi et le fermier" (1762) — teos, mis sobis hästi õdusa ja lihtsustatud koduseatri atmosfääriga. Etendused olid sageli intiimsed ja isiklikud, osalejate seas võis olla nii amatoorseid näitlejaid kui ka professionaalsemaid muusikalisi külalisi. Säilinud on algsed metsakujundused ja maalähedased majakujundused, mis toovad esile teatristiili romantilise, loodusele lähedase meeleolu.
Restaureerimine ja tänapäevane kasutus
Teater on läbinud mitu restaureerimisperioodi. 19. sajandil taastati mitmeid dekoratiivseid elemente, et säilitada teatrit ajaloolise väärtuse ja välimuse poolest. Hilisemad restaureerimistööd 20. ja 21. sajandil keskendusid eelkõige struktuuri tugevdamisele, originaalsete lavamasinate korrastamisele ning maalide ja tekstiilide konserveerimisele. Näiteks 2012. aasta veebruaris kasutati Petit Théâtre de la Reine'i Versailles' ooperi "Le Roi" etenduste ajal — see näitab, et teater pole ainult muuseumieksponaat, vaid funktsioneerib ka harvaesinevate etendusürituste ja ajalooliste taaslavastuste lavana.
Külastusinfo ja tähtsus
Petit Théâtre de la Reine kuulub tänapäeval Versailles' kompleksile ja on osa Petit Trianoni külastuse trajektoorist. Teatrit saab näha giidiga ekskursioonidel või erikorraldustel; mõned külastused võimaldavad astuda saali ja vaadata lavamasinaid lähemalt. Külastajatele annab teater unikaalse pilguauru 18. sajandi aadelkonna eraelule ja näitlikustab, kuidas kunstiline meelelahutus oli osa igapäevasest eliidi kultuurist. Soovitav on enne reisi kontrollida Versailles' ametliku kodulehelt aktuaalseid avamis‑ ja visiidiaegu ning võimalikke erisündmusi.
Oluline: Petit Théâtre de la Reine on väärtuslik näide väikeste era‑teatrite rollist 18. sajandi Euroopas — nii arhitektuuri, sisekujunduse kui ka etenduspraktika seisukohalt.
