Strippimine (striptiis): definitsioon, ajalugu ja vormid

Strippimine (striptiis) — ajalugu, vormid ja kultuuriline tähendus. Tutvu burleski, lavashow’ ja erootilise tantsu arenguga ning selle mitmekülgse väljendusega.

Strippimine on meelelahutus, tavaliselt naiste poolt, publiku ees. See kuulub sageli teatrivormi, mida nimetatakse burleskiks. Muusika ja tantsu saatel võtab strippar järk-järgult oma riided maha. See on väga vana tantsuvorm, mis esineb paljudes ühiskondades. Strippimine ei piirdu ainult riiete eemaldamisega — see on etendus, kus tähtsad on rütm, koreograafia, kostüümid, kehakeel ja vaatajaga mängimine.

Strippimine toimub kiusatavalt, kuid ilma rõveduseta (näiteks viivitades mingi eseme äravõtmisega). Teatud kehaosasid käte või riidetükkidega varjates tantsib strippar ringi. Mõnikord korraldatakse näitemänge, stripparid on maskeeritud araabia tantsijateks, Salome, Lolita või muudeks tuntud isikuteks. Vaataja samastub mõnikord strippariga. Striptiisile võidakse projitseerida erootilisi unenägusid ja ekshibitsionistlikke fantaasiaid.

Ajalooline taust

Strippimist kui etendust võib leida erinevatest kultuuridest ja ajalooperioodidest. Vana-kreekas ja antiik-Egiptuses olid rituaalset laadi tantsud, mis sisaldasid paljastumist. Modernne striptiis sai Euroopas ja Ameerikas tuntuks 19.–20. sajandi teatri-, vaudeville- ja kabareetraditsioonide kaudu. 20. sajandi keskel tekkisid kommertsilised stripiklubid, kus esinejad jagasid lava publiku läheduses. Hiljem on ilmunud vastureaktsioonid ja uuenduslikud vormid — näiteks burleski taasilmumine, performance-artistlikud tükid ja pole-dance’i sportlik-koreograafilised etendused.

Vormid ja stiilid

Strippimine ei ole üksainus žanr; see hõlmab mitmesuguseid stiile ja kontseptsioone. Peamised vormid on:

• Klubiline lavastripp: traditsiooniline etendus lava ees, sageli muusikapalu ja koreograafiaga.
• Burlesk: kombineerib huumorit, lavastust ja teasing’u; rõhutab kunstilist ja performatiivset külge.
• Lap dance ja table dance: intiimsemad esinemised, kus esineja liigub vaataja lähedal või tema laua lähedal.
• Peep show ja privaatvoorud: individuaalsed lühietendused eraldi ruumis.
• Pole dance ja exotic dance: tehnilist jõudu ja akrobaatikat ühendavad stiilid, mis rõhutavad nii sportlikkust kui erootikat.
• Teatraalsed etendused ja kostüümid: narratiivsed tükid, kus esineja kehastab laiemat tegelast (näiteks Salome või Lolita).

Sotsiaalne ja kultuuriline kontekst

Strippimine liigub sageli piiril publiku soovi ja kogukonna normide vahel. Mõned näevad seda seksuaalse ekspluateerimise väljendusena, teised aga enesemääramise ja kunstilise eneseväljenduse vormina. Viimasel aastakümnel on tekkinud ka feministlikke ja queer-lähenemisi, mis kasutavad striptiisi enesekehtestuse ja kehapositiivsuse platvormina. Samal ajal on sellega seotud stigmad ja eelarvamused, mis mõjutavad esinejate õigusi ja heaolu.

Õiguslikud ja eetilised aspektid

Erinevates riikides ja linnades reguleeritakse striptiisi erinevalt:

• Vanusepiirangud — esinejad ja külastajad peavad olema tavaliselt täisealised (18+ või 21+, olenevalt jurisdiktsioonist).
• Litsentsid ja tsoonid — klubidel võib nõutakse tegevuslube ja neid võib piirata linna planeerimine.
• Puudutamise reeglid — paljudes kohtades on kehtestatud piirangud vaatajate ja esinejate vahelisele kontaktile.
• Tööõigused — esinejate töötingimused, palgaküsimused ja turvalisus on aktuaalsed teemad, mida reguleeritakse järjest rohkem tööturvalisuse ja lepinguõiguse kaudu.

Ohutus, etikett ja professionaalsus

Oluline on nii esinejate kui publiku turvalisus ja austus. Mõned põhisoovitused:

• Ära puuduta ilma loata. Füüsiline kontakt on lubatud ainult siis, kui esineja on selgelt selleks nõus.
• Järgida reegleid ja turvalisust. Paljud klubid kehtestavad fotokeelu, lävivääringu ja käitumisreegleid.
• Taskurahad ja trahvid. Kingitused ja näpunäited (tipping) on tavaline viis tänu avaldamiseks; see ei tähenda õigust üledoseerimisele käitumisele.
• Esinejate tervis. Professionaalsed stripparid treenivad, kasutavad koreograafiat ja pööravad tähelepanu vigastuste ennetamisele ning vaimsele heaolule.

Kaasaegsed trendid ja tulevik

Kaasaegne striptiis on mitmekesine: traditsioonilised klubid toimivad koos festivalide, burlesqietenduste ja sotsiaalmeedias nähtavate kunstiprojektidega. Tekkinud on ka rohkem professionaalseid treeningprogramme, sotsiaalseid liikumisi, mis kaitsevad töötajate õigusi, ning dialoogi publiku ja esinejate vahel puutumatuse ja austuse teemadel. Samuti laieneb genrist lähtuv käsitlus — mehed, naised ja mittetraditsioonilised soorollid esinevad üha sagedamini.

Kokkuvõttes on strippimine kompleksselt seotud kultuuri, meelelahutuse ja eetiliste küsimustega. See võib olla nii performatiivne kunst kui kommertstegevus ning selle tähendus sõltub ajastust, kohast ja osalejate hoiakutest.

Modern

Pariis

1880ndatel ja 1890ndatel aastatel tantsisid Pariisi etendustes, nagu Moulin Rouge ja Folies Bergère, atraktiivsed, nappidesse riietatud naised ja tableaux vivants (staatilised poseeringud). 1890. aastate etendustes oli naine aeglaselt riideid eemaldamas, otsides asjatult oma kehal roomavat kirbu. The People's Almanac nimetab seda kaasaegse striptiisi alguseks.

Alates 1905. aastast astus lavale Mata Hari. Emile Guimet'i kutsel tantsis ta hoolikalt valitud publiku ees. Etenduse lõpustseen, kus ta oli alasti, oli sensatsioon. Järgnesid sarnased etendused parun von Rothschildi, Cécile Soreli, Gaston Menier' ja Natalie Clifford Barney palvel. Mata Hari ei olnud kunagi õppinud tantsida ega indiaani ja idamaise tantsu. Tema tantsud olid tema kujutlusvõime tulemus. 1917. aastal süüdistati Mata Harit spionaažis ja mõisteti surma. Ta lasti maha 15. oktoobril 1917 Vincennes'is, Pariisi lähedal.

Teine pöördeline etendus oli 1907. aastal Moulin Rouge'is esinenud näitlejanna Germaine Aymos, kes astus sisse ainult kolme väga väikesesse kestasse riietatuna. 1930. aastatel tantsis kuulus Josephine Baker Folies'is pooleldi alasti danse sauvage'i ja teisi selliseid etendusi anti ka Tabarinis. Need etendused paistsid silma oma keerulise koreograafia ja tihtipeale riietasid tüdrukud säravatesse paelingutesse ja sulgedesse. 1960. aastateks anti "täiesti alasti" etendusi sellistes kohtades nagu Le Crazy Horse Saloon.

Pärast Teist maailmasõda

Pärast sõda, 1950. aastatel sai striptiisist tekkiva seksitööstuse mootoriks (peamiselt väljaannetele nagu Playboy). Pariisis avati kõrgseltskonna striptiisiklubid, nagu Alcazar või Crazy Horse.

Tänapäeval läheb striptiisikunst üha enam kaduma. 1990. aastatel tegi üks Saksa eratelekanal (RTL) striptiisisaadet nimega Tutti Frutti. Sellest ajast alates on paljudes telekanalites öösel naised, kes üritavad riietest vabaneda (isegi tantsimata), samal ajal reklaamivad nad mingeid telefoniseksi numbreid (või muid prime-rate numbreid).

On olemas ka film nimega Striptiis. See mängib USA striptiisiklubides, andmata palju taustinformatsiooni.

Algselt tegid striptiisi ainult naised. Tänapäeval on väga väike arv meessoost striptiisitantsijaid. Neist tuntuimad on Chippendales.

Mata Hari. Tema lavaetenduse kõige kuulsam osa oli riiete järkjärguline eemaldamine, kuni ta kandis ainult juveelidega rinnahoidjat ja mõningaid kaunistusi üle käte ja pea.

Otsing