Viljakus (fertiilsus): bioloogia, demograafia ja teadusfilosoofia määratlus

Süvaülevaade viljakusest: bioloogilised ja demograafilised mõõdikud, keskkonnamõjud, geneetika ning teadusfilosoofiline vaade teooriate avavõimele ja uurimissuundadele.

Viljakus, mis tuleneb sõnast fecund, tähendab üldiselt võimet paljuneda.

Bioloogias ja demograafias on viljakus organismi või populatsiooni paljunemisvõime, mida mõõdetakse sugurakkude (munade), seemnete või mittesugulise paljunemise arvuga. Viljakus on nii geneetilise kui ka keskkonna kontrolli all ning on bioloogilise sobivuse peamine näitaja. Fertiilsus on teine termin viljastumise kohta.

Bioloogiline viljakus ja terminoloogia

Bioloogiline viljakus tähistab organismi võimet toota elujõulisi järglasi. Selles tähenduses tehakse vahet kahe lähedase mõiste vahel:

• Fecundity (bioloogiline viljakus) — organismi või isendi potentsiaal toota munasid, seemneid või järglasi (nt suurim võimalik tootlikkus eeldatavate tingimuste korral).
• Fertility (tegelik viljakus) — reaalselt realiseerunud paljunemine, st kui palju järglasi tegelikult sünnib või jääb ellu mingil ajaperioodil.

Seda eristust kasutatakse eriti teaduslikes tekstides: organism võib olla biologiliselt viljakas, kuid keskkonna- või käitumuslikud piirangud võivad vähendada tegelikku fertiilsust.

Mõõdikud ja demograafiline viljakus

Demograafias mõõdetakse viljakust mitme indikaatori kaudu. Levinumad on:

• Asfr (vanuse-spetsiifiline viljakus) — sünnituste arv teatud vanuserühmas nais- või meesper 1 000 isendi kohta aastas.
• GFR (sünnitussagedus või üldviljakus) — sündide arv 1 000 inimese kohta aastas (crude birth rate).
• TFR (koguviljakus, total fertility rate) — ühe naise oodatav eluaegne keskmine sünnituste arv, eeldades, et praegused vanuse-spetsiifilised viljakusmäärad püsivad.

Demograafiliselt on oluline ka nn asendusviljakuse tase (ligikaudu 2,1 last per naine tööstusriikides), mis tagab rahvaarvu püsiva asendamise ilma migratsioonita. Madal TFR viib rahvastiku vananemisele ja võimalikule kokkuhoiule tööjõuturul; kõrge TFR kiirendab rahvastiku kasvu ning mõjutab majandust ja keskkonda.

Mõjurid, mis mõjutavad viljakust

Viljakus sõltub keerukast tegurite koosmõjust. Peamised mõjutajad on:

• Bioloogilised tegurid: vanus (nt inimestel langeb viljakus märgatavalt kõrge vanuse korral), haigused (nt sugulisel teel levivad nakkused), geneetika ja reproduktiivtervis.
• Keskkonnategurid: toitumine, kahjulikud kemikaalid, saastatus, stress ja elutingimused, mis mõjutavad reproduktiivsete rakkude tootmist ja embrüo arengut.
• Sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid: haridus, naiste tööturu osalus, urbaniseerumine, kultuurilised normid ja perede planeerimine; majanduslik ebakindlus võib vähendada sündimust.
• Meditsiinilised sekkumised: kontratseptioon, abort, viljatuse ravi (nt IVF) ja pereplaneerimise teenused võivad oluliselt muuta fertiilsust.

Viljakus populatsioonitasandil

Populatsiooni viljakus võib kiiresti muutuda vastusena keskkonna- ja sotsiaalsetele muutustele. Näited:

• Toidupuudus, epideemiad või sõjad võivad vähendada nii noorte kui ka täiskasvanute sigimisedukust ning seeläbi sündide arvu.
• Arengumaades võib majanduse ja hariduse paranemine lühikeses perspektiivis vähendada sündimust (demograafiline üleminek), mis pikemas perspektiivis stabiliseerib või vähendab rahvaarvu kasvu.
• Perepoliitikad (nt lapsehooldustoetused, vanemapuhkused) ja juurdepääs tervishoiule mõjutavad perede otsuseid laste saamise kohta.

Inimeste reproduktiivne tervis ja praktikad

Inimeste kontekstis käsitletakse viljakust ka meditsiinilisest vaatenurgast: viljatust diagnoositakse tavapäraselt siis, kui paar ei ole aasta jooksul kaitsmata vahekorra abil rasestunud. Viljatuse põhjused võivad olla nii mehelikud kui naiselikud või kombineeritud ning tänapäevane meditsiin pakub mitmeid abivõtteid (ravimid, operatsioonid, kunstlik viljastamine jt).

Teadusfilosoofia: teooriate "viljakus"

Teadusfilosoofias kasutatakse metafoorina sõna "viljakus" teooria või teadusliku uurimisprogrammi võime kirjeldamiseks tekitada uusi uurimissuundi, hüpoteese ja rakendusi. Selline laiendus toimub analoogia abil: nagu bioloogiline viljakus viib uute organismide tekkimiseni, nii viib teoreetiline viljakus uute teaduslike ideede ja avastusteni.

Hea teooria viljakus tähendab, et selle raames sünnib uusi küsimusi, empirilisi uurimusi ja kasulikke prediktsioone. Teooria, mis on viljakas, toetab teaduse edenemist, aga viljakus ise ei ole alati ainus kriteerium teooria väärtuse hindamisel—täiendavad kriteeriumid on täpsus, empiriline kontrollitavus ja lihtsus.

Kokkuvõte

Viljakus on multidistsiplinaarne mõiste, mis hõlmab nii bioloogilist võimet toota järglasi kui ka demograafilisi ja sotsiaalseid protsesse, mis määravad sündimuse taseme. Samuti on see kasulik metafoor teadusfilosoofias teooriate võime hindamiseks luua uusi uurimissuundi. Viljakust mõjutavad nii geneetilised kui keskkondlikud, meditsiinilised ning sotsiaalmajanduslikud tegurid, mistõttu selle mõistmiseks on vajalik interdisiplinaarne lähenemine.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab mõiste "viljakus"?

K: Kuidas kontrollitakse viljakust?

K: Milline teine termin viitab viljastumisele?

K: Kuidas võib viljakus populatsioonis muutuda?

K: Millises muus kontekstis on "sigivuse" tähendus?

K: Millega on seotud bioloogiline sobivus?

Otsing