Phantasmagoria: 19. sajandi õudusetendused ja maagilise laterna ajalugu
Phantasmagoria oli 1800. aastatel populaarne õudusetüüp – lavaline meelelahutus, mille peamine võte oli maagilise laterna abil projitseerida seintele, suitsule või poolläbipaistvatele ekraanidele hirmutavaid kujutisi, näiteks luukereid, deemoneid ja kummitusi. Etenduste eesmärk oli tavaliselt tekitada elav illusioon surnute või müstiliste olendite ilmumisest, ja selleks kasutati erinevaid optilisi ning teatrilisi võtteid, et mõjutada vaatajate meelt ja emotsioone.
Kuidas phantasmagoria tehniliselt toimis
Võti oli maagiline latern – varane projektori tüüpi seade, mis koosnes valgusallikast (alguses küünlaleek või õlilambi tuli, hiljem limelight ehk oksüdeetlamp), klaasist plakkidest, objektiivist ja kestaosast. Kujutised maaliti või graveeriti klaasplaatidele. Tavaliselt kasutati tagantprojektsiooni, et hoida latern nähtamatuna, ja vahel asetati latern liikuvasse mekanismi või raudtee-laadsele sihile, mis võimaldas kujutisi ekraanil lähendada, eemaldada või liikuma panna. Mitme laterna kasutamine tegi võimalikuks kiirelt vahetuvad või omavahel segunevad kujud (dissolving views).
Lavastuse elemendid ja meelelahutuslik pool
Etendustes mängisid olulist rolli pime hämardus, heliefektid, sõnaline jutustamine või (ise)sugestioon, kostümeeritud näitlejad ja õudne dekoratsioon. Sageli kasutati suitsu või udusarnast keskkonda, õhukest kangast või gauze-ekraane, millele projektioon paistis üle või läbi – nii aeti mõnikord vaatajatele tunduma, et kujutised hõljuvad ruumis. Mõned etendajad tõid sisse lisameelepäraseid stiimuleid, nagu lõhnad, tuulepuhangud või äkilised valgusefektid, et tugevdada kogemust. Ajaloolistes allikates on mainitud ka vastuolulisi meetodeid, näiteks publiku ettevalmistamist paastuga, hiliste etenduste kaudu tekkivat väsimust või isegi narkootikumide ja muude mõjutusvahendite kasutamise kahtlusi – need olid aga etenduse dramaturgia osad ja tekitasid tihti moraalseid ning seaduslikke vaidlusi.
Ajalugu ja tuntud lavastajad
Phantasmagoria juured paiknevad seansside varjus ja varastes maagilise laterna katsetustes, mis hakkasid levima Euroopas 18. sajandi lõpul. Etendused algasid tegelikult Saksamaal 18. sajandi lõpus ja muutusid populaarseks enamikus Euroopas (eriti Inglismaal) kogu 19. sajandi jooksul. Üheks tuntumaks esinejaks peetakse Belgiast pärit või selle ümbrusest pärit illusionisti ja etendajat, kes 19. sajandi algusaastatel Pariisis ja teistes linnades phantasmagoria-formaati tutvustas. Phantasmagoria seostas tihti spiritismi ja seanssidega, sest paljud vaatajad võtsid nähtu tõepärasena või peaaegu üleloomulikuna.
Vaidlused, eetika ja publiku reaktsioonid
Sellised etendused tekitasid intensiivseid reaktsioone: osa publikust hindas neid meelelahutusena ja tehnilise osavuse demonstratsioonina, samas kui teised tootsid neid ohtlikuks petmiseks, mis äratas massides paanikat või usulisi hirme. Arutelusid puhkes ka selle üle, kui kaugele võib etendaja manipuleerida vaatajate tundeid ja uskumusi. Kohati kohaldati piiranguid või politseipöördumisi, eriti kui etendused olid avalikult vastuolus moraalinormide või religioossete tundmuste vastu.
Mõju ja pärand
Phantasmagoria mõjutas tugevalt visuaalkultuuri: see aitas kujundada kaasaegset hirmukunsti, õudusžanri esteetikat ja eriefektide (special effects) arendust. Mitmed 19. sajandi optilised ja teatrilised meetodid loovad silla varajase filmi ja tänapäevaste visuaalsete illusioonide juurde. Kaasaegsed muuseuminäitused ja ajaloolised rekonstruktsioonid toovad phantasmagoria etendusi aeg-ajalt tagasi, tutvustades publikut tol ajal kasutatud tehnikatele ja sotsiaalsele kontekstile. Lisaks on säilinud ja kollektsioneeritud palju maagilise laterna klaasplaate ja seadmeid, mida uuritakse kui osa optilise meelelahutuse ajaloo pärandist.
Miks phantasmagoria on huvitav tänapäeval
Phantasmagoria on näide sellest, kuidas tehnoloogia, kultuuriline huvi üleloomuliku vastu ja teatrilised ettekäänded kohtusid, et luua intensiivne publiku kogemus. See näitab ka, kuidas visuaalsed meediumid võivad mõjutada inimeste taju ja uskumusi ning kuidas meelelahutus võib samaaegselt olla nii lõbustav kui ka ühiskondlikult provokatiivne. Phantasmagoria pärand elab edasi filmikunstis, lavakujunduses ja interaktiivsetes õuduseatraktsioonides.
Robertsoni Fantasmagorie tõlgendus,1867
Küsimused ja vastused
K: Mis on fantasmagooria?
V: Phantasmagoria oli 1800. aastatel populaarne elava meelelahutuse ja õudusetenduse liik.
K: Kuidas tekitati Phantasmagoria etendustes hirmuäratavaid pilte?
V: Ühe või mitme maagilise laterna abil projitseeriti seintele, suitsule või poolläbipaistvatele ekraanidele hirmuäratavaid kujutisi, näiteks skelette, deemoneid ja kummitusi.
K: Millist tüüpi projektsiooni kasutati Phantasmagoria etendustes?
V: Tavaliselt kasutati tagantjärele projektsiooni, et laternat ei oleks näha.
K: Mis võimaldas projitseeritud kujutisel ekraanil liikuda ja suurust muuta?
V: Kasutati liikuvaid või teisaldatavaid projektoreid, mis võimaldasid projitseeritud kujutist ekraanil liigutada ja selle suurust muuta.
K: Millised olid Phantasmagoria etenduste põhielemendid?
V: Phantasmagoria etenduste mõned põhielemendid olid õudne dekoratsioon, täielik pimedus, heliefektid, (ise)sugestiivne sõnaline esitus ja sensoorne stimulatsioon.
K: Kust said Phantasmagoria etendused alguse?
V: Phantasmagoria-showd algasid tegelike seansside varjus Saksamaal 18. sajandi lõpus ja muutusid 19. sajandil populaarseks kogu Euroopas, eriti Inglismaal.
K: Milliseid äärmuslikke meetodeid kasutati, et muuta vaatajad Phantasmagoria-showdes nähtu veenvamaks?
V: Mõned Phantasmagoria-showd kasutasid selliseid meetodeid nagu paastumine, väsimus (hilised showd) ja narkootikumid, et tagada, et vaatajad oleksid rohkem veendunud selles, mida nad nägid.
