Piedmont blues (ka East Coast Blues) on USA idaranniku bluusimuusika stiil. Nimetus pärineb Piemonte'ist, künklikust rannikualast Richmondi (Virginia) ja Atlanta (Georgia) vahel. Seda stiili mängiti ja mängitakse laialdaselt ka Marylandis, Delaware'is, Lääne-Virginias, Pennsylvanias ja Floridas, peegeldades piirkondade segunenud musta ja valge rahvaloomingu mõjutusi.

Päritolu ja ajalooline taust

Piedmont-bluusi kujunemisse mõjutasid mitmed 19. ja 20. sajandi muusikatraditsioonid: ragtime, kantri keelpilliorkestrid, rändshow’d, rahvalaul ning afroameerika ja valge maainimeste laulutavad. Stiil tekkis Kagu- ja Kesk-Atlandi piirkondade linnades ja maapiirkondades, kus muusikud võtsid omaks ragtime'i sünkopatsiooni ning kombineerisid seda bluusimeloodiatega.

Mängutehnika ja heli

Piedmont-bluus on peamiselt akustiline: peamised instrumendid on kitarr, vokaal, trummid ja bass, kuid sageli kasutati ka harmonikat ja väikseid ansambleid. Iseloomulik kitarrimäng kasutab:

  • vahelduvat bassi (alternating thumb bass) — pöial mängib madalamaid keeli järelpärandina ragtime’i bassijoontele;
  • sünkopiseeritud meloodiat ja akentri rõhutamist ülejäänud sõrmedega (independent fingerpicking), mis annab helile ragtime’ile omase rütmilise liikumise;
  • tihti standardtuunimisi, aga mõnikord ka avatud või teisiti häälestatud olukordi, sõltuvalt laulu iseloomust;
  • vähem rõhku slide’i kasutusele kui Delta-bluusis — Piedmont on pigem sõrmepillike ja meloodiliselt lähenenud.

Stiili iseloomustavad jooned

Piedmont-bluus eristub Delta-bluusist eelkõige ragtime’il põhineva rütmi ja sõrmepillilise kitarritehnika tõttu. Muusika on sageli lõbusam ja rütmilisem, meloodiad on täpsemalt eraldatud ning ansamblis võib olla tugev rõhk kompaktsele groove'ile. Stiil lubas suuremat harmoonilist mitmekülgsust ning tihti jääb see heliliselt kergema, “tantsulisema” mulje kui morn ja intensiivne Delta-blues.

Peamised esitajad ja tuntud lood

Kahekümnenda sajandi esimesel poolel tõid Piedmont-bluusi laiemalt tuntuks sellised artistid nagu Blind Boy Fuller, Blind Blake, Blind Willie McTell, Rev. Gary Davis ja Sonny Terry. Piedmont’i kitarristiili mängisid ka naised, sealhulgas Etta Baker ja Elizabeth Cotten, kelle "Freight Train" on üks tuntumaid Piedmont’i lugusid. Paljud neist salvestustest pärinevad 1920. ja 1930. aastatest, mis on stiili õitsenguperiood.

Mõju ja pärand

Piedmont-bluus mõjutas tugevalt hilisemat folki, akustilist bluusi ja kitarrikoolkondi Ameerikas. 1960. aastate rahvamuusika- ja bluusirevial ajal äratas eesrindlike Piedmont-muusikute looming taas huvi nii valgete kui mustade publiku seas ning nende tehnika on praegugi paljude akustiliste kitarristide õpikunäide. Piedmont’i traditsioon elab edasi nii vanemates salvestustes kui ka tänapäeva bluus- ja folkkontsertidel.

Nõuandeid kuulamiseks ja õppimiseks

  • Kuula algallikaid 1920.–1930. aastatest, et tajuda stiili algupärast rütmikat ja fraase.
  • Õpi vaheldavat bassi ja sünkopilist meloodiat eraldi ning harjuta neid koos metronoomiga, et saavutada pingevaba sõltumatus pöidla ja ülejäänud sõrmede vahel.
  • Uuri väikseid ansambleid ja duosid (kitarr–harmonika või kitarr–vokaal) — need esitavad sageli tüüpilist Piedmont-arrangeeringut.

Kokkuvõtlikult on Piedmont-bluus eripärane, ragtime’ist ja rahvalaulust toituv akustiline kitarristiil, mis on jätnud püsiva jälje Ameerika bluusiloole ja mille mängutraditsioon on tänaseni elujõuline.