Etta Baker (31. märts 1913 – 23. september 2006) oli Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolinast pärit bluusikitarrist ja -laulja, kes mängis eelkõige piedmont'i bluusistiilis. Ta on tuntud oma selge, rütmilise sõrmelöökide tehnikaga akustilise kitarriga mängu ning lihtsate, kuid mõjusate meloodiate poolest.

Elulugu

Baker sündis Etta Lucille Reidina Põhja-Carolinas Caldwelli maakonnas afroameerika, indiaanlaste ja euroameeriklaste päritoluga. Tema isa oli ise Piedmont'i bluusimuusik ning õpetas talle juba lapsepõlves pilli. Alates kolmandast eluaastast mängis ta 6- ja 12-keelset kitarri ning banjot, omandades varakult oskuse, mis hiljem kujundas tema elu ja karjääri.

Muusika ja mängustiil

Etta Baker mängustiil on tüüpiline Piedmont'i bluusile: rütmiline, ragtime’i mõjutustega fingerpicking, kus vasaku käe bassijooneid ja parema käe meloodiat kombineeritakse selge, kõlava kõla saamiseks. Ta kasutas nii 6- kui 12-keelset kitarri ning oskas anda akustilisele pillile rikkaliku ja nüansirikka heli, mis sobis nii soololugudesse kui ka laulu saatmiseks.

Salvestised ja laiem tuntus

Esimene avalik huvi tema muusika vastu tekkis 1956. aastal, kui folklaulja ja rahvamuusikauurija Paul Clayton salvestas Etta Bakeri kodus väikese magnetofoniga. Üks varasemaid salvestusi, mille järgi teda tuntakse, on "One Dime Blues", mille esitust Claytoni kuulates tahtis ta jäädvustada. Need varased kodused salvestised aitasid viia tema mängu laiemasse teadlikkusse, eriti 1950. ja 1960. aastate folkide ja bluusirevivali ajal.

Aastate jooksul on tema töö köitnud ja inspireerinud mitmeid tuntud muusikuid. Tema nimega on seotud sellised artistid nagu Bob Dylan, Taj Mahal ja Kenny Wayne Shepherd — nii otsese koostöö, esinemiste kui ka mõjutajana.

Isiklik elu ja pärand

Etta Bakeril oli üheksa last; nende hulgas oli ka laps, kes hukkus Vietnami sõjas. Suurema osa elust pühendas ta perele ja kodusele elule, ent tema muusikaline pärand jäi püsima ja leidis hiljem tunnustust nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Ta esines muusikaüritustel ja festivalidel, salvestas ning õpetas nooremaid kitarriste, aidates hoida elus Piedmont'i bluusi traditsiooni.

Baker suri 23. septembril 2006, 93-aastaselt, Fairfaxis, Virginia osariigis, kus viibis tütart külastamas pärast tema insulti. Tema mitmekihiline pärand – unikaalne mängustiil, varased salvestised ja mõju järgnevatele põlvkondadele – tagab Etta Bakeri mälestuse olulisuse Ameerika bluusi ajaloos.

  • Peamised instrumendid: 6- ja 12-keelne kitarr, banjo
  • Stiil: Piedmont'i bluus, ragtime- ja fingerpicking-mõjud
  • Tuntud salvestus: "One Dime Blues" (kodune salvestus Paul Claytoni poolt, 1956)