Polyphemos (kreeka Πολύφημος, ladina Polyphemus) on kreeka mütoloogias esinev kükloop. Homerose Odüsseia järgi on ta Poseidoni ja Thoosa poeg. Polyphemos kujutatakse tavaliselt tohutu tugevusega, aga kitsaste kombedega ja primitiivse mõistusega olendina: ta rikkus Vana-Kreekas olulist külalislahkuse ehk xenia reeglit. Ta elas saarel koopas ja pidas seal lambaid; saarel võis elada ka teisi küklope.

Polyphemos Homerose Odüsseias

Polyphemos tuntus tuleneb peamiselt sellest, kuidas ta ilmub Homerose Odüsseias. Pärast Trooja sõda maandub Odysseus koos meeskonnaga oma teekonna käigus kokku Polyphemose saarel, püüdes jõuda tagasi Ithakasse. Nad satuvad Polyphemose koopasse; kui kükloop naaseb, sulgeb ta koopale sissepääsu suure kiviblokiga ja vangistab külalised, sööb osa Odysseuse meestest ning plaanib ülejäänuid aeglaselt hukata ja ära süüa.

Odysseus paneb toime kavaluse: ta võtab Polyphemose juurde veini ja teatab temale oma nime asemel, et tema nimi on "Keegi". Kui Polyphemos magama jääb, torkavad Odysseus ja tema mehed tulest kuumutatud palgiga kükloopi ainsasse silma, pimestades ta. Kui pimeduses kutsuvad teised kükloopid appi, hüüab Polyphemos, et teda on rünnanud "Keegi", ning teised kükloopid, arvates, et midagi pole juhtunud, lahkuvad.

Öösel laseb Polyphemos lambad koopast välja ning katsub igaüht puudutades, et mehed ei pääseks loomade seljas läbi. Odysseus ja tema mehed olid aga peitunud lammaste kõhtade all ning nii pääsesid nad laevade juurde. Pimeduse ja pääsu järel tegi Odysseus vea: ta hüüdis laeva juurest Polyphemosele oma pärisnime, pilkas teda ja uhkuslikult näitas üles oma tegude autorlust. See oli ülbus (hubris): Polyphemos palus oma isa Poseidoni kättemaksu. Poseidon pööras Odysseuse teekonna ja saatuse vastu ning Odysseus saab tagasi koju alles palju hiljem — see on peamine süžeeliin, mida Odüsseia edasi jutustab.

Mütoloogia taust ja variatsioonid

  • Homerose kujutuses on kükloopid end lihtsate karjakasvatajatena — nad elavad isoleeritult, ei pööra tähelepanu seadustele ega külalislahkusele.
  • Teistes traditsioonides (nt Hesiodos) esinevad kükloopid ka käsitööliste ja sepatöö tegijatena (nt Brontes, Steropes, Pyrakmon) — need on eri tüüpi kujutised ja neid mõistetakse osaliselt erinevalt.
  • Hiljemas traditsioonis (muu hulgas kreeka ja rooma luules) ilmneb Polyphemose figuur ka armastusmüütides, kus ta on armunud merineitsi Galateiasse — see on Odüsseiast eraldiseisev järgeavõtt, mida on kujutatud nii luules kui kunstis.

Teemad ja tähendus

Polyphemose lugu koondab mitmeid tähtsamaid antiikmüüdi teemasid:

  • Külalislahkus (xenia) — Polyphemose kuritarvitus külalisõiguse vastu näitab vastandit tsiviliseeritud ja õiguslikule suhtlemisele.
  • Nutikus vs jõud — Odysseuse leidlikkus (stratēgía) võidab toore jõu; see on üks peamisi eepose väärtusi.
  • Ülbus ja tagajärg — Odysseuse ülbust (oma nime avaldamine ja pilkamine) peetakse põhjusteks jumaliku kättemaksu alguseks, mis pikendab tema kannatusi.
  • Inimloomuse kujutamine — kükloop on arhetüüpne „teistsugune“: piire ületav, elab ühiskonnast väljaspool ja rikub normaalkäitumist.

Kultuuripärand ja kujutamine

Polyphemos on olnud inspireeriv tegelane kunstis, kirjanduses ja muinaslugudes alates antiigist kuni tänapäevani. Tema pimestamise episood on üks rooma ja kreeka kunstiajaloo levinumaid stseene, kujutatuna keraamikal, mosaiikidel ja hilisemas maalilises traditsioonis. Lugu on mõjutanud ka hilisemaid kirjanikke ja heliloojaid, kes on kasutanud Polyphemose motiive teemade käsitlemiseks (inimliku uhkuse karistus, kontakt „võõra“ga, kangelase eetika jpm).

Kokkuvõttes on Polyphemos Homerose kaudu kõige tuntum näide kükloopi-mütist: ta on korraga ohtlik ja haavatav, primitiivne ja selgroogtuna jumalate kättemaksu käes — tema lugu illustreerib hästi eepose eetilist ja narratiivset tasakaalu.