Kreeka mütoloogias oli Pandora esimene surelik naine. Vastavalt Hesiodose tekstidele aitas iga jumal teda luua, andes talle erilisi omadusi ja andeid. Zeus käskis Hephaistosel teda maast vormida. Loo taustaks oli inimkonna karistus: Prometheus oli varastanud tule saladuse ja selle eest pidi inimkond maksma. Kõik jumalad andsid Pandorale midagi, mis teda veetlevamaks tegi. Tema teine nimi oli Anesidora — „see, kes saadab kingitusi“. See nimi on leitud Briti muuseumi valgepõhjalisel lekythosel, kus see on kujutise kõrval sisse kirjutatud.

Hesiodose lugu ja tekstilised üksikasjad

Müüdi kuulsaim kirjeldus on Hesiodose „Teod ja päevad“ («Works and Days»), mille vanim teadaolev kirjanduslik vorm pärineb umbes 7. sajandist eKr. Hesiodos räägib, et Zeus poetas inimkonda karistuse — moodustas naise, kes toob inimestele „kingitusi“ (või õnnetusi) ja andis talle anumasse (kreeka keeles pithos) peidetud kurjad. Pandora avas selle anuma ja lasi lahti kõigi inimeste õnnetused, haigused ja vaevused; kui ta anuma uuesti kinni pani, jäi sinna üks asi — Lootus (kreeka keeles Elpis).

Hesiodos ei loetle kõiki kurje üksikasjalikult ja ta jätab osa tähendusest lugeja tõlgendada. Tekstis on ka muid nüansse: vanadest käsikirjadest tõlgendused varieeruvad ning sõna pithos (suur savipuur või urn) on hilisemas traditsioonis sageli muudetud vähem täpseks sõnaks „laegas“ või „karp“ (ladina keeles pyxis), mis on andnud kaasa tuntud väljendi „Pandora laegas“.

Pithos ehk „purk“ — tõlkeprobleem ja mõju kujutlusele

Sõna pithos viitab Kreeka kultuuris tavaliselt suurele saviurnile või anumale, mida kasutati toidu, vee või muu hoiustamiseks. Keskaegses ja varajasemas humanistlikus tõlketavas sattus see tihti ümber tõlgitud kujule „box“ (kast/laegas). 16. sajandi humanistid, näiteks Erasmus, aitasid kujundada populaarset kujutlust «Pandora’s box», kuigi algtekst räägib pigem suurest urnist (pithos) kui väärismetallist või väikesest karbikesest. See tõlkeviga on mõjutanud kunsti, kirjandust ja rahvakujutlusi kuni tänapäevani.

Tõlgendused: kurjus, lootus ja teod teodaks

Pandora müüti on tõlgendatud mitmeti:

  • Teod ja päevad-is on lugu sageli vaadatud kui teoodiat — püüet selgitada, miks maailmas on kurjus, valu ja ebaõnn.
  • Lootuse (Elpis) olemasolu anumasse jäänuna on paradoksaalne: mõned tõlgendused näevad lootust kui viimast lohutust inimestele, teine traditsioon näeb lootust pigem petlikuna jõuna, mis hoiti inimkonnast eemal, nii et inimesed ei saaks selle abil tegutseda (s.t. lootus jäi kinni ja inimestele jäi ainult kannatus).
  • Mõned uurijad rõhutavad pandora narratiivi sotsiaalkultuurilist rolli — see peegeldab iidsete kreeklaste arusaamu naise rollist, sugupooltevahelistest pingetest ja jumaliku karistuse teemaplokist.

Varia ja varasemad allikad

Pandora müüdi ei olnud ainus või üheselt fikseeritud versioon; see on vana lugu, mida leidub mitmes Kreeka traditsioonis ja suulises pärimuses. Näiteks leidub Homerose teostes varasemaid vihjeid urnide sisu metafoorile: juba Homeros mainib, et Zeusi palees seisavad urnid, milles osadest inimestele saadetud kingitustest on kasuks ja osadeks paheseks. Allpool on tsiteeritud tõlget, mis annab aimu urnide metafoorist Homerose käsitluses:

Surematuid ei tunne hoolt, kuid loos, mille nad inimestele keeravad, on täis kurbust; Zeusi palee põrandal seisab kaks urni, üks täis kurja ja teine head kingitust. See, kellele Zeus, äikese isand, segab kingitusi, mida ta saadab, kohtub kord hea, kord halva õnnega; aga sellele, kellele Zeus ei saada muud kui halbu kingitusi, osutatakse pilkava sõrmega, nälja käsi jälitab teda kuni maailma otsani, ja ta käib mööda maad üles ja alla, ilma et jumalad ega inimesed teda austaksid.

Kunst, kirjandus ja kaasaegne mõju

Pandora kujutised ja sümboolika on levinud klassikalisest ajast alates kuni renessanssi ja tänapäevani. Kujutatakse sageli mees- või naisantud Jumalannana, kes avab anumit/laeka ja laseb lahti maailmale hädasid. Pandorat on kasutatud ka allegooriliselt kirjanduses, maalides, dramaatikas ja kaasaegses populaarteaduses, tihti kui hoiatus uudishimu, teadmiste ja tagajärgede kohta.

Kokkuvõte

Pandora on kompleksne ja mitmetähenduslik tegelane, kelle lugu kombineerib religioosseid, moraalseid ja sotsiaalseid kihte. Hesiodose versioon pakub ühte seletust kurjuse päritolule, ent juba tekstis endas ja hilisemates tõlgendustes peitub palju nüansse: kas Lootus on päästja või osa inimkonna õnnetusest, kas Pandora oli süüme või sümbol — need küsimused on tõlke- ja interpretatsiooniprobleeme, mis on mõjutanud kultuurilist arusaama sellest mütist sajandeid.