Pandora

Hesiodose versioonid

Teogoonia

Pandora müüt ilmub esimest korda Hesiodose teogoonia luuletuse ridadel 560-612. Selles versioonis ei ole naisele nime antud. Prometheus on varastanud tule ande ja andnud selle inimestele. Zeus on selle üle vihane ja otsustab kingituse eest hüvituseks inimesi karistada. Ta käsib Hephaistosel valmistada maast esimene naine. Seda naist kirjeldatakse kui "ilusat kurjust", kelle järeltulijad piinaksid inimsugu. Pärast seda, kui Hephaistos seda teeb, riietab Athena ta hõbedase kleidi, tikitud loori, girlandid ja kullast krooni. See naine on Theogoonias nimetamata, kuid tõenäoliselt on tegemist Pandoraga. Hesiodos kirjutas tema müüdi ümber teoses "Tööd ja päevad". Kui ta esimest korda jumalate ja surelike ette ilmub, "haaras neid imestus", kui nad teda vaatasid. Kuid ta oli "puhas kavalus, millele inimesed ei pidanud vastu". Hesiodos täpsustab (590-93):

Temast on pärit naiste sugu ja naissugu:
temast on pärit surmav naiste sugu ja hõim, kes elavad
surelike meeste seas nende suureks hädaks,
ei ole abilised vihkavas vaesuses, vaid ainult rikkuses.

Hiljem ütleb Hesiodos, et meestel, kes püüavad vältida naiste kurjust, vältides abielu, ei lähe paremini (604-7):

Ta jõuab surmavasse vanadusesse, ilma et keegi tema aastaid hooldaks,
ja kuigi tal vähemalt ei ole elus olles puudust elatisest,
jagavad tema sugulased pärast surma tema vara enda vahel.

Lõpuks ütleb Hesiodos, et aeg-ajalt leiab mees hea naise, kuid siiski (609) "kurjus võitleb heaga".

Tööd ja päevad

Kuulsam versioon sellest müüdist pärineb Hesiodose teisest teosest "Tööd ja päevad". Seal on müüt esitatud ridadel 60-105. Hesiodos räägib Pandora päritolust. Samuti teeb ta suuremaks selle viletsuse ulatuse, mida ta inimkonnale põhjustab. Nagu varemgi, on ta loodud Hephaistose poolt, kuid nüüd aitavad teda lõpule viia rohkem jumalaid (read 63-82): Athena õpetas talle nõelumist ja kudumist (63-4); Aphrodite "valas tema pea peale armu ja julma igatsust ja hoolt, mis väsitab jäsemeid" (65-6); Hermes andis talle "häbiväärse meele ja petliku loomuse" (67-8); Hermes andis talle ka kõnevõime, pannes talle "valesid ja kavalad sõnad" (77-80) ; Athena riietas ta seejärel (72); seejärel ehtisid ta, Persuasion ja Charites teda kaelakeede ja muude kaunistustega (72-4); Horae kaunistas teda girlandekrooniga (75). Lõpuks annab Hermes sellele naisele nime: Pandora - "kõikjal andunud" - "sest kõik olümplased andsid talle kingituse" (81). Lugu on kirjutatud nii, et Pandora naiselik ja petlik olemus on inimkonnale väike probleem, sest ta toob kaasa pithose. Seda sõna tõlgitakse tavaliselt kui purgi, mõnikord ka kui karp. Karbis on "koormav vaev ja haigus, mis toob inimestele surma" (91-2), haigused (102) ja "hulgaliselt muid valusid" (100).

Prometheus oli hoiatanud oma venda Epimetheust, et ta ei võtaks Zeuselt kingitusi vastu. Kuid Epimetheus ei kuulanud; ta võttis vastu Pandora, kes kohe oma purgi sisu laiali pillas. Selle tulemusena, ütleb Hesiodos, "on maa ja meri täis kurja" (101). Üks asi aga ei pääsenud purgist välja (96-9), nimelt lootus:

Ainult Lootus jäi oma purunematu maja sisse,
ta jäi purgi huulte alla ega lennanud
minema.
 Enne kui [ta jõudis], vahetas
 Pandora
purgi kaane tagasi.
See oli egiidi kandja Zeus
Pilvekoguja
tahe.

Ta ei ütle lugejale, miks lootus jäi purki.

Hesiodos lõpetab selle moraaliga (105): "Nii ei ole võimalik Zeusi meelest pääseda."

Jules Joseph Lefebvre: Lefevrefev: Pandora, 1882

Hilisemad muudatused

Arhailises ja klassikalises kreeka kirjanduses ei mainita enam Pandorat. Sophokles kirjutas satiiride näidendi "Pandora" ehk "Vasaramehed", kuid sellest näidendist on väga vähe teada. Sappho võis mõnes säilinud fragmendis viidata Pandorale.

Hiljem täiendasid inimesed Hesiodose jutustust väikeste üksikasjadega või lisasid sellele järelsõnu. Selle näiteks on Apollodorus ja Hyginus: Igaüks neist lisas loole osa, mis võis juba Hesiodose versioonis olemas olla, kuigi seda ei olnud kirja pandud: Epimetheus abiellus Pandoraga. Mõlemad lisavad, et neil oli tütar Pyrrha, kes abiellus Deukalioniga ja elas koos temaga üle veeuputuse. Selle versiooni probleem on selles, et Hesiodose Naiste kataloogis, fragment nr 2, oli "Pandora" üks Deukalioni tütardest ja Zeusi poolt Graekose emaks tehtud.

15. sajandil ütles munk nimega Annio da Viterbo, et ta on leidnud Berossuse nimelise ajaloolase käsikirja. Berossus oli elanud 3. sajandil eKr. Käsikirja järgi nimetati ka "Pandorat" kui Noa miniatuuri. See katse ühendada paganlikke ja kristlikke tekste tunnistati hiljem siiski võltsinguks.

Megara luuletaja Theognis, kes elas 6. aastal eKr, oli teistsugusel seisukohal:

Lootus on ainus hea jumal, kes on inimkonna seas alles;
teised on lahkunud ja läinud Olümposele.
Usaldus, vägev jumal on kadunud, Piiritus on kadunud inimestelt,
ja Graatsiad, mu sõber, on maa hüljanud.
Inimeste kohtulikke vandeid ei saa enam usaldada, ega keegi ei austa
surematuid jumalaid; vagade inimeste sugu on hukkunud ja inimesed
ei tunnista enam käitumisreegleid ega vagaduse tegusid
.

Theogonis näib viitavat müüdi teistsugusele versioonile: selles versioonis sisaldas purgi pigem õnnistusi kui pahesid. See versioon näib järgivat Hesiodose-eelset traditsiooni, mida on säilitanud 2. sajandi kirjanik Babrius. Babriuse järgi saatsid jumalad inimestele purki, mis sisaldas õnnistusi. Üks "rumal inimene" (mitte Pandora) avas purgi ja enamik õnnistusi läks igaveseks kaduma. Alles jäi vaid lootus, "et lubada igale meist head, mis põgenes".

Atlandi punaste figuuride maalijatel näib olevat olnud kirjanduslikest allikatest sõltumatu traditsioon: Mõnikord lisasid nad kirjanduslikule versioonile midagi, mõnikord aga ignoreerisid seda täielikult.

John William Waterhouse: Pandora, 1896

Tõlkimisraskused

Pandora kuju võib tõlgendada mitmeti. Erwin Panofsky kirjutas sel teemal monograafia. M. L. Westi sõnul on Pandora ja purgi lugu vanem kui Hesiodose versioonid. See seletab ka Hesiodose versiooni segadust ja probleeme ning seda, et see on ebaselge. Westi sõnul oli Pandoora nendes versioonides abielus Prometheusega. West tsiteerib Hesiodose Naiste kataloogi, mis säilitas vanema versiooni. Ühes versioonis võis purgi sisaldada ainult häid asju inimkonnale. West kirjutab ka, et võib olla, et Epimetheus ja Pandora ning nende rollid olid Hesiodose-eelsetes müütides ümber pandud. Seda nimetatakse "müüdi ümberpööramiseks". Ta märgib, et on kummaline korrelatsioon Pandora loomisel maast Hesiodose loos sellega, mis on Apollodoruse loos, et Prometheus lõi inimese veest ja maast. Hesiodose müüt Pandora purgist võiks seega olla kokkuvõte paljudest erinevatest varajastest müütidest.

On erinevaid küsimusi, mida tuleb arutada. Kreeka originaaltekstis on juttu elpisest. Tavaliselt tõlgitakse see sõna inglise keelde kui Hope, kuid seda võib tõlkida ka teisiti. Ootus on teine võimalik tõlge, mis on neutraalsem. Võib oodata nii häid kui ka halbu asju. Hope on positiivse tähendusega.

Elpis on kõik see, mis jääb purgi sisse, kui Pandora selle uuesti sulges, nii et kas purgi annab elpise inimkonnale või hoiab ta elpise sellest eemale? -Küsimus on ka see, kas purgi sisse jääv elpis on inimkonna jaoks hea või halb?

Esimene küsimus võib mittespetsialisti segadusse ajada. Kuid nagu enamiku vanakreeka sõnade puhul, võib ka elpist tõlkida mitmel viisil. Mitmed teadlased eelistavad neutraalset tõlget "ootus". Aga mille ootamine? Klassikalised autorid kasutavad sõna elpis nii "halva ootuse" kui ka "hea ootuse" tähenduses. Statistiline analüüs näitab, et viimane tähendus esineb kogu vanakreeka kirjanduses viis korda rohkem kui esimene. Teised on vähemusarvamusel, et elpis tuleks tõlkida "kurja ootamine" (vel sim).

See, kuidas esimesele küsimusele vastata, sõltub suuresti vastusest teisele küsimusele: kas me peaksime tõlgendama, et purk toimib vangla või panipaigana? Purgi toimib kindlasti Pandora poolt vabastatud kurjuse vanglana - need mõjutavad inimkonda alles siis, kui need on väljaspool purgi. Mõned on väitnud, et loogika dikteerib seega, et purgi toimib vanglana ka Elpise jaoks, hoides seda inimestelt tagasi. Kui võtta elpist kui ootavat lootust, siis on müüdi toon pessimistlik: Kõik kurjad asjad maailmas on Pandora purgist laiali pillatud, samas kui ainus potentsiaalselt leevendav jõud, lootus, jääb kindlalt sinna lukku.

See tõlgendus tõstatab veel ühe küsimuse, mis muudab arutelu keerulisemaks: kas me peame lootust võtma absoluutses tähenduses või kitsamas tähenduses, kus me mõistame lootust ainult seoses purgist vabanenud pahandustega? Kui Lootus on vangistatud purgis, kas see tähendab, et inimeksistents on täiesti lootusetu? See on müüdi kõige pessimistlikum võimalik tõlgendus. Vähem pessimistlik tõlgendus (mis on siiski pessimistlik) mõistab müüti nii, et see ütleb: Pandora purgist põgenesid lugematud kurjused, mis vaevavad inimeksistentsi; lootus, et me suudame neid kurjusi ületada, jääb purgi sisse vangi. Elu ei ole lootusetu, kuid igaüks meist on lootusetult inimlik.

Samuti väidetakse, et lootus oli lihtsalt üks paha purgis, vale lootus, ja see ei olnud inimkonnale hea, sest hiljem luuletuses kirjutab Hesiodos, et lootus on tühi (498) ja ei ole hea (500) ning teeb inimese laisaks, võttes ära tema töökuse, muutes ta kalduvaks kurjusele.

Filosoof Friedrich Nietzsche väitis oma teoses "Inimene, liiga inimlik", et "Zeus ei tahtnud, et inimene viskaks oma elu minema, ükskõik kui palju teised kurjused teda piinaksid, vaid et ta laseks end ikka uuesti piinata. Selleks annab ta inimesele lootust. Tegelikult on see kõige kurjem kurjusest, sest see pikendab inimese piinamist."

Vastulause "lootus on hea / purgi on vangla" tõlgenduse vastu on, et kui purgi on täis kurja, siis mida teeb nende seas ootav lootus - õnnistus -? See vastuväide viib mõnda selleni, et elpis tõlgendada kurja ootustena, mis muudaks müüdi tooni mõnevõrra optimistlikuks: kuigi inimkonda vaevavad kõik kurjad asjad maailmas, oleme vähemalt pääsenud pidevast kurja ootusest, mis teeks elu talumatuks.

Müüdi optimistlikku lugemist on väljendanud M. L. West. Elpis võtab üldisemat tähendust ootuspärasest lootusest. Ja kui purgi oli vanglaks põgenenud kurjuse jaoks, siis edaspidi on see elupaigaks lootusele. West selgitab: "Oleks absurdne kujutada kas pahade olemasolu nende kinnipidamisega purgis või lootuse olemasolu selle põgenemisega purgist." Seega säilib lootus kui hüve inimestele.

Kõike andev Pandora: müütiline inversioon

Tööd ja päevad's on esitatud Pandora nime vale etümoloogia, "kõik-saavutatu". Pandora tähendab "kõike andev", kuid mitte "kõik-saavutatu". Mõned maalid vaasidel, mis pärinevad viiendast sajandist enne Kristust, näitavad, et uskumused jumalanna Pandorast kestsid ka pärast Hesiodose aega. Üks teine Pandora nimi leiti küülikust (umbes 460 eKr), Anesidora, mis tähendab "ta, kes saadab üles kingitusi". Sellel vaasimaalil on kujutatud Hephaistos ja Athenae, kes viimistlevad esimest naist, nagu Theogoonias. Epiteeti anesidora kasutatakse ka Gaia või Demeteri nimetamiseks.

Pandora/Anesidora oleks võinud võtta Gaia ja Demeteri aspekte. Pandora kehastaks Maa viljakust ja selle võimet kanda vilja ja vilju inimeste hüvanguks. Aja jooksul muutus see "kõike andev" jumalanna kuidagi "kõike andvaks" surelikuks naiseks. T. A. Sinclair, kommenteerides "Works and Days", väidab, et Hesiodos ei näita mingit teadlikkust sellise jumaliku "andja" mütoloogiast. A. H. Smith märgib aga, et Hesiodose jutustuses tõid Athena ja aastaaegadest Pandorale rohu- ja kevadlillepärgasid, mis näitab, et Hesiodos oli teadlik Pandora algsest "kõike andvast" funktsioonist. Jane Ellen Harrison näeb Hesiodose loos "tõendeid üleminekust matriarhiast patriarhiasse kreeka kultuuris. Kui elu andev jumalanna Pandora varjutatakse, tekib surma andev inimlik Pandora." Seega järeldab Harrison, et "Hesiodose patriarhaalses mütoloogias on tema suurkuju kummaliselt muutunud ja vähenenud. Ta ei ole enam Maal sündinud, vaid olümpose Zeusi looming, tema käekiri." (Harrison 1922:284) Robert Graves väidab Harrisoni tsiteerides Hesiodose episoodi kohta, et "Pandora ei ole tõeline müüt, vaid anti-feministlik muinasjutt, mis on tõenäoliselt tema enda leiutis". H. J. Rose kirjutas, et Pandora müüt on otsustavalt illiberaalsem kui eepose müüt, kuna see teeb Pandorast kõigi Inimese hädade alguse, kusjuures ta on halva naise eeskuju.

Hesiodose müüt ei kustutanud siiski täielikult mälestust kõikehõlmavast jumalannast Pandorast. Aristophanese "Linnud"-teose 971. reale lisatud skolium mainib kultust "Pandora, maa ees, sest ta annab kõik eluks vajalikud asjad".

Viienda sajandi Ateenas esines Pandora silmapaistvalt, mis esialgu tundub ootamatu kontekstina, marmorist reljeefis või pronksist aplikatsioonides friisina piki Athena Parthenose jalamit, mis on akropolise kulminatsiooniline kogemus; seal on Jeffrey M. Hurwit tõlgendanud tema kohalolekut kui "anti-Ateenat", mis tugevdab patriarhaadi kodanikuideoloogiaid ja "väga soolist sotsiaalset ja poliitilist tegelikkust viienda sajandi Ateenas". Tõlgendamine ei ole kunagi olnud lihtne: Pausanias (i.24.7) lihtsalt märkis teemat ja liikus edasi. Jeffrey Hurwit on väitnud, et Pandora kujutab endast "anti-Ateenat", sarnaselt emata last, kes kehastab vajadust patriarhaalse valitsemise järele, mida kaitses oma soost kõrgemale tõusnud neitsilik Athena.

Nicolas Régnier: 1626. aasta paiku. Régnier kujutas Pandorat purgi, mitte karbiga.

Pithos sisse "box"

Humanist Erasmus Rotterdami tõlkis 16. sajandil Hesiodose kreeka keelest ladina keelde. Kreeka sõna pithos tähistab suurt kannu, mida kasutati näiteks veini säilitamiseks. See võib viidata ka matusepurgile. Pyxis seevastu on kast. Tavaliselt öeldakse, et Erasmus vahetas tõlkimisel sõnad ära, nii et Pandora purgist sai Pandora kast. Väljend "Pandora laegas" on sellest ajast saadik püsinud.