Aphrodite (vanakreeka keeles Ἀφροδίτη, Aphrodítē) on armastuse, ilu, seksuaalsuse ja iha jumalanna vanakreeka religioonis ja müütides ning üks kaheteistkümnest olümposest. Aphrodite oli jumalannadest kõige ilusam ja rafineeritum; teda kujutati tihti meelitava, mängleva ja meelevaldse jõuna. Ta oli ametlikult abielus tule- ja metallitööde jumala Hephaistosega, ent Aphroditel oli arvukalt armusuhted ja sõprussidemeid teiste jumalate ja surmatute vahel — kõige märkimisväärsem neist oli sõjajumal Ares, kellega tal oli kirev ja kaua meelde jäänud liit.
Päritolu ja müüdid
Allikad erinevad Aphrodite päritolu käsitluses. Homerose Ilias järgi on ta tihti esitatud kui Zeusi ja jumalanna Dione tütar; Dione on mainitud kui üks Okeaniididest. Seevastu Hesiodose teogoonias kirjeldatakse Aphrodite sünnitust teisiti: tema avatust peetakse eredaks ja mühiseks, kuna ta tõusis merevahust, mis tekkis kohas, kus Uranose suguelundid maandusid pärast seda, kui Kronos neid kastreeris ja viskas need merre. Sellest kujuneb tähelepanuväärne kujutlus Aphrodite „merebeebist”, mida kunstis ja kirjanduses on korduvalt tsiteeritud.
Kultus ja pühad
Aphrodite kultus oli laialt levinud, kuid koondus eriti teatud pühapaikadesse ja saartele. Traditsiooniliselt peeti tema sünnikohtadeks Kütherat (Kythira) ja Küprose, kus tema kultus oli väga tugev. Tema austusüritusi ehk Aphrodisiaid peeti mitmel pool Kreekas; need olid armastuse, ilu ja viljakuse rituaalid ning neid tähistati kohalike kommetega — paljudel paikadel toimusid pidustused suvisel ajal.
Aphrodite teenijateks olid Charite'id ehk armud (ingl. Graces), kes kujutasid ette armu, rõõmu ja hiilgust; samuti oli tal peale veel noori teenijatari-figuure ja jumalikke saadikuid. Mõnes kohas oli tema kultusega seotud rituaale, mis rõhutasid viljakust ja abieluõnne; Kreeka religioonis eksisteerisid ka kohati vaidlused ja erinevused selle üle, kui avalikud või intiimsed need tseremooniad olid.
Sümbolid ja loomad
Aphroditega seostuvad mitmed taime-, loom- ja esemesümbolid, mis esinevad mütoloogias ja kunstis. Peamised sümbolid olid:
Tuvi, varblane ja luik olid tema pühad loomad ning neid kasutasid kunstnikud ja kirjanikud sageli Aphrodite kuvandite täiendamiseks. Scallop-karp (merekarp) on samuti tuntud kui tema sünni sümbol — see on kujutatud paljudel kujutistel, kus Aphrodite tõuseb merest.
Roll müütides ja kultuuris
Aphrodite mängib tähtsat rolli paljudes Kreeka müütides. Tuntud lood hõlmavad tema seotust Pariisi otsusega (nt Pariisi kohus), kus ta lubas Pariisile armastuse tasuks maailmas kõige ilusama naise, Helena, mis oli üks triggereid Trooja sõjale. Tema ja Ares suhe ning ametlik abiellumine Hephaistosega annavad palju ainet draamaks — kuulsaks sai näiteks lugu, kus Hephaistos püüdis abikaasat ja Arest paljastada ning lõi neile võrgu, millega nad avalikult pihtas.
Aphroditega seostatakse ka kujutlusi armastusväest, ihaldusest, viljakusest ja seksuaalsest magnetismist. Tema „karakter” varieerus — ta võis olla nii kosmiline ja vaimne armastusjõud (Aphrodite Urania) kui ka maisem ja saatusega seotud kirg (Aphrodite Pandemos), nagu mõnel filosoofilisel ja kirjanduslikul traditsioonil on välja toodud.
Pärand
Aphrodite Rooma vaste on jumalanna Venus, kelle kaudu tema kultus, kujutised ja sümboolika jõudsid rooma religiooni ja sealt edasi Euroopa kunstnike ja kirjanike kujutlusmaailma. Tema kujutis inimmõistes — kirev, ohtlikult ligitõmbav ja esteetiliselt täiuslik — on inspireerinud maalijaid, skulptoreid ja luuletajaid antiikajast renessanssini ja tänapäevani. Aphrodite jääb üheks tuntumaks ja vastuolulisemaks figuuriks Kreeka mütoloogias ning tema lood peegeldavad arusaamu armastusest, võimust ja ilust läbi ajaloo.