Astarte/Ashtoreth, ka Athtart, Ashtoreth või Ashtart, on üks olulisi vana Lähis-Ida jumalannasid, keda kaananlased ja teised läänesemidid kummardasid. Piiblis mainitakse tema kultust näiteks Jeremija 44-s, kus räägitakse ohvriterituaalidest ja libaatidest (valatud joovastustest). Astarte oli tuntud eelkõige kui sõja- ja armastus- ehk viljakusjumalanna. Tema omadused kattusid sageli tema õe Anaatiga (Anath), nii et teatud mütoloogilistes ja religioossetes kontekstides võidi neid pidada kas teineteise kõrval seisvateks või algselt ühe jumaluse eri ilminguteks. Nende nimede ja omaduste kokkukõla on mõjutanud ka aramea jumalanna Atargatise kujunemist.

Nimi ja päritolu

Astarte nimi pärineb läänesemiitlikust vormist (tavaliselt rekonstruerituna *ʿAṯtart* või *ʿAštart*). Heebrea tekstides esinev vorm Ashtaroth on sageli mitmuse kujul ja sai heebrea kogukondades tervikliku jumalanna asemel pigem üldise paganluse või võõra jumaluse tähistuseks; mõnikord kasutati seda koos sõnaga boshet („häbi”) piibellikus narratiivis, väljendamaks põlgust Astarte-kultuse vastu. Akkadi-mondes olemasolev vaste on Ištar, kuid On oluline eristada: Ištar on mesopotaamia versiooni eripäradega, Astarte on läänesemiti juurdunud jumalanna, kuigi neil on palju ühiseid jooni.

Kultus ja kummardamine

Astarte oli laialt levinud — teda kummardati Ugaritis, Fenicia tähtsates linnades (näiteks Tüüros ja Siidonis), Elatis (Elath) ning ka Egiptuses ja Hittite valdustes. Temale tehti ohvreid, viidi läbi libaat-talitusi (vedelate ohvrite valamine) ning pühakohtades toimusid pidustused ja rituaalid, mis võisid rõhutada nii sõjalist kui ka viljakuse ja seksuaalsusega seotud aspekti.

Väljaspool Lähis-Ida olid tema omadused hiljem kreeka-rooma maailmas seostatud kohalike jumalannadega, mis tekitas sünkreetilisi kujutisi ja uskumusi.

Seos teiste jumalatega ja sünkretism

  • Astarte ja anaadi/Anath: Astarte ja Anath (Anaat) jagasid Ugariti tekstides palju omadusi — Anath oli tugev sõja- ja kaitsja-figuur, Astarte rõhus tihti armastuse, viljakuse ja ka sõja aspektidele. Nende suhe varieerus regiooniti ja ajajärkude lõikes.
  • Astarte ja Ištar: Akkadi/mesopotaamia Ištar on sageli paralleelne Astarte'iga — mõlemaid seostatakse armastuse, seksuaalsuse, viljakuse ja mõnikord sõjaga. Siiski on kultusepraktikad ja mütoloogilised detailid erinevad.
  • Sünkreetika Egiptuses ja Kreeka-Rooma maailmas: Egiptuses seostati Astartet mõnikord Isisega või Hathoriga — see tulenes jumalannade omavahelisest rollide kattumisest (nt taeva, naiste ja ilu aspektid). Kreeka ja rooma allikates sarnastati Astartet sageli Aphroditega (armastus ja ilu), ning kohati temaga võrreldi ka Artemis' ja Juno (Iuno) rolle sõltuvalt konkreetsetest omadustest ja kohalikust traditsioonist.

Ikonograafia ja sümbolid

Astarte kujutati mitmesuguste sümbolitega: tihtipeale leidub tema esindusi koos tähe- või roosetisümboliga, tiivadeta või tiibadega figuurina, vahel lihaselise jumalannana või lõvi kõrval — lõvi sümboliseeris sõjalist väge. Mõnel kujutisel on lisatud kuu- või päikesemotiive, mis rõhutavad tema taevast või astroloogilist seost. Arheoloogilised leiud nõukogudes, templite reljeefidel ja kilpidel aitavad rekonstrueerida tema kuvandit, kuid kujutised varieeruvad oluliselt regiooniti.

Rituaalid ja arheoloogiline tunnistus

Allikad Ugaritist, Fenitsiast ja Egiptusest näitavad, et Astarte kultuse juurde kuulusid templitaolised kolmandikud, ohvrid (sh põletusohvrid ja libaadid) ning rituaalsed pidustused. Varem on käsitletud ka ideed „pühast prostitutsioonist” Astarte templites; kaasaegne teaduskirjandus on selles küsimuses aga ettevaatlik — mõned antiikallikad viitavad kultusteatrite seksuaalsetele rituaalidele, kuid selle fenomeni ulatus ja tõlgendus on olnud vastuoluline ning mõned uurijad peavad allikaid ja tõlgendusi liigsete üldistustena.

Piibliline kajastus ja hilisem tähendus

Piiblilistes tekstides, eriti heebrea vanas testamendis, esineb Astarte (Ashtoreth/Ashtaroth) peamiselt negatiivses valguses kui võõra jumaluse sümbol, kelle tulekahjud ja rituaalpraktikad olid iisraeli monoteistliku religiooni seisukohast taunimisväärsed. Nende tekstide tõttu omandas nimi tihti ka halvustava tähenduse, näiteks mitmusevormiga viidates „jumalustele” laiemalt.

Lõpuks väärib märkimist, et väljend „Astarte on semiidi kuninganna ja Isise õde!” peegeldab hilisemaid sünkreetilisi arusaamu ja populaarset kujutlust, kus erinevate kultuuride jumalannad omavahel seostuvad. See ei tähenda, et kõik antiikallikad oleksid neid otseselt samaks pidanud — pigem toimus ajapikku omaduste ja nimede segunemine ning kohalikud traditsioonid loovad erinevaid seoseid.

Kokkuvõttes on Astarte võtmetähtsusega kujunemisel Lähis-Ida religioonide panteonis: tema mitmetahuline olemus — sõjaline, armastuse- ja viljakusejumalanna — ning laialdane kummardamine on jätnud tugeva jälje regiooni mütoloogiasse ja kultuuriajalukku.