Aurora — Rooma koidujumalanna: mütoloogia, Tithonus ja kultuuriline pärand

Atmosfääris nähtavad nähtused on Aurora juures

Aurora oli antiik-Rooma vaste Eosile. Eos oli Vana-Kreeka koidiku jumalanna. Aurora on ladinakeelne sõna koidule.

Aurora uueneb igal hommikul koidikul ja lendab üle taeva. Ta kuulutab hommiku saabumist. Tal on vend ja õde. Tema vend on päike ja tema õde on kuu. Tal on ka palju mehi ja neli poega, üks igale kardinaalsuunale: Põhja, Ida, Lõuna ja Lääne.

Aurora on võrreldav Eosega kreeka mütoloogias ja Ushasega hinduistlikus mütoloogias.

Üks tema armastajatest oli Tithonus. Aurora palus Zeuselt, et ta annaks Tithonusele surematuse. Kuid ta ei palunud temalt igavest noorust. Selle tulemusena vananes Tithonus igavesti.

Shakespeare'i teoses Romeo ja Julia (i.i) ütleb Montague oma armunud poja Romeo kohta järgmist

Aga kõik niipea, kui kõikehõlmav päike

Peaks kaugemas idas hakkama tõmbama

Aurora voodi varjulised kardinad,

Valgust eemal varastab koju mu raske poeg...

Lord Alfred Tennysoni luuletuses "Tithonus" kirjeldatakse Aurorat järgmiselt:

Veel kord varastab vana salapärane sära

Sinu puhtast kulmudest ja õlgadest, mis on puhtad,

Ja rind, mis peksab uuendatud südamega.

Su põsed hakkavad läbi hämaruse punetama,

Su armsad silmad helendavad aeglaselt minu lähedal,

Enne kui nad veel pimestavad tähti ja metsik meeskond

kes armastavad sind, igatsevad sinu ikke järele, tõusevad,

Ja raputage pimedus nende lõdvestunud mannekeenidelt,

Ja peksid hämaruse tuld helvesteks.

Asteroid 94 Aurora sai tema järgi nime.

Päritolu ja tähendus

Aurora nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "koi" või "koidik" (vaata eelmist linki "ladinakeelne"). Rooma Aurora on otsene vaste Vana-Kreeka Eosele ning mõlema jumalanna funktsioon on kujutada hommiku saabumist, päeva algust ja valguse taassündi. Sarnaseid koidujumalaid leidub paljudes kultuurides, näiteks hinduistlik Ushas.

Mütoloogilised seosed ja perekond

Auroral on mütoloogias vend ja õde: Sol (päike) ja Luna (kuu). Kreeka süsteemis on tema vaste Eos, kelle sugulust ja laste hulka kuuluvad mitmed müütilised tegelased. Aurora/Eos seostatakse sageli ka tuulte ja hommikuse värvusega ning teda kujutatakse tihti kuldsete või roosakate kiirtega, mõnikord sõrmede või randmetega, mis sümboliseerivad "roosilisi sõrmi" (inglise keeles "rosy-fingered dawn").

Armastuslood ja Tithonuse saatus

Aurora kuulsaim armastuslugu on seotus Tithonusega. Tithonus oli troojalane või jumalate armastatu (sõltuvalt versioonist) — Aurora palus tema surematust, kuid unustas paluda igavest noorust. Selle tulemusena jäi Tithonus elama igavesti, kuid ta jätkas vananemist ning kannatas ajapikku seni, kuni muutus vaevatud ja nõrgaks. See lugu on saanud sümboliks soovide täitmise ohtlikkusele, kui neid ei mõelda lõpuni läbi (igavese elu ilma igavese nooruseta).

Kultuuriline pärand ja kujutamine kunstis

Aurora on olnud populaarne motiiv kirjanduses, luules ja visuaalkunstis. Tema nimi ja kujutis esinevad nii antiiksetes tekstides kui ka hilisemas Euroopa kirjanduses — näited on antud eespool Shakespeare'i ja Tennysoni tsitaatidest. Kirjanduses kasutatakse Aurorat sageli metafoorina uue alguse, lootuse või õrnalt tõusva valguse kirjeldamiseks.

Luule ja kirjandus

Shakespeare kasutab Aurora kuju metafoorselt, et kirjeldada päeva algust ja selle mõju inimeste meeleoludele. Tennysoni "Tithonus" on sügavam uurimus ajast, vananemisest ja igavese elu paradoksist — see on samuti üks tuntumaid kunstilisi lähenemisi Aurora ja tema kohtumiste temaatikale.

Märkimised kaasaegses teaduses ja kultuuris

Nimi Aurora on andnud nime ka mitmetele loodusnähtustele ja objektidele: atmosfääris nähtavad valgusefektid (aurora borealis, aurora australis) on nime saanud koidujumalanna järgi, ja asteroid 94 Aurora on samuti temalt nime saanud (vt ülal-link asteroidile). Lisaks kasutatakse nime Aurora mitmetes kaasaegsetes teostes, lauludes ja kommertsimärgistuses, kus soovitakse rõhutada hommiku-, valguse- või uuendumisteemat.

Ikonograafia ja temaatika

Aurorat kujutatakse tavaliselt noore naisena, tihti tiibade või lendleva mantliga, kes kannab särke või rüü, mille värvid viitavad koidikule — roosad, kuldsed ja helendavad toonid. Tema "roosilised sõrmed" ja "kuldne juuksehari" on püsivad kujundid nii antiiksetes luuleridade kirjeldustes kui ka hilisemas kunstis.

Kultus ja austamine

Põhitekstides Aurora ei kuulu Rooma religioosses praktikas suurte eraldi kultide hulka; tema roll püsib peamiselt kirjanduslikus ja metafoorilises sfääris. Antiiktekstid kajastavad teda pigem luulelise kujundina kui laialt kummardatava jumalannana.

Koondmõte

Aurora kui koidujumalanna ühendab endas nii loodusliku nähtuse kui ka inimese igatsuse alguse, uuenemise ja kaduvuse järele. Tema lood — eriti seos Tithonusega — rõhutavad inimese piirideta püüdluse ja soovide keerukust ning on andnud inspiraatsiooni lugematutele kunstiloomingutele läbi ajaloo.

Küsimused ja vastused

K: Kes on Aurora Rooma mütoloogias?

K: Mida teeb Aurora igal hommikul?

K: Kes on tema pereliikmed?

K: Mida palus Aurora Zeuselt, et ta annaks Tithonusele?

K: Kuidas kirjeldati Aurorat lord Alfred Tennysoni luuletuses "Tithonus"?

K: Kuidas kirjeldab Montague Romeot Shakespeare'i näidendis "Romeo ja Julia"?

K: Millise asteroidi järgi on nime saanud Aurora?

Otsing