Medusa — Gorgoni müüt, kujutamine ja kultuuriline tähendus

Medusa on tegelane Kreeka mütoloogias. Tema lugu on jutustanud ja taas jutustanud nii antiik- kui ka tänapäeva jutuvestjad, kirjanikud ja kunstnikud. Nagu teisteski müütides, on ka Medusa tegelaskuju mitmetähenduslik: ta on korraga ohtlik koletis, ohver ja kaitsemärk.

Ladina luuletaja Ovid kirjutab oma "Metamorfooside" IV raamatus, et Poseidon vägistas Meduusa Athena templis. Jumalanna oli nördinud ja muutis Meduza koletiseks, kellel olid juuste asemel maod. See on üks tuntumaid ja mõjusamaid Medusa-versioone, kuid antiikallikates esineb mitu erinevat varianti, millest vanimad mainivad Medusat ühe kolmest Gorgoni-õest (Sthene, Euryale ja Medusa).

Müüt ja peamised sündmused

Antiikmütoloogia järgi on üks tuntumaid sündmusi Medusa pealõikamine: tema tapab Perseus, keda abistasid jumalad (näiteks Athena ja Hermes). Perseus kasutas peegeldavat kilpi, et vältida Medusa otsest pilku, mis muudaks inimese kiviks, ning viidi kaasa tiibadega sandaalid, kott (kibisis) ja mõõk. Kui Medusa pea maha löödi, ilmusid tema verest kaks olendit: lendav hobune Pegasus ja Chrysaor.

Kujutamine kunstis ja arheoloogias

Meduusa on kujutatud kujutavas kunstis juba arhailisest ajast alates. Arheoloogid on leidnud Gorgoneione (Medusa-pea kujutisi) potikilludelt, skulptuuridelt, kilpidelt ja müntidelt. Need pildid olid apotropaeilised ehk kurja eemalepeletavad märgid: usuti, et Medusa kohutav nägu suudab eemale peletada vaenlasi ja õnnetusi.

Medusat on kujutatud mitmesuguste tunnustega: maod juustes, suured silmad, keeled ja kihvad, vahel tiivad ja kuldsed hambad. Renessansi ja barokiajastu kunstnikud töötlesid motiivi uusi stiile kasutades — näiteks Caravaggio maalitud medusa-kilp ja Benvenuto Cellini kuju "Perseus ja Medusa". Ka tänapäevases visuaalkultuuris ilmub Medusa sageli (moe-, logo- ja popkultuuris — tuntud näide on disainerbrändi Medusa-motiiv).

Tähendus ja tõlgendused

Medusa müüt on läbinud mitmeid tõlgendusi erinevates ajastutes:

• Apotropaeiline funktsioon: muistnejad kultuurides kasutati Medusa-kujutisi kurja eemalepeletamiseks (Gorgoneion), näiteks majade, kilpide või laevade kaunistustel.
• Psühhoanalüütilised tõlgendused: medusa-teemalisi tõlgendusi pakkusid ka psühholoogid — näiteks Sigmund Freud, kelle käsitluses seostusid Medusa-pildi elemendid hirmu ja protsessidega, mis seotud inimpsüühika varjatud hirmudega.
• Feministlik ja kultuuriline lugemine: viimastel aastakümnetel on Medusat tihti loetud ka kui sümbolit naise ohvristamisele, karistusele ja naise vihale. Mõned kaasaegsed kirjanikud ja teoreetikud on Medusa kujundanud enesemääratlemise ja vastupanuna — tema koletislikkus on tõlgendatud pigem ühiskondliku hukkamõistu tulemusena kui iseliku kurjuse väljendusena.
• Etümoloogia: nimi Medusa (kreeka μέδουσα) võib tähendada „valvur“ või „kaitsja“ — see sobib kokku tema kasutusega kaitseamulettidena.

Medusa tänapäeval

Medusa motiiv elab edasi kirjanduses, filmis, kunstis ja popkultuuris. Ta on inspiratsiooniallikas nii kui müütiline metafoor kui ka visuaalne element. Kaasaegsed kunstnikud ja kirjanikud kasutavad Medusat sageli, et käsitleda teemasid nagu vägivald, õiglus, naistevastane vägivald ja identiteet. Tema kujutist näeb nii muuseumides kui ka tänavakunstis, moes ja brändingus.

Medusa müüt näitab, kuidas üks lugu võib aja jooksul muutuda, kanduda eri tähendustesse ja peegeldada ühiskondlikke väärtusi ning hirme — olles korraga mütoloogiline teatraalsus ja sügav kultuuriline sümbol.

Müüt

Medusa oli üks kolmest õest. Neid tunti Gorgonite nime all. Medusa õed olid Steno ja Euryale. Medusa oli surelik, kuid tema õed olid surematud. Nad kõik olid merejumaluse Phorkyse ja tema õe Keto lapsed. Enne koletisteks saamist olid kõik kolm õde ilusad noored naised, eriti Medusa; ta oli aga Athena templi preestrinna ja teda sidus tsölibaadi lubadus.

Iga inimene või loom, kes teda otse vaatas, muutus kiviks.

Kangelane Perseus lõi Meduusa maha, vaadates tema peegeldust oma läikivas kilbist. Pärast seda, kui ta oli kasutanud hirmuäratavat pead oma vaenlaste võitmiseks, esitas ta selle Athenale, kes pani selle oma kilbile.

Medusa oli oma surma ajal Poseidonist rase. Tema verest sündisid Pegasus, tiibadega hobune, ja Chrysaor, kuldne hiiglane.

Gorgo mustade figuuridega amforal Kreekast (520-510 eKr.)


Perseus tapab Meduusat , Antonio Tempesta (1630) pilt Oviduse "Metamorfooside" jaoks.

Meduusa kunstis

Meduusa oli antiikaja vaasimaalijate, mosaiigikunstnike ja skulptorite teema. Ta on kujutatud Aleksander Suure rinnaplaadil Aleksandri mosaiigis Fauni majas Pompejes Itaalias (umbes 200 eKr).

Phidiase Medusa (vasakul) Rooma koopia asub Müncheni Glyptoteegis Saksamaal.

Renessansiajastu kujutiste hulgas on Benvenuto Cellini skulptuur Perseus Medusa peaga (1554) ja Caravaggio õlimaal Medusa (1597).

Barokkkujutiste hulka kuuluvad Peter Paul Rubensi "Medusa pea" (1618), Bernini marmorist büst Medusa (1630ndad) ja Luca Giordano õlimaal "Perseus muudab Phineuse ja tema järgijad kiviks" (1680ndate alguses).

Romantiliste ja moodsate kujutiste hulka kuuluvad Antonio Canova (1801) Pärsia Medusa peaga ja Salvador Dalí skulptuur Perseus. Kahekümnenda sajandi kunstnike hulka, kes on Medusa teemat käsitlenud, kuuluvad Paul Klee, John Singer Sargent, Pablo Picasso, Pierre et Gilles ja Auguste Rodin.

Meduza , Phidiase kreeka originaali Rooma koopia


Perseus võitleb Phineuse ja tema kaaslaste vastu, autor Luca Giordano (umbes 1670)

Küsimused ja vastused

K: Kes kirjutas Meduusast antiikajal?

K: Mida tegi Poseidon Meduusaga?

K: Kuidas karistas Athena Meduusat selle kuriteo eest?

K: Kuidas on kunstnikud Meduusat aja jooksul kujutanud?

K: Mis on Medusa sellise kujutamise eesmärk?

K: Millest räägib Ovidiuse "Metamorfooside" IV raamat?

Otsing