Gorgonid – Kreeka mütoloogia koletised: Medusa, Stheno ja Euryale

Gorgonid: sügav sissevaade Kreeka mütoloogiasse — Medusa, Stheno ja Euryale, nende päritolu, võimed ning kultuuriline mõju. Avasta müütide müstika ja pärand.

Kreeka mütoloogias olid gorgonid naissoost koletised, kellel olid hambad ja käärmed juuste asemel ning sageli ka pronksist küünised. Nad olid Phorkyse ja Keto tütred. Käärmed nende juustes olid ohtlikud: igaüks, kes neid vaatas, võis muutuda kiviks. Gorgoneid oli kolm: Stheno, Euryale ja Medusa. Ainult Meduusa oli surelik; teda tappis Perseus. Perseuse kätte langenud Medusa pea viidi Athenale, ja on palju kujutisi, mis näitavad Athenat egiidi ehk kilbi/riietuse peal Gorgoni peaga kui kaitse- või amulettmotiiviga.

Päritolu ja kirjeldused

Homeros räägib mütoloogias ainult ühest Gorgonist. Seevastu Hesiodos nimetab kolme: Stheno — vägev ja jõuline, Euryale — tuntud oma võime poolest kaugele hüpata, ning Medusa — surelik ja inimese silmale kättesaadavam. Hesiodose järgi elasid nad maailma serval, Atlase mägedes, kuid hilisemates allikates on nende koduks nimetatud ka Liibüat. Gorgonite kujutused olid varieeruvad: nad võisid olla lausa koletised hammastiku, tiibade ja kehadega, aga kunstis nähtud kujutised jäid sageli stiliseerituks ja hirmutavaks.

Medusa ja Perseuse lugu

Rooma luuletaja Ovidius annab lisavariandi, kus Medusa oli algselt kaunis neiu, keda ründas Poseidon Athenale pühendatud templis; selle karistuseks või sidumisena muutis Athena tema ilu koletiseks. Kui Perseus Medusat tappis, keeras ta näo ära, et mitte kivistuda. Medusa verest sündisid kaks olendit: tiibadega hobune Pegasos ja sõdalane Chrysaor. Perseus kasutas Medusa pead võitluses — pärast tapmist jäi tema pea endiselt apotroopiline ehk kaitsva jõuga: vaenlane, kes seepeale nägi pead, muutus kiviks.

Gorgoni pea (gorgoneion) ja kultuslik kasutus

Gorgoni pead ehk gorgoneion olid laialt levinud apotroopaalsed märgid: neid kujutati kilbidel, keppidel, tempelornamentidel, majade fassaadidel ja amulettidel. Selliseid kujutisi peeti maagiliseks ning neid kasutati halbade vaimude ja ebasoodsa õnne peletamiseks — seda tüüpi maagiat nimetatakse apotropaatiliseks maagiaks. Gorgoneion esineb ka müntidel ja skulptuuridel ning oli üks tuntumaid igihaljaid motiive antiikkunstis.

Hellenistlikud ja rahvapärased legendid

Hellenistlikul perioodil tekkisid rahvalood ja variandid, mis seostasid Gorgoneid laiemalt. Näiteks on säilinud jutustusi, kus üks Gorgo on seotud merenduse ja meremeestega: möödasõitvalt paadilt küsitakse, kas ta on veel elus; vale vastus võib meeskonna hukutada, õige vastus päästab. Üks säilinud vastusvorm, mis mainitakse allikates, kõlab kreeka keeles (mõnikordaparaandatud kujul) nagu kreeka keeles Ζεί и βασιλέβει).

Temaatika ja kultuuriline mõju

Gorgonite kujutised ja lood on mõjutanud kunsti ja kirjandust sajandeid: nende motiive leidub vasemaalilt ja reljeefidest kuni keskaegsete ja renessansiajastu teosteni. Gorgoni kujutis väljendab nii kardetavat jõudu kui ka kaitset — halb, mis peletab halba. Termin „gorgon” (ladina kautta ka „gorgoneion”) on kandunud ka kaasaegseks väljendiks, tähistamaks midagi koletislikku, ehmatavat või haiget tekitavat.

Gorgonide mitmepalgeline roll — kui kurjakuulutav vaenlane, apotroopiline kaitsja ja müütiline vereallikas uute olendite tekkimiseks — peegeldab nende tähtsust antiikmaailma kujutlusvõimes ja religioosses praktikas.

Küsimused ja vastused

K: Kes olid Kreeka mütoloogias gorgonid?

K: Mis juhtus igaühega, kes Gorgoneid vaatas?

K: Kas Meduusa oli surelik või surematu?

K: Mida tegi Athena Medusa peaga?

K: Mitu Gorgonit on Homeros maininud?

K: Kus nad Hesiodose järgi elasid ?

K: Mis on apotroopiline maagia ?

Otsing