Rull-lindiga magnetofonid (sageli R2R, Open reel decks jne) olid kasutusel 20. sajandil, peamiselt professionaalsetes stuudiotes alates 1940. aastatest ja levisid kiiresti inimeste kodudesse 1950ndatel ja 1960ndatel. Suurim populaarsus oli 1970. aastatel, ilmselt seetõttu, et inimesed vajasid kvaliteetsemaid salvestusi. See tehnoloogia oli nagu revolutsioon, sest igaüks võis salvestada igasugust heli (vinüülplaate, raadiosaate, häält ja muusikat), seejärel mängida seda mitu korda, ilma et kvaliteet halveneks, ja seda sai mitu korda üle kirjutada. Sellel tehnoloogial on siiski mõned nõrgad kohad: rullide suurus, tundlikkus, vastupidavus; kuid siiski on sellel teatud eelised tänaste "digitaalsete meediaformaatide" ees. Ka mõned kuulsad bändid ja artistid kasutasid reel to reel-tehnoloogiat muusikainstrumendina või isegi eraldi bändina.

Ajalugu lühidalt

Rull-lindiga magnetofonid põhinevad magnetlindile salvestamise põhimõttel, mis sai praktiliseks alates 1930.–1940. aastatest. Pärast Teist maailmasõda hakati tehnoloogiat kiiresti arendama ning professionaalsed stuudiod võtsid rull-lindid kasutusele kvaliteetse salvestuse jaoks. 1950ndatel ja 1960ndatel muutusid kompaktsemad ning kodukasutuseks sobivad mudelid kättesaadavamaks. Multitrack-magnetofonide (4-, 8-, 16- ja kuni 24-rajalised masinad) ilmumine võimaldas keerukamat stuudiotöötlust, mis muutis muusikalise produktsiooni kunstiliselt läbinähtavamaks.

Peamised tehnilised tunnused

  • Lindi laius: tavalised formaadid olid 1/4", 1/2", 1", ja professionaalses stuudios kuni 2". Laiem lint tähendas enamasti paremat dünaamikat ja vähem mürataset kanalite kohta.
  • Kiirused: levinumad kiirused on 3.75, 7.5 ja 15 ips (inch per second — tolli sekundis). 15 ips annab parema sagedusulatus ja madalama mürataseme, mistõttu seda kasutati professionaalses salvestuses.
  • Pead: tüüpiline masin sisaldab erase-, salvestus- ja taasesituspead; multitrack-masinates on need jagatud ridadeks.
  • EQ ja bias: salvestusel tuleb valida õige bias ja võimendus ning kasutada standardeid nagu NAB või CCIR/IEC, et tagada täpne sagedusekõver.
  • Müratõrje: Dolby ja DBX-süsteemid vähendavad lindimürataset ja suurendavad dünaamikat, mis muutis rull-lindiga salvestusi veelgi konkurentsivõimelisemaks.
  • Montaaž ja redigeerimine: heli sai füüsiliselt lõigata ja kokku liimida (splicing), mis võimaldas trikkide ja koreograafiliste monteerimiste tegemist enne digitaalse lõikamise aega.
  • Tõrked: wow & flutter (pehme kõikumine), magnetiseerumine, oksüdeerumine ja lindiekspressiooni (print-through) probleemid, mis nõudsid regulaarset hooldust.

Miks heli "kuumutab" ja miks mõned eelistavad analoogit

Rull-lindiga salvestuse üks tuntumaid eripärasid on lindi saturatsioon — kõrgete helitugevuste korral lindi väljund muutub pehmemaks ja harmonikud lisanduvad, mis paljude inimeste jaoks kõlab musikaalsemalt kui digitaalne piiramine. Lisaks on analooglindil teatud sageduslimiitide ja üleminekute tõttu "soojem" tegelikust täpsusest tingitud kõla, mis mõnikord sobib tooni ja tunnetuse poolest paremini rocki, bluusi või vintage-jazz salvestustele.

Mõju muusikale ja loomingule

  • Rull-lint võimaldas multirajalist salvestust, mis muutis lauluarranžeeringute loomise viisi ning võimaldas panna eri instrumente ja hääli eraldi radadele ja neid hiljem segada.
  • Tape loop'id ja manipulatsioonid aitasid välja arendada uued helitehnikad — musique concrète ja eksperimentaalne muusika kasutasid materiaalset lindiga mängimist kui instrumenti. Nimekad isikud selles valdkonnas on Pierre Schaeffer ja Steve Reich.
  • Pop- ja rokkmuusika suured stuudioavaldused 1960.–1970. aastatel (näiteks The Beatlesi ja Pink Floydi loomingus) sisaldasid laialdast tape-manipulatsiooni ja efektide kasutamist.

Tuntud näited ja artistid

Mõned kuulsad artistid ja heliloojad, kelle loomingust leiab rull-lindiga seotud tehnikaid või tape-manipulatsiooni:

  • Pierre Schaeffer — musique concrète liikumise pioneer, kasutas lindimaterjali heliskulptuuride loomiseks.
  • Steve Reich — varases töös kasutas helitsükleid ja loop'e (näiteks "It's Gonna Rain").
  • The Beatles — stuudios eksperimenteeriti tape-loopide ja kiire/ aeglase salvestuse efektidega (nt "Tomorrow Never Knows").
  • Pink Floyd — stuudioefektide ja helimaastike loomisel kasutati rull-linti laialdaselt.
  • Brian Eno ja mitmed eksperimentaalse muusika tegijad — tape-manipulatsioonid ja “tape-as-instrument” käsitlus.

Eelised ja puudused võrreldes digiga

Eelised:

  • Soovitud soniline värvus ja harmooniline saturatsioon.
  • Suurepärane distsipliin stuudios — lindil on limiteeritud ruum, mis sunnib otsuseid tegema.
  • Füüsilised monteerimisvõimalused (splicing) ja loovad efektid nagu loop'id.

Puudused:

  • Hooldus- ja tarvikukulud — rullid, puhastus, peade demagnetiseerimine.
  • Ajutine vananemine: lindid võivad oksüdeeruda, prints-through‘i tekkida või heli kaduma hakata.
  • Suurem müratase ja piiratum dünaamika võrreldes tänapäevase kõrgresolutsioonilise digisalvestusega.
  • Füüsiline ruum ja raskem transport — suured rullid ning stuudiomasinad.

Hooldus, säilitamine ja arhiivimine

  • Puhastada pead regulaarselt isopropanooliga ning eemaldada lintilt tolm ja magnetiline jääk.
  • Demagnetiseerida pead ja kassetipesad aeg-ajalt, et vältida moonutusi.
  • Säilitada lindid ja rullid jahedas, kuivas ja püstises asendis, vältida otsest päikesevalgust ja suure niiskuse kõikumisi.
  • Digiteerimine arhiivimise eesmärgil — parim tava on lindid kiiresti digiteerida kõrge eraldusvõimega (nt 24-bit/96 kHz) ja säilitada originaallindid sombuse või paremana kuni arhiveerimine on lõpule jõudnud.

Tänapäev ja taasärkamine

Kuigi digitaalsed salvestused muutsid rull-lindid suurema osa tootmisest välja, on analooglindil kindel koht audiophiilide, heliprodutsentide ja teatud stuudiote repertuaaris. Mõned tänapäeva artistid ja produtsendid eelistavad analoog-mikserite ning rull-lindiga salvestuse kombinatsiooni, otsides soojemat kõla või unikaalseid efekte. Samuti on turg kasutatud rullide ja masinate järele aktiivne ning mõningad tootjad valmistavad väikestes kogustes uusi analoogseadmeid.

Kokkuvõtteks

Rull-lindiga magnetofonid olid ja on rohkem kui lihtsalt salvestusvahend — need muutsid muusikaproduktsiooni loogikat, võimaldasid uued helikeeled ja jätsid püsiva jälje muusikaajalukku. Kuigi tehnoloogia on suuresti asendunud digitaalsega, säilitavad rull-lindiga salvestused oma tähtsuse helikvaliteedi, esteetika ja ajaloolise mõju tõttu.