Taiwani Vabariik (inglise keeles sageli nimetatud ka kui Formose Vabariik) oli lühiajaline iseseisvuskatse Taiwani saarel 1895. aastal. Seda nimetatakse lihtsustatud hiina keeles 台湾民主国 ja traditsioonilises hiina keeles 臺灣民主國, pinyin’is Táiwān Mínzhǔguó, mis tähendab "Taiwani demokraatlik riik".

Taust ja kuulutamine

Vabariigi kuulutamise otsust võtsid vastu kohalikud ametnikud ja jõukamad isikud pärast seda, kui Shimonoseki leping (allkirjastatud 17. aprillil 1895) nõudis, et Qingi dünastia loobub Taiwanist Jaapanile. Pärast lepingu avalikustamist otsustasid saarel viibivad ametnikud ja kodanikud moodustada iseseisva administratsiooni, et takistada jaapanlaste kiiret võimuületust. 1895. aastal 25. mail kuulutati välja uus valitsus ja 24. mail saadi kätte ning edastati ka iseseisvusdeklaratsiooni koopiad Taiwani saatkondadele.

Poliitiline korraldus ja juhtkond

Uus valitsus kujunes peamiselt endistest Qingi ametnikest ja kohalikest juhtidest, kes avaldasid lojaalsust Qingi võimule, kuid olid valmis korraldama eraldi juhitavat riigivormi, et vastupanu organiseerida. Nad pidasid iseseisvustseremoonia ja astusid samme riikliku sümboolika loomiseks: trükiti postmargid ning hakati välja andma paberraha, millest on tänapäeval alles väga vähe eksemplare ning mis on filatelistide ja numismaatikute seas hinnatud harulduste hulgas.

  • 25. mai 1895 – 5. juuni 1895: Taiwani Vabariigi esimeseks juhiks oli endine kuberner Tang Ching-sung.
  • 5. juuni 1895 – 21. oktoober 1895: valitsuse käsutusse tuli Liu Yung-fu, kes juhtis kaitset ja administratsiooni kuni vabariigi lõppemiseni.

Sõjaline kampaania ja langemine

Jaapani väed alustasid dessanti Taiwanile juba 1895. aasta mais ning algas ulatuslik sõjaline kampaania saare vallutamiseks. Kuigi vabariigi väed ja kohalised rühmitused pidasid teatud piirkondades karmi vastupanu, oli Jaapani armee hästi organiseeritud ja parem relvastatud. Peamine vastuphakk toimus lõunaosas; lõpuks langes vabariigi viimane tõeline keskus Tainan, kui Jaapani väed linna vallutasid 21. oktoobril 1895. Selle langemisega lõppes ka praktiline riigivõim Taiwani Vabariigis ning paljud ametnikud ja vastupanujõud põgenesid mandrile või lahkusid muul viisil.

Tunnustus ja pärand

Taiwani Vabariik ei saanud rahvusvahelist ametlikku tunnustust. See oli lühiajaline ja peamiselt ajendatud vajadusest korraldada vastupanu Jaapani okupeerimisele pärast Qingi dünastia tingimustes toimunud alistamist. Mõned ajaloolased nimetavad seda üheks varasemaks vabariiklikuks katseks Aasias; varem oli regiooni mõistes oluline ka Lanfangi Vabariik (algus 1777), mis on mõne allika järgi üks esimestest pikaealisematest kohalike vabariikide näidetest.

Vabariigi postmargid, välja antud paberraha ja muu materjal on tänapäeval ajaloolise huvi ja harulduse tõttu väärtuslikud uurimis- ja kogumisobjektid. Samuti on Taiwani Vabariigi lühike eksperiment sageli mainitud aruteludes Aasia kolonialismi, riikluse tekkimise ja kohalikust vastupanust.

Seos kaasaegsete liikumistega

Mõned tänapäeva Taiwani iseseisvusliikumised ja poliitilised rühmitused viitavad minevikule ja kasutavad ajaloo sümboleid, kuid need organisatsioonid rõhutavad tavaliselt, et nende eesmärgid, ideoloogia ja rahvusvaheline olukord on oluliselt erinevad 1895. aasta sündmustest. Kuigi esimene Taiwani Vabariik oli enamikul juhtudel lojaalne Hiinale (Qingi dünastiale), püüavad tänased iseseisvusagendid sageli kujutada oma programmi kui Hiinast eraldiseisvat poliitilist teekonda. Enamik ajaloolasi ja poliitikauurijaid rõhutavad, et otsest organisatsioonilist või juriidilist jätku Taiwani Vabariigi ja kaasaegsete iseseisvusliikumiste vahel ei ole.

Kokkuvõtlikult oli Taiwani Vabariik 1895. aastal lühiajaline ja ajutine reaktsioon geopoliitilisele olukorrale pärast Shimonoseki lepingut: katse säilitada kohalik kontroll ja organiseerida vastupanu, mis lõppes Jaapani vallutusega sama aasta oktoobris.