Käärsaba-kärbsenäpp (Tyrannus forficatus) on Põhja-Ameerikas, Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos elav linnuliik. Ta sööb putukaid ning on tuntud kui tõhus kahjurite tõrjuja põllumaadel ja aedades. Pealt on ta enamasti hall, altpoolt helehall ning külgedel nõrgalt roosaka tooniga. Tiivad on tumedad ja tal on iseloomulikult pikk, must saba, mille kujult meenutab käärisid — seepärast eesti nimetus. Noorlindudel on saba lühem ja üldvärv natuke tuhmim, mistõttu nad on kergemini segamini ajatavad teiste kärbsenäppudega.
Käärsaba-kärbsenäpp on sugukondlikult lähedane teistele kuninglindudeks nimetatavatele kärbsenäppudele ning on ametlikult ka Oklahoma osariigi lind. Liigi teadusnimi tuleneb sugukonnanimetusest Tyrannus (kõrvaline nimetus kärbsenäppude rühmale) ning liiginimest forficatus, mis viitab "käärilaadsele" sabale. Nad eelistavad avatud maastikke: preeriaid, ristikuid, põllumaid, teede ääri ja üksikuid puid või tarasid, kus istuda ja saaki jälgida. Kuna nad toituvad peamiselt maapinnal ja madalalt õhust püüdetavatest putukatest (nt rohutirtsud, kärbsed, ämblikulaadsed), peetakse neid farmidele kasulikeks.
Tunnused ja mõõdud
Käärsaba-kärbsenäpp on keskmise suurusega linnu, mida iseloomustab eriti pikk käärisaba. Saba pikkus võib moodustada suure osa linnu kogu pikkusest; sabaotsad võivad täiskasvanud isastel ulatuda kokku kuni umbes üheksa tolli (u 23 cm) või rohkem, mis annab linnule silmatorkava välimuse nii istudes kui lennates. Kael ja selg on heledad, rind valge ning õlgadel ja tiibade aluseosas võib näha punakas-oranže toone. Sugukondlikud erinevused on tagasihoidlikud: emane on tavaliselt veidi lühema sabaga ja vähem erksavärviline kui isane.
Elupaik, levik ja rändekäitumine
Pesitseb laialdaselt Lõuna- ja Kesk-Ameerika piiri lähedal olevates osariikides ning levila ulatub edela- ja keskosariikidesse, sealhulgas Texas, Oklahoma ja osad naaberriigid. Talve veedab peamiselt Mehhikos ja Kesk-Ameerika lõunaosas. Varakevadel ja suve alguses saabuvad isaslinnud pesitsusaladele ning sageli esineb legendaarne õhulend — isased tõusevad sageli kõrgele, teevad pöördeid ja kukuvad kiirelt alla, tootmata samal ajal tähelepanu köitvaid helisid ja liigutusi.
Toitumine ja näksimiskäitumine
Käärsaba-kärbsenäpp jahtub valdavalt aktiivse saakimise teel: ta istub kõrgemal positsioonil (puuoks, post, tara) ja lükutab aeg-ajalt välja, haarates õhust lendavaid putukaid (“hawking”) või püüdes maapinnalt kerivaid röövloomi. Toidu hulka kuuluvad rohutirtsud, sääsed, liblikad, ämblikud ja muud väiksemad selgrootud. Selline söömiskäitumine teeb linnust väärt liitlase põllumajanduses, kuna ta vähendab saakidest tingitud kahjusid.
Käitumine, laul ja kevadine näitus
Varsti pärast saabumist pesitsusaladele alustavad isased sageli oma kuulsat „taevatantsu“. Isane tõuseb ühes etapis kõrgele õhku (tihti kuni umbes 100 jala kõrguseni — ligikaudu 30 m), tehes V-kujulisi lende, seejärel kukub alla siksakiliselt ja võib sooritada sujuvaid pöördeid või saltosid, samal ajal kostab rulliv ja kähisev hääl. See äratab partneri tähelepanu ja tähistab territooriumi. Loomulikult on käitumuslikult rahulikud perioodid, kus lind istub oksal saba laiali lükates või kokkupidades, meenutades kääride liigutust.
Paljunemine ja pesitsemine
Pesitsemine toimub peamiselt hiliskevadel ja suvel. Paarid ehitavad avastatud pesa tavaliselt üksikule või väheselehisele puule või oksale umbes 2–9 meetri kõrgusele (tüüpiliselt 5–30 jalga). Pesa on tavaliselt nõrk, kaarekujulise kujuga, valmistatud rohustest, juurtest ja väikestest varredest, vooderdatud pehmemate materjalidega. Emane muneb tavaliselt 3–6 muna; inkubatsioon kestab ligikaudu kaks nädalat ning pojad lenduvad tavaliselt 2–3 nädala jooksul pärast koorumist. Sageli kasvatatakse hooajal kaks pesakonda.
Ohud ja kaitse
Käärsaba-kärbsenäpp ei ole hetkel IUCN-i andmetel ohustatud (staatus tavaliselt Least Concern), kuid kohalikud populatsioonid võivad kannatada elupaikade kadumise, põllumajanduslike praktikate muutuste ja mõnikord ka salaküttimise tõttu — mõnel alal on linde tappa soovitud just nende dekoratiivse saba pärast. Lisaks võivad liikide ellujäämist ohustada ka kliimamuutused ning pesitsus- ja talvitusalade muutumine. Kuna liigi kohalolek aitab vähendada putukakahjureid, peetakse teda paljudes piirkondades kasulikuks ja inimesed on hakanud teda rohkem väärtustama.
Vaatajaid ja linnuhuvilisi meelitab käärsaba-kärbsenäpp lisaks oma eristatavale välimusele ka tähelepanuväärse õhulavastusliku käitumise tõttu — parim aeg teda jälgida on kevadel ja varasuvel avatud aladel, teede ääres ja aedades, kus lindudest võib sageli leida istumas poste, traate või üksikuid puid.