Nunnade ballett on sageli nimetatud esimeseks ballet blanc‑lavastuseks ja üheks esimeseks tõeliselt romantilise balleti väljenduseks. See on osa Giacomo Meyerbeeri suure ooperi suure ooperi "Robert le Diable" III aktist ja esietendus 1831. aasta novembris Pariisi ooperis. Ballett lisati ooperi osana kui divertissement ehk vahepala, mis pidi rõhutama õudset ja üleloomulikku meeleolu. Koreograafia (nüüdseks kadunud) on tänapäeval allikates vastuoluline: mõnedes kirjeldustes pannakse see Filippo Taglioni nimele, teistes Jean Coralli arvele – usaldusväärse originaalteksti puudumise ja eripalgeliste kaasaegsete arvustuste tõttu ei ole lõplikku vastust.
Lühiballett kujutab surnud nunnasid, kes tõusevad oma haudadest varemetes kloostris ja liiguvad kui kummitavad kujud, et võrgutada õnnetut rüütlit Robert le Diable'i. Stseen on üles ehitatud kontrastile valguse ja varju vahel: valged kostüümid, kuuvalgus, hauakivid ja hingeõhustatud rütm loovad unenäolise, kohati õudse atmosfääri. Ballett lõpeb sellega, et valgesse riietatud nunnad naasevad taas oma haudadesse, jättes vaataja ettekujutusele vaid tühjad varemed ja hämara sära.
Stseeni lavastus kasutas tollajal uutmoodi tehnilisi võimalusi: Pariisi ooperi äsja paigaldatud gaasivalgustus võimaldas järsku hämardamist, helendavaid efekte ja varjude mängu, mis tugevdas üleloomulikku mõju. Etteasted toetasid ka tol ajal arenenud lavatehnika – kergeid riietusi, valguse suunamist ja liikumise illusioni, mis andis nunnadele peaaegu lendava või hõljuva välimuse.
Nunnade balletis oli peaosaline Marie Taglioni, kes tantsis abtinna Helenat. Taglioni juba tuntud eeterlik stiil ja oskus esineda peaaegu en pointe muutis selle rolli järjekordseks sammuks tema kuulsuse kujunemisel. Kuigi esietendusel esines mõningaid tehnilisi raskusi ning sajanduslikke vastuolusid, jäi Taglioni lavaline kuju ja tema kehastatud moraalne „puhtus“ ja habras ilu publiku mällu ning mõjutas tugevalt balletikunsti eetost: tants kui unenäoline, vaimne ja naiselik kehastus.
Meyerbeeri muusika toetab stseeni laia orkestratsiooni ja korduvaid meloodilisi motiive, mis aitavad luua hüpnotiseeriva meeleolu. Kuigi nunnade ballet'i koreograafia on kadunud, on selle muusikaline ja visuaalne pärand hästi dokumenteeritud kirjalikes arvustustes, illustratsioonides ja ooperi partituuris. See episood aitas kindlustada niinimetatud „valge stseeni“ esteetika (rohkemal või vähemal määral valged kostüümid, korporatiivne naisrühm, peen valgusmäng), mis sai romantilise balletitraditsiooni oluliseks elemendiks ja mõjutas hilisemaid lavastusi nagu näiteks Giselle ja teised wilis‑stseenid.
Tänapäeval on Nunnade ballett peetud tähtsaks verstapostiks balleti arengus: see näitas, kuidas tehnika (nt punktetants), lavaline kujundus ja muusika võivad koos luua teatrilise nähtuse, mis rõhutab tundeid, ülevust ja poolelioleva maailma vaimset külge. Arhiivikirjelduste ja ajalooliste märkmete põhjal on tehtud mitu katset stseeni rekonstrueerida; kuigi täpne liikumisparandus jääb aruteluks, elab selle episoodi mõju edasi romantilise balleti visuaalses ja emotsionaalses pärandis.
