Nunnade ballett}}

Lugu

Ballett algab sellega, et Bertram, Robert le Diable'i isa, siseneb Sainte-Rosalie'i rikutud kloostrisse. Ta kutsub kokku oma lubadusi rikkunud nunnade vaimud. Nad tõusevad oma haudadest. Ta annab neile käsu võrgutada oma poeg Robert, et ta võtaks vastu surmava talismani. Abtinna Helena käsib kummitustel valssi tantsida. Nunnad tantsivad oma pühadest lubadustest hoolimata valssi. Surnud nunnad annavad end püha vaimustusele.

Robert astub sisse. Nunnad peidavad end, kuid naasevad, et takistada tema põgenemist. Robert seisab ehmunult pühaku haua ees. Abtinna meelitab teda pühaku käes oleva talismani juurde. Robert võtab selle kinni. Nunnad jätkavad oma tantsu, lehvitades nagu valged koid. Nende hauad avanevad ja nad vajuvad maa sisse. Kiviplaadid libisevad paika, katavad surnuid. Kuuldub deemonite koor.

Taust

18. sajandi ballett põhines ratsionaalsel mõtlemisel ja klassikalisel kunstil. Prantsuse revolutsiooniga algas aga periood, mis tõi lavale romantilise balleti. Trapdoore, gaasivalgustust ja muid elemente, mis hakkasid romantilise balletiga seostuma, kasutati juba mõnda aega Pariisi boulevardide rahvateatrites. Sellised elemendid said 19. sajandi keskel Pariisi ooperis ametliku heakskiidu ja prestiiži.

Balletti Robert le Diable'i teemal tantsiti 1652. aastal Pariisis Tema Kõrguse proua de Longueville'i ees. Nunnade ballett oli aga midagi täiesti uut kontseptsioonis, mis jõudis balleti esietendusel publiku ette. Pariisi Opéra tegevdirektor Henri Duponchel vastutas Opéra visuaalsete efektide eest. Ta soovis demonstreerida saali hiljuti paigaldatud gaasivalgustust. Selle reflektorid tekitasid tugevamat ja teravamalt suunatud valgust kui kunagi varem. Temaga koos töötas Pierre Ciceri, lavastuse peakujundaja. Ciceri sai balleti kuuvalgelise lavastuse loomiseks inspiratsiooni kas Saint-Trophime'i kloostrist Arles'is või Monfort-l'Amaury kloostrist.

Balleti teemaks on kirg ja surm ning armastus pärast surma. Lavastuses on pigem öö kui päev ja pigem gooti Euroopa kui Kreeka ja Rooma klassikaline maailm. Pärast peaaegu 100 aastat kestnud ratsionaalset mõtlemist nõudis publik müstilist, üleloomulikku, ebamäärast ja hukkamõistetavat. Balleti lugu räägib rüütlist, kes hiilib keskööl kloostrisse, et varastada surnud pühaku käest talisman, mis võimaldab tal võita printsessi.

Hans Christian Andersen lisas selle stseeni ühte oma romaani. Andersen kirjutab sellest stseenist: "Sada korda tõusevad nad kalmistult ja triivivad kloostrisse. Tundub, et nad ei puuduta maad. Nad libisevad üksteisest mööda nagu aurused kujutised ... Järsku langevad nende surnukatted maale. Nad seisavad kogu oma ihaldusväärses alastuses ja algab bakanaal." Nunnad ei olnud küll täiesti alasti, kuid Andersen tabas siiski stseeni olemuse.

Avamisõhtu

Esietendusõhtu rikkus kukkuv gaasivalgus ja mitte korralikult sulguv luuk. Lavastustükk kukkus alla, jäädes napilt Taglionist mööda. Kardinad langesid maha. Baleriin kinnitas kõigile, et ta on vigastusteta. Eesriie tõusis ja etendus jätkus. See lõppes Meyerbeeri, Taglioni ja ooperi uue juhi dr Louis Véroni triumfiga.

Dr. Véron oli hiljuti saanud Pariisi Opéra eraettevõttena. Ta usaldas Taglionit väga. Ta tõstis tema palka enneolematu 30 000 frangini aastas. Tema isa nimetati ballettmeistriks kolmeaastase lepinguga. Véroni julgus sai tasu, kui Taglioni täitis oma lubaduse ja temast sai suur staar.

Louis Véron

Vastuvõtt

Publik võttis skandaalse nunnade skandaalide vastu uudishimuliku rõõmu. Revue des Deux-Mondes'i arvustaja kirjutas:

Kaartest libiseb läbi vaiksete varjude rahvahulk. Kõik need naised heidavad maha oma nunnakostüümi, nad raputavad maha haua külma puudri; äkki viskuvad nad oma möödunud elu rõõmudesse; nad tantsivad nagu bacchandid, mängivad nagu lordid, joovad nagu sapparid. Milline rõõm on näha neid kergeid naisi.

Nunnad oli esimene ballet blanc ja esimene romantiline ballett. Ooperit mängiti Pariisi ooperiteatris aastatel 1831-1893 756 korda. Prantsuse impressionist Edgar Degas maalis balletistseeni mitu korda aastatel 1871-1876.

Lepingu kohaselt pidi Taglioni ilmuma "Nunnades" umbes tosin korda. Ta lahkus pärast kuut. Võimalik, et nunnade balleti erootiline tähendus ei meeldinud talle. Võib-olla ei tahtnud ta esineda ooperisiseses balletis. Jalavigastus ja õnnetused, mis varjutasid esimest etendust, võisid panna baleriinat mõtlema. Taglioni võis taganeda ka oma isa vastu suunatud halva ajakirjanduse tõttu. Taglioni asendas Louise Fitzjames, kes tantsis seda rolli 232 korda.

Taani koreograaf August Bournonville nägi 1841. aastal Pariisis Fitzjamesi etendust abtissina. Selle põhjal koostas ta oma koreograafia, mida kasutati Kopenhaagenis aastatel 1833-1863. Tema koreograafia on täielikult säilinud. See on ainus originaaltrükk.

Henry Wadsworth Longfellowi tulevane abikaasa Fanny Appleton kirjutas: "Kuratlik muusika ja hauast tõusvad surnud ning kohutav pimedus ja kummaline tants moodustavad peaaegu võrratu lavaefekti. Kuulus nõidade (nunnade) tantsu külmas kuuvalguses hävinud kloostris, oli nii muljetavaldav kui oodatud ... Nad langevad sisse nagu lumehelbed ja on kindlasti väga võluvad nõiad oma hoogsate Pariisi figuuride ja kõige rafineeritumate piruetitega."

Kriitik ja tantsuajaloolane Andre Levinson kirjutab: "Akadeemilist tantsu oli meeldiv vaadata. Nüüd selgitas [ballett] hingeküsimusi. Ballett oli divertissement (meelelahutus, tähelepanu kõrvalejuhtimine). Sellest sai müsteerium." Kisselgoff kirjutab: "... üleloomulikkuse käsitlemine, mis iseloomustas nii suurt osa 19. sajandi balletist, võib olla seotud Meyerbeeri esimese lavastuse "Nunnade balleti" eduga Pariisi ooperis".

Nunnade ballett Pariisi ooperis


Ciceri kujundus Nunnade balletile