Wolfgang Köhler (1925) — Ahvide mentaliteet: šimpansite kognitiivsed võimed

Wolfgang Köhleri 1925. "Ahvide mentaliteet" — teerajaja uurimus šimpanside probleemilahendusest ja kognitiivsetest võimetest, mis lõhkus piire inim- ja ahvivaimu vahel.

Wolfgang Köhleri "Ahvide mentaliteet" on 1925. aastal ilmunud raamat. See on teos, mis on teerajajaks etoloogias, kognitiivses psühholoogias ja inimahvide uurimisel. Selles näitas autor, juhtiv gestaltpsühholoog, et šimpansid suudavad probleeme lahendada mõistuse (intelligentsuse) abil. Selle teose tähtsus seisnes selles, et ta näitas, et vähemalt selles osas ei ole absoluutset piiri inimliigi ja tema lähima elava sugulase vahel. See oli ka märgiks behaviorismi ja kognitiivse psühholoogia vahelises võitluses, mis jätkus järgmise poole sajandi jooksul. Köhleri tähelepanekud ja katsed tehti vangistuses elavate šimpanside peal. Alles Jane Goodalli tööd hiljem sajandil hakkasid põhjalikult uurima šimpanside käitumist looduses.

Kes oli Köhler ja milline oli katsete taust

Wolfgang Köhler oli saksa päritolu gestaltpsühholoogia esindaja, kes tegi oma šimpansikatseid peamiselt 1910.–1920. aastatel Tenerife primaatide uurimisjaamas. Tema eesmärk oli mõista, kuidas loomad lahendavad probleeme — kas see käib läbi juhusliku katse-eksituse meetodi või võib esineda ka nn insight ehk äkiline probleemilahenduse mõistmine. Köhleri töö avaldati 1925. aastal ja tõi laialdase tähelepanu loomade kognitiivsete võimete uurimisele.

Katsete põhimõtted ja näited

Köhleri eksperimendid toimusid peamiselt vangistuses kasvavate šimpanside peal. Ta kujutas neile ette ülesandeid, kus toiduni oli keeruline ulatuda: puu otsas rippuv banaan, mis asus väljaspool puuri; banaan kaugel seina taga; või toit, mis oli ligipääsmatu ilma tööriistu kasutamata. Mõned tüüpilised lahendused, mida Köhler kirjeldas:

• kus šimpansid kasutasid olemasolevaid esemeid (nt kastid, kotid) kõrgel seina või oksale ronimiseks ja nii toiduni jõudmiseks;
• kus nad sidusid või kombineerisid kahte või enamat eset, et moodustada pikk instrument või astmike jada;
• ja kus lahendus tekkis näiliselt äkitselt — järsk „äraheitmine” katsetest ja edasiliikumine, mida Köhler tõlkis insight’iks, vastandina pikkadele juhuslikele katsetele.

Kuigi Köhler dokumenteeris mitmeid näiteid, oli üks tuntumaid juhtumeid šimpans nimega Sultan, kes suutis näiteks kastid kokku viia ja kasutada neid ronimiseks, et kätte saada eemal rippuv banaan — käitumine, mis näitas organiseeritud mõtlemist ja eesmärgipärast tegutsemist.

Tõlgendused ja teaduslik tähendus

Köhleri järeldus oli see, et mõned šimpanside probleemilahendused ei olnud pelgalt juhusliku katse-eksituse tulemused ega ainult refleksid, vaid et nad suudavad planneerida, ülesannet visualiseerida ja leida lahenduse mõtlemise kaudu. See pani ideeliselt kahtluse alla range behavioristliku seisukoha, mille järgi käitumine on peamiselt õppimise ja tingimise tulemus, ning andis alust kognitiivse lähenemise arendamiseks loomade ja inimeste vaimsete protsesside uurimisel.

Kriitika ja piirangud

• Vangistuses tehtud uuringute piiratus: katsed peeti kontrollitud, kuid ebaloomulikes tingimustes — vangistuses olev šimpanside käitumine võib erineda vabas looduses esinevast.
• Väike valim ja konkreetne olukord: mõningaid järeldusi tehti piiratud arvu isendite pealt ja spetsiifiliste probleemide kontekstis.
• Võimalik antropomorfiseerimine: mõned vastased väitsid, et inimlikke mõisteid nagu „mõtlemine” võidi liiga hõlpsasti üle kanda loomadele, samas kui alternatiivsed lihtsamad selgitused (nt varjatud gradatsiooniline õppimine) polnud alati välistatud.

Pärand ja kaasaegne vaatenurk

Köhleri töö mõjutas tugevalt hilisemat teadustööd loomade kognitsiooni ja võrdleva psühholoogia vallas. Ta alustas diskussiooni selle üle, kui lähedal on mitte-inimeste primaatide kognitiivsed võimed inimese omadele. Kuigi Jane Goodalli ja hilisemad loodusteadlased näitasid, et looduses esinev käitumine võib olla palju mitmekesisem ja kontekstipõhisem, kinnitasid Köhleri tulemused algatuslikkust ja tööriistakasutust kui olulisi nähtusi šimpansikäitumises.

Tänapäeval käsitletakse Köhleri tulemusi ajalooliselt tähtsa sammuna loomade vaimsete võimete avastamisel, samas kui kaasaegne teadus kasutab täpsemaid eksperimente, neurobioloogilisi meetodeid ja välivaatlusi, et uurida, kuidas ja millisel määral loomad tõepoolest mõtlevad, planeerivad ja loovalt probleeme lahendavad. Köhleri töö jääb aga oluliseks sillaks behaviorismi ja kognitiivse psühholoogia vahel ning aluseks kogu tänapäevasele võrdleva psühholoogia ja etoloogia uurimistööle.

Kokkuvõte

Ahvide mentaliteet (1925) oli teerajaja uurimus, mis tõstis esile šimpanside võimeid probleemilahenduses ja mõtlemises. Köhleri tähelepanekud näitasid, et šimpansid võivad lahendada keerukaid ülesandeid läbi organiseeritud, eesmärgipärase tegevuse ning seadis kahtluse alla lihtsate behavioristlike seletuste piisavuse. Tema töö mõjutas sügavalt loomade kognitsiooni uurimist ja algatas jätkuva diskussiooni loomade mõtlemise ulatusest ja iseloomust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on "The Mentality of Apes"?

K: Mida Köhler oma raamatus avastas?

K: Miks oli Köhleri töö oluline?

K: Milline oli Köhleri töö tähtsus käitumispsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia vahelises võitluses?

K: Milliseid loomi uuris Köhler oma vaatlustes ja katsetes?

K: Kes viis hiljem sajandil läbi uuringuid šimpanside käitumise kohta looduses?

K: Mis vahe oli Köhleri ja Goodalli uuringute vahel?

Otsing