Beauforti skaala on tuule kiiruse mõõtmise skaala, mis põhineb peamiselt vaatluspõhistel kirjeldustel, mitte ainult instrumendiga tehtud täpsetel mõõtmistel. Skaala töötas 1805. aastal välja Francis Beaufort, kuningliku mereväe ohvitser; seda hakati laiemalt kasutama merenduses ja see sai tuntuks ka teadusuuringutes ja ilmateenistustes. Ajalooliselt kasutati skaala ametlikult laevadel, näiteks HMS Beagle’il, kus laevameeskond hindas tuule tugevust kirjelduste alusel.
Olulised omadused ja kasutus
- Observatsioonipõhine: Beauforti skaala tugineb tuule nähtavatele mõjudele (merepinna olek, lainetus, purjed, puud jms), mistõttu see oli algselt eriti sobiv meremeestele ja maapealsete vaatlejate jaoks.
- Kaasaegne tähendus: tänapäeval on skaala laialt kasutusel ja sellele on lisatud numbrilise kiirusevahemiku määrangud (m/s, km/h, sõlmed), mis teevad selle sobivaks ka instrumentaalse mõõtmisega võrdlemiseks.
- Konversioonivalem: ligikaudseks teisenduseks tuule kiiruse ja Beauforti numbri vahel kasutatakse sageli valemit v (m/s) = 0,836 × B^(3/2), kus B on Beauforti number. Sõlmede (knots) saamiseks korruta m/s 1,94384-ga.
Skaala tasemed (0–12)
Alljärgnevad kirjeldused annavad ligikaudsed kiirusevahemikud (m/s, km/h, sõlmed), lühikirjelduse mõjust maapinnal ja lainekõrguse avamerel (ligikaudsed väärtused).
- 0 — Vaikus (Calm): < 0,3 m/s (< 1 km/h; 0 kn). Merepind peegelsile, ükski laine puudub. Maal lehvikud ei liiguta.
- 1 — Kerge õhk (Light air): 0,3–1,5 m/s (1–5 km/h; 1–3 kn). Aeg-ajalt kerge laine, nurgalised tuulemärgid purjepesades.
- 2 — Kerge briis (Light breeze): 1,6–3,3 m/s (6–11 km/h; 4–6 kn). Lehtede liikumine, väikesed triibud merepinnal; avamerel lainekõrgus ~0,1–0,3 m.
- 3 — Õrn briis (Gentle breeze): 3,4–5,4 m/s (12–19 km/h; 7–10 kn). Lehed liiguvad pidevalt, purjed täituvad; avamerel lainekõrgus ~0,3–0,6 m.
- 4 — Mõõdukas briis (Moderate breeze): 5,5–7,9 m/s (20–28 km/h; 11–16 kn). Harud liikuvad, tolm lendleb; avamerel lainekõrgus ~0,6–1,0 m.
- 5 — Värske briis (Fresh breeze): 8,0–10,7 m/s (29–38 km/h; 17–21 kn). Väiksemad puud liikuma, lainetus tugevneb; avamerel lainekõrgus ~1–2 m.
- 6 — Tugev briis (Strong breeze): 10,8–13,8 m/s (39–49 km/h; 22–27 kn). Kõvemad oksad liiguvad, raske kõndida vastu tuult; avamerel lainekõrgus ~2–4 m.
- 7 — Peaaegu torm (Near gale): 13,9–17,1 m/s (50–61 km/h; 28–33 kn). Puud ulatuvad, raskused vastutuulega liikumisel; avamerel lainekõrgus ~4–6 m.
- 8 — Torm (Gale): 17,2–20,7 m/s (62–74 km/h; 34–40 kn). Suured oksad murduvad, liikumine ohtlik; avamerel lainekõrgus ~6–9 m.
- 9 — Tugev torm (Severe gale): 20,8–24,4 m/s (75–88 km/h; 41–47 kn). Suured kahjustused maapinnal ja laevadel; avamerel lainekõrgus ~9–14 m.
- 10 — Orkaanilaadne torm (Storm): 24,5–28,4 m/s (89–102 km/h; 48–55 kn). Tõsised kahjustused, väga ohtlik; avamerel lainekõrgus ~14–20 m.
- 11 — Vägev orkaan (Violent storm): 28,5–32,6 m/s (103–117 km/h; 56–63 kn). Laialdased häired ja suured hävingud; avamerel lainekõrgus ~20–30 m.
- 12 — Orkaan (Hurricane): ≥ 32,7 m/s (≥ 118 km/h; ≥ 64 kn). Maksimaalne skaala klass; äärmuslikud tingimused nii maal kui merel; avamerel lainekõrgus tavaliselt >30 m.
Antud lainekõrgused on esitatud lainete kohta avamerel, mitte kalda lähedal — randades või rannikualadel võivad lained ja tagajärjed erineda.
Lisatasemed ja eriolukorrad
- Ajaliselt (1946–1970) kasutati mõnes riiklikus klassifikatsioonis Beauforti tasemeid 13–17, mis tähistasid ülisuurtes orkaanilistes tingimustes tekkivaid äärmustasemeid. Need ei ole enam rahvusvaheliselt standardina kasutuses.
- Hiina ja Taiwan võivad siiski kasutada laiendatud skaalasid (k.a tasemed üle 12) seoses tugevate taifuunide ja väga suure tuuleenergia hindamisega.
Douglase skaala ja teised eristused
Douglase mereskaala ja Douglase tuuleskaala on sarnased Beauforti süsteemiga, kuid need eraldavad selgemalt mere (lainekõrgus, lainete ulatus) ning tuule (kiirus ja mõju) kirjeldused. See võimaldab meresituatsiooni ja õhuomadusi tõlgendada eraldi, mis on kasulik laevanduse ja meteoroloogia konkreetsetes rakendustes.
Kokkuvõte
Beauforti skaala on lihtne ja praktiline meetod tuule tugevuse hindamiseks, mis seob tuule nähtavad mõjud numbrilise klassifikatsiooniga. Kuigi algselt kvalitatiivne, on skaala tänapäeval assotsieeritud kindlate kiirusevahemike ja meretingimustega ning jääb oluliseks tööriistaks merenduses, ilmateenistustes ja üldises ilmaennustuses.
























