Edgar Allan Poe'i "The Tell-Tale Heart" (1843): kokkuvõte ja tähendus
Edgar Allan Poe'i "The Tell-Tale Heart" (1843) — kokkuvõte ja tähendus: gootiline lugu süüst, hullumisest ja südametunnistusest; põhjalik analüüs, tõlgendused ja teose ajatu mõju.
"The Tell-Tale Heart" on 1843 Edgar Allan Poe'i lühijutt, mida loetakse tema tuntuimate ja mõjusaimate teoste hulka. Lugu jutustab nimetu esimese isiku jutustaja, kes tunnistab, et on mõrvanud vanamehe — põhjuseks ei ole varandus ega viha, vaid vanamehe "kummaline silm", mis jutustaja meelest ajab teda hulluks. Tapja planeerib teo hoolikalt: ta varitseb vanameest ööde viisi, siseneb tema tuppa vaikides, paneb oma voodi ohvri kohale ja tapab ta. Seejärel lõikab ta üles põrandalaudise, peidab surnukeha allkatte alla ja katab sündmuskohad viisaka tolmukihiga. Kuigi uurijad ei kahtlusta midagi esmapilgul, vallandub jutustajas süütunne ja paranoja — ta hakkab kujutlema, et kuuleb põranda alt surnud mehe südame pekslemist, ning see püsiv heli paneb ta lõpuks kõik üles tunnistama.
Kokkuvõte
Jutustaja alustab meeleheitlikku palvet: ta väidab, et pole hull, ning kirjeldab oma tähelepanelikkust ja teravdatud meeli, mis lubasid tal plaani ellu viia. Ta räägib, kuidas seitse järjestikust ööd ukseava pisut lahti tehes jälgis vanamehe und; iga kord nägi ta silma suletuna. Kaheksandal ööl olevat silm avanud ja tolle nähes tegutses jutustaja vihase täpsusega. Ta lõi vanamehe maha, peitis keha põranda alla ning kattis laudu ja puistatas tolmu kohale, nii et keegi ei peaks kahtlustama. Kui naabrimees kuulis kiljatust ja kutsus politsei, tunnistas jutustaja end algul rahulikuks — ta tervitas ametnikke ja istus isegi nende kõrval; kuid siis, olles üha rohkem häiritud kohatisest häälest (mis tema arvates oli südamelöök), läks ta murtud ja tunnistas kuriteo.
Peategelased ja jutustaja
- Jutustaja — nimetu, enesekindel kuni veendunud segaduseni; tema jutustus on emotsionaalne, korduv ja mõnikord paradoksaalne. Ta eitab hullust, kuid tema sõnavõtt ja käitumine näitavad vastupidist, mistõttu teda loetakse ajaloo üheks klassikaliseks ebausaldusväärseks jutustajaks.
- Vanamees — samuti nimetu; teda kirjeldatakse peamiselt tema "kummalise" või "veidra" silma kaudu (tihti tõlgitud kui "sinine, piluga ja halli kilega"). Tema seos jutustajaga pole selge: mõned lugejad näevad temas isa- või hooldajafiguuri, teised lihtsalt objekti, mille vastu jutustaja kinnisideeks muutus.
Temaatika ja sümbolid
Lugu töötab mitme tugevate teemaga:
- Süütunne ja südametunnistus — heliline motiiv ("süda") sümboliseerib jutustaja oma südametunnistuse või mõistusliku pingega seotud sisemist südametukset; see, mida ta püüdis vaikseks teha, kostub valjemini edasi.
- Silma kui teistus — vanamehe silm esindab jutustaja jaoks mingit võõristavat välimust või saladust; tappes ta füüsiliselt, püüab jutustaja ka teatud psühholoogilist nähtust hävitada.
- Kuulmine ja tajumine — Poe rõhutab kuulmise tähtsust: jutustaja kirjeldab kõrvade ja helitunnetuse teravnemist, mis viitab kas hüperesteeesia seisundile või hallutsinatsioonile, mille all ta võib kannatada.
- Usaldamatus ja ebastabiilsus — ebausaldusväärne jutustaja paneb lugeja ise järeldusi tegema: kas sündmused toimusid nii nagu kirjeldatud või on see psüühiline narratiiv, mis moonutab tegelikkust?
Stiil ja jutustustehnikad
Poe keelekasutus on pingeline, korduvate fraaside ja kiireneva rütmiga, mis peegeldab jutustaja närvivapustust. Esimese isiku kõneviis toob lugeja otse mõtlema ja tundma jutustaja seisundit — see tehnika suurendab kaasahaaravust ja õhkõrna õudustunnet. Tekst kasutab tihti otsekõnet, kordusi ja lühikesi lauseid, et luua ärevusega kooskõlas tempo. Samuti on lugu näide gootilise žanri elementide (pimedus, sisemine vaev, õudus) tugevast rakendamisest.
Avaldamine, vastuvõtt ja mõju
Lugu avaldati esmakordselt The Pioneer 1843. aasta jaanuaris, toimetajaks James Russell Lowell — sellest ajast peale on "The Tell-Tale Heart" saanud Poe üheks kõige sageli tsiteeritavaks ja analüüsitud teoseks. "Looline süda" on üks Poe kuulsamaid lühijutte ja seda peetakse laialdaselt gootilise ilukirjanduse žanri klassikaks. Tekst on inspireerinud lugematuid filmilisi ja teatrilisi interpretatsioone, raadiosaateid, koomikseid, muusikapala- ning tantsutükke ning on sageli kasutatud kirjandusanalüüsi ja psühholoogiaõpetuse materjalina.
Tõlgendused ja kriitika
Kriitikud ja lugejad on lugu tõlgendanud mitmeti: mõned näevad seda moraali- või teadvuseuuringuna — kuidas süütunne lõpuks murdub —; teised loevad seda vaimuhaiguse uurimusena, kus jutustaja kannatab paranoilise psühhoosi või sensoorse hüperesteeesia all. Siiski jääb lugu teadlikult ambivalendiks: Poe ei anna lõpmatuseni kindlaid seletusi, vaid jätab ruumi lugeja mõtisklusteks ja isiklikele tõlgendustele.
Miks lugeda?
"The Tell-Tale Heart" on lühike, ent mõjuvõimas teksti näide sellest, kuidas stiil, rütm ja sisehääl võivad luua intensiivse psühholoogilise õuduse. See pakub rikkaid tõlgendusvõimalusi — nii kirjanduslikult (stsenograafia, retoorika) kui ka psühholoogiliselt (süü, teadvus, ebausaldusväärne narratiiv). Soovitav lugeda nii algtekstina (kui oskad inglise keelt) kui ka tõlkena, et näha, kuidas erinevad tõlked kujundavad jutustaja häält ja loo tooni.
Lugu
"Looline süda" on esimeses isikus jutustatud lugu, mis tähendab, et jutustaja räägib oma tunnetest ja tegudest. Lugu ei ütle, kas jutustaja on mees või naine.
Jutustaja elab koos vana mehega, kellel on hägune, kährikkoera sarnane silm. Jutustaja tunneb paranoiat ja hakkab vanamehe kummalise silma ees kartma. Jutustaja muutub silmast nii häirivaks, et ta kavandab vanamehe mõrvamist. Rohkem kui nädala jooksul hiilib jutustaja öösiti vanamehe tuppa, jälgib ja ootab õiget aega, et lüüa. Kuid vanamehe silmad on kinni, varjates häguse silma, ja jutustaja kaotab tahtmise tappa.
Ühel ööl aga ärkab vanamees üles, kui jutustaja vaatab, ja paljastab silma. Jutustaja lööb, lämmatades vanamehe oma madratsiga. Jutustaja tükeldab laiba ja peidab tükid põrandalaudade alla. Seejärel koristab jutustaja koha ära, et varjata kõik kuriteo jäljed. Kui jutustaja teatab, et politsei (on ebaselge, kas tegemist on illusiooniga või tegelikuga) vastab naabri helistamisele, kes kuulis hädakisa, kutsub jutustaja neid ringi vaatama, olles kindel, et nad ei leia mingeid tõendeid mõrva kohta. Nad istuvad ümber vanamehe toa, otse surnukeha peidupaiga peal, kuid ei kahtlusta midagi.
Jutustaja aga hakkab kuulma nõrka müra. Kui müra muutub valjemaks, tajub jutustaja, et see on vanamehe südamelöök, mis tuleb põrandalaudade alt. See paranoia suureneb, sest ametnikud ei näi pööravat tähelepanu helile, mis on piisavalt vali, et jutustaja tunnistab, et on kuulnud. Šokeeritud pidevast südamelöögist ja tundest, et ametnikud peavad südamelöögist teadlikud olema, kaotab jutustaja kontrolli ja tunnistab vanamehe tapmist ning käsib neil põrandalauad lahti rebida, et tuua laip nähtavale.
Kogu loo vältel väidab jutustaja, et ta on terve mõistusega, kuid samal ajal jätab ta mulje tõsistest hallutsinatsioonidest või paranoiast, mis võib olla põhjustatud süütundest, mis on tingitud vanema mehe mõrvamisest.
Analüüs
"The Tell-Tale Heart" algab medias res, keset sündmust. Algus on jutustaja ja ühe teise isiku, keda ei ole kuidagi identifitseeritav, vahel toimuv vestlus. Arvatakse, et jutustaja tunnistab vangla direktorile, kohtunikule, ajalehe reporterile, arstile või psühhiaatrile. Kes iganes see on, see tekitab jutustaja vajaduse end väga üksikasjalikult selgitada. Jutu esimene sõna "Tõsi!" on tema süü tunnistamine.
Üks liikumapanevaid jõude selles alguses ja kogu loos on mitte jutustaja rõhumine oma süütusele, vaid tema mõistusele. Tema veenmisjanu on aga enesehävituslik, sest ta tunnistab täielikult, et on mõrvas süüdi. Tema hullumeelsuse eitamine põhineb tema süsteemsel tegevusel ja täpsusel - ratsionaalne seletus irratsionaalsele käitumisele (mõrvale). Seda ratsionaalsust õõnestab aga tema motivatsioonipuudus ("Objekti ei olnud. Kirge ei olnud."). Sellest hoolimata ütleb ta siiski, et mõrva mõte "kummitas mind päeval ja öösel". Loo lõppstseen on aga tingitud jutustaja süütundest. Nagu paljudel gootika traditsiooni tegelastel, dikteerivad tema närvid tema tõelist olemust. Hoolimata tema parimatest püüdlustest end kaitsta, on jutustaja "meelte liigne teravus", mis aitab tal kuulda südame peksmist põrandalaudades, see, mis veenab lugejat, et ta on tõepoolest hull. Poe aegsed lugejad oleksid olnud eriti huvitatud keset 1840. aastate vaidlusi hullumeelsuse kaitsmise üle.
Siiski on ebaselge, kas jutustajal on tegelikult väga teravad meeled või kujutab ta asju lihtsalt ette. Kui tema seisundit usutakse tõeseks, siis ei pruugi see, mida ta loo lõpus kuuleb, olla mitte vanamehe süda, vaid surmakellukesed. Esimesena tunnistab jutustaja, et kuuleb surmakellukesi seinas pärast vanamehe unest äratamist. Ebausu kohaselt on surmakellad eelseisva surma märgiks. Üks surmakellamardikate liik koputab oma peaga vastu pindu, arvatavasti paaritusrituaali käigus, teised aga annavad tiksuvat heli.
Vanamehe ja jutustaja suhe on ebaselge, nagu ka nende nimed, ametid või elukoht. Tegelikult lisab see mitmetähenduslikkus jutustusele iroonilist vastukaalu süžeele, mis on rangelt detailidele suunatud. Jutustaja võib olla vanamehe sulane või, nagu sagedamini arvatakse, tema poeg. Sellisel juhul sümboliseerib vanamehe "korilase" silm vanemlikku järelevalvet ja võib-olla ka isapoolseid põhimõtteid õigest ja valest. Silma mõrvamine on siis südametunnistuse eemaldamine. Silm võib sümboliseerida ka salastatust, mängides jällegi mitmetähendusliku detailide puudumisega mehe või jutustaja kohta. Alles siis, kui silm viimasel ööl lõpuks avatuna leitakse, läbistades saladuse loori, toimub mõrv.
Endine luuletaja Richard Wilbur on oletanud, et see lugu on Poe luuletuse "Teadusele" allegooriline kujutis. Luuletus näitab võitlust kujutlusvõime ja teaduse vahel. "Räägivas südames" esindab vanamees teaduslikku ratsionaalset mõistust, samas kui jutustaja on kujutlusvõime.
Avaldamise ajalugu
"The Tell-Tale Heart" avaldati esmakordselt 1843. aasta jaanuaris Bostoni ajakirjas The Pioneer, mida toimetas James Russell Lowell. Poe'le maksti tõenäoliselt ainult 10 dollarit. See avaldati uuesti 23. augusti 1845. aasta Broadway Journali numbris, kuid seda veidi muudetud kujul. Seda trükiti korduvalt uuesti Poe eluajal.
Kohandused
- Alates 2007-09-01 on Internet Movie Database'i andmetel 21 adaptsiooni.
- UPA animeeritud filmiversioon, mida loeb James Mason, The Tell-Tale Heart (1953), kuulub Ameerika Ühendriikide riiklikus filmiregistris säilitatavate filmide hulka.
- The Tell-Tale Heart, 1960. aasta versioon.
- Winifred Phillips esitas selle loo Winifred Phillips'i muusikaga 1998. aastal NPRi sarja "Tales by American Masters" raames ja see ilmus DH Audio plaadil.
- Kanada raadioprogramm Nightfall esitas 1. augustil 1980. aastal selle adaptsiooni.
Töötab inspireeritud
Muusika
- "The Tell-Tale Heart" on üks mitmest Poe lugudest inspireeritud loost albumil Tales of Mystery and Imagination (originaalversioonis 1976, CD remix 1987) The Alan Parsons Project'i poolt. Seda laulab Arthur Brown.
- Veebilehel 2003avaldas Lou Reed oma kontseptsioonialbumi "The Raven", mis koosneb mitmest Poe'st inspireeritud teosest, sealhulgas loost "The Tell-Tale Heart".
- Insane Clown Posse'i 1995. aasta albumil The Riddlebox on lugu "Ol' Evil Eye" inspireeritud sellest loost.
- California post-hardcore-bändi From First to Last laul "Ride the Wings of Pestilence" näitab sarnasusi "The Tell-Tale Heart'iga". Seda ei ole aga kunagi kinnitatud.
Televisioon
- Ühes Simpsonite episoodis ("Lisa's Rival", 11. september 1994) näidati "Tell-Tale Heart"-ist inspireeritud kättemaksuakti Lisa ja uue õpilase vahel. Selles episoodis peidab Lisa konkureeriva õpilase dioraami ja asendab selle tegeliku loomasüdamega. Kui tema süütunne kasvab, arvab ta, et kuuleb dioraami südant põrandalaua all peksmas.
- Paavo Paavo Ruutpusside 1. hooaja episoodis "Vinguvad saapad" on härra Krabs, kes matab paar vinguvaid saapaid põrandalaudade alla, ainult et hakkab üha enam ja enam kuulma müra, enne kui ta need välja napsab ja välja kaevab, öeldes: "See on koledate saabaste vingumine!".
Küsimused ja vastused
K: Mis on "The Tell-Tale Heart"?
V: "The Tell-Tale Heart" on Edgar Allan Poe'i 1843. aastal ilmunud lühijutt.
K: Keda selles loos tapetakse?
V: Loos tapetakse kummalise silmaga vanamees.
K: Kuidas mõrv toime pannakse?
V: Mõrv pannakse toime, tõmmates vanamehe voodi peale ja peites laiba põranda alla.
K: Kuidas tunneb mõrvar mõrva?
V: Tapja tunneb end mõrva pärast süüdi.
K: Mida kujutab mõrvar ette, et ta kuuleb pärast mõrva?
V: Tapja kujutab ette, et ta kuuleb surnud mehe südant, mis lööb veel põranda all.
K: Kas me teame, kas vanamees ja tapja on omavahel seotud?
V: Ei, ei ole teada, kas nad on sugulased.
K: Milliseks peetakse "Räägivat südant"?
V: "The Tell-Tale Heart" peetakse laialdaselt gootilise ilukirjanduse žanri klassikaks ja üheks Poe kuulsaimaks lühijutuks.
Otsige