Vaimuhaiguse kaitse
Kriminaalmenetluses on vaimuhaiguse kaitse väide, et süüdistatav ei vastuta oma tegude eest vaimuhaiguse tõttu. Inimesed, kes on tunnistatud hulluks, on alates Hammurabi seadustikust alates vabastatud täielikust kriminaalkaristusest. Erinevates jurisdiktsioonides on õigusliku hullumeelsuse määratlused erinevad. Kui süüdlane tunnistatakse õigusvastaseks, viib see teda tavaliselt vangla asemel vaimse tervise asutusse. Esimesena kasutas seda kaitset Daniel Sickles, kui ta tappis 1859. aastal oma naise armastaja Francis Barton Key (Francis Scott Key poeg).
Rakendus
Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides kasutatakse hullumeelsuse kaitset harva. Siiski on Ühendkuningriigis pidevalt suurenenud hullumeelsuse vastuväidete arv. Kergendavad asjaolud, sealhulgas sellised asjaolud, mille puhul ei saa kasutada süüteovastutust, nagu joobeseisund (või sagedamini vähenenud teovõime), võivad viia süüdistuse vähendamiseni või karistuse vähendamiseni.
Küsimus, kes kannab tõendamiskohustust, on Ameerika Ühendriikides probleemiks. Enne John Hinckley Jr. kohtuprotsessi oli tõendamiskohustus enamikus osariikides valitsuse kanda. Pärast seda nõuti paljudes neist osariikidest, et kaitse peab tõendama, et süüdistatav oli õiguslikult hullumeelne. Kui tõendamiskohustus lasub endiselt riigil, on süüdistuse standardiks mõistliku kahtluse korral. Kui kaitsel lasub tõendamiskohustus, on standardiks ülekaalukate tõendite olemasolu (madalam standard).
Eksperdiarvamused
Vaimuhaiguse kaitse põhineb kohtuekspertiisi vaimse tervise spetsialistide hinnangutel, mille puhul kasutatakse vastavalt jurisdiktsioonile asjakohast testi. Nende ütlused juhivad žüriid (või kohtunikku kohtuprotsessi puhul). Kuid nad ei tohi anda tunnistusi süüdistatava kriminaalse vastutuse kohta. Selle üle otsustab žürii või kohtunik. Vaimse tervise eksperdid võivad anda tunnistusi selle kohta, kas süüdistatav mõistis kuriteo toimepanemise ajal, et see, mida ta tegi, oli vale. Kui süüdistatav tegutses kuriteo toimepanemise ajal eksimuse all ja suutis siiski õiget ja valet eristada, ei ole ta hull ja teda võib karistada.
Küsimused ja vastused
K: Mis on süütuse kaitse kriminaalmenetluses?
V: Vaimuhaiguse kaitse on väide, et süüdistatav ei vastuta oma tegude eest vaimuhaiguse tõttu.
K: Kas inimesed, kes on tunnistatud hulluks, on ajalooliselt olnud vabastatud täielikust kriminaalkaristusest?
V: Jah, inimesed, kes on tunnistatud hulluks, on alates Hammurabi koodeksist olnud vabastatud täielikust kriminaalkaristusest.
K: Kas juriidilise hullumeelsuse määratlused on eri jurisdiktsioonides erinevad?
V: Jah, eri jurisdiktsioonides on juriidilise hullumeelsuse määratlused erinevad.
K: Mis juhtub tavaliselt süüdistatavatega, kes on tunnistatud hulluks?
V: Süüdistatavad, kes on tunnistatud hulluks, paigutatakse tavaliselt vangla asemel vaimse tervise asutusse.
K: Kes oli esimene, kes kasutas hullumeelsuse kaitset?
V: Daniel Sickles oli esimene, kes kasutas 1859. aastal hullumeelsuse kaitset, kui ta tappis oma naise armastaja Francis Barton Key.
K: Kas tänapäeval kasutatakse kriminaalmenetluses tavaliselt süütuse kaitset?
V: Alates 1980ndatest aastatest on hullumeelsuse kaitse eduka kasutamise sagedus pidevalt vähenenud, kuid seda kasutatakse mõnes kriminaalmenetluses ka praegu.
K: Mis on hullumeelsuse kaitse eesmärk?
V: Süütuse kaitsmise eesmärk on tunnistada, et mõned vaimuhaiged isikud ei pruugi olla võimelised mõistma oma tegude tagajärgi ja seetõttu ei ole nad nende eest täielikult vastutavad.
