Hullumeelsuskaitse: õiguslik vastutusvõime ja ajalugu

Kriminaalmenetluses tähendab vaimuhaiguse kaitse väide, et süüdistatav ei vastuta oma tegude eest vaimuhaiguse või vaimse häire tõttu. Selline kaitse ei puhasta automaatselt kõigist tagajärgedest: tavaliselt tuleb kohtule tõendada, et süüdistatava vaimne seisund ajal kuriteo toimepanemist vastas õigusemõistmise sätetele, ning tagajärjeks on ravi- ja kaitsemeetmed, mitte tingimata klassikaline karistus.

Õiguslikud põhimõtted ja erinevad standardid

Õigussüsteemides on mitu erinevat testi või standardit, mille alusel hinnatakse, kas isik oli tegudes õigusvastaselt vastutamatu. Levinumad on:

M'Naghteni reegel – keskendub kognitiivsele võimele: kas süüdistatav teadis teo olemust või ei suutnud eristada head halvast?
Irresistible impulse (tõrjumatu sund) – rõhutab tahte kontrolli: ehk inimene teadsid, et tegu on vale, kuid ei suutnud oma impulsse pidurdada.
Durhami test (US osaliselt kasutusel) – kas tegu oli „vaimuhaiguse toodang“ (product of mental disease) ehk kas kuritegu oli vaimse häire otsene tulemus.
ALI / Model Penal Code – kombineerib kognitiivse ja volitiivse elemendi: kas isikul puudus märkimisväärselt võime mõista tegu valesust või kohandada oma käitumist seadustega vastavaks.

Lisaks on olemas eraldi institutsiooniline erinevus: vastutusvõime ajalisus (kas isik oli ajaliselt vastutav teo toimepanemise hetkel) ja kohtumenetlusele võimekus ehk kas isik on hetkel võimeline end kaitsma kohtus (competence to stand trial).

Protseduur ja tõendamiskoormus

Vaimuhaiguse kaitse on tavaliselt vastuhakk (affirmative defense): süüdistatav või tema advokaat peab esitlema tõendeid, et ta oli vaimse seisundi tõttu vastutamatu.
Tõendamistasemed erinevad: mõnes jurisdiktsioonis peab kaitseosapool näitama oma väidet ülekaalukate tõenditega (preponderance of evidence), teises nõutakse selgemat kinnitusstiili (clear and convincing evidence).
Kui kohus tunnistab süüdlase vastutamatuks, viib see sageli selle isiku vangla asemel mõnda vaimse tervise asutusse (psühhiaatriline instituut) kohtueelsete ja kohtuotsuse järgsete ravi- ning turvameetmete mõjude tõttu.

Alternatiivid ja täiendavad mõisted

Not guilty by reason of insanity (mitte süüdi hullumeelsuse tõttu) viib tavaliselt kohustusliku psühhiaatrilise ravi ja/või turvameetmete kohaldamiseni.
Guilty but mentally ill (süüdi, kuid vaimselt haige) — mõnedes kohtusüsteemides kasutatakse seda vahevormi: süüdistatav mõistetakse süüdi, kuid talle määratakse ravi kriminaalhoolduse raames.
Vähendatud vastutus (diminished responsibility) — eriti mõnes Euroopa õiguses kasutatakse seda mõistet surmajuhtumite puhul, et alandada karistust, kui tõendatakse osalist vaimse hälbe mõju.

Ajalooline taust

Vaimuhaiguse käsitlus kui õigust vabastavaks faktoriks on väga vana: allikad nagu Hammurabi seadustik ja Rooma õigus sisaldasid elemente, mis eraldasid „hullumeelsusest“ tingitud teo tavapärasest kuriteguvastutusest. Keskajal ja varauusajal eksisteerisid sarnased arusaamad — näiteks kujutlus, et „furiosus“ ehk möllas peale ei ole tavapäraselt karistatav.

Kaasaegse Inglise‑Ameerika õigusteaduse raamistikud hakkasid selgunema 19. sajandil. Kuulus näide Ameerika Ühendriikidest on advokaaditaotlus, mis andis võimaluse kasutada „ajutist hullumeelsust“: esimesena laiemalt tuntud eduka kaitsenäidena kasutati Daniel Sickles juhtumit, kui ta 1859. aastal tappis Philip Barton Key'i (kes oli Francis Scott Key poeg) — Sicklesi advokatuur esitas ajutise hullumeelsuse argumendi ja ta mõisteti mõrvas mitte süüdi tingitud hullumeelsusest.

Kaasaegsed probleemid ja ühiskondlik arutelu

Vaimuhaiguse kaitse on sageli avaliku arvamuse polariseeriv teema: mõnede jaoks näib see vabandavana, teiste jaoks ohustab see avalikku turvalisust.
Kuulsad juhtumid (nt John Hinckley Jr. juhtum USA-s) on viinud poliitiliste ja seadusandlike muudatusteni, mis karmistasid mõnes jurisdiktsioonis vajaminevaid tõendeid või piirasid hullumeelsuse kaitse kasutamist.
Oluline on eristada kriminaalvastutuse puudumist (mis puudutab teo ajalist vaimset seisundit) ja vajadust eestkoste/psühhiaatrilise ravi järele pärast kohtuväljaotsust: mõlemal on erinev kohtulik ja tervishoiuline protsess.

Praktika tänapäeval

Tänapäevases praktikas sõltub lõpptulemus suuresti jurisdiktsioonist, meditsiinilistest hinnangutest ning kohtus esitatud tõenditest. Kui isik suunatakse raviasutusse, nõuavad vabanemiseks sageli eksperthinnangud, et isik ei kujuta enam ohtu enda ega teiste suhtes. Samuti võib kohtuotsus jälgida ravi ja turvameetmeid pikaajaliselt.

Kokkuvõttes on vaimuhaiguse kaitse keeruline õigusalane ja meditsiiniline küsimus, kus tasakaalustuvad üksikisiku õigused, ühiskondlik turvalisus ja vajadus adekvaatse ravi järele. Õiguslikud määratlused ja protseduurid on riigiti erinevad ning ajas on neid mõjutanud nii teaduse areng kui ka ühiskondlikud reaktsioonid olulistele juhtumitele.

Rakendus

Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides kasutatakse hullumeelsuse kaitset harva. Siiski on Ühendkuningriigis pidevalt suurenenud hullumeelsuse vastuväidete arv. Kergendavad asjaolud, sealhulgas sellised asjaolud, mille puhul ei saa kasutada süüteovastutust, nagu joobeseisund (või sagedamini vähenenud teovõime), võivad viia süüdistuse vähendamiseni või karistuse vähendamiseni.

Küsimus, kes kannab tõendamiskohustust, on Ameerika Ühendriikides probleemiks. Enne John Hinckley Jr. kohtuprotsessi oli tõendamiskohustus enamikus osariikides valitsuse kanda. Pärast seda nõuti paljudes neist osariikidest, et kaitse peab tõendama, et süüdistatav oli õiguslikult hullumeelne. Kui tõendamiskohustus lasub endiselt riigil, on süüdistuse standardiks mõistliku kahtluse korral. Kui kaitsel lasub tõendamiskohustus, on standardiks ülekaalukate tõendite olemasolu (madalam standard).

Eksperdiarvamused

Vaimuhaiguse kaitse põhineb kohtuekspertiisi vaimse tervise spetsialistide hinnangutel, mille puhul kasutatakse vastavalt jurisdiktsioonile asjakohast testi. Nende ütlused juhivad žüriid (või kohtunikku kohtuprotsessi puhul). Kuid nad ei tohi anda tunnistusi süüdistatava kriminaalse vastutuse kohta. Selle üle otsustab žürii või kohtunik. Vaimse tervise eksperdid võivad anda tunnistusi selle kohta, kas süüdistatav mõistis kuriteo toimepanemise ajal, et see, mida ta tegi, oli vale. Kui süüdistatav tegutses kuriteo toimepanemise ajal eksimuse all ja suutis siiski õiget ja valet eristada, ei ole ta hull ja teda võib karistada.

Küsimused ja vastused

K: Mis on süütuse kaitse kriminaalmenetluses?

V: Vaimuhaiguse kaitse on väide, et süüdistatav ei vastuta oma tegude eest vaimuhaiguse tõttu.

K: Kas inimesed, kes on tunnistatud hulluks, on ajalooliselt olnud vabastatud täielikust kriminaalkaristusest?

V: Jah, inimesed, kes on tunnistatud hulluks, on alates Hammurabi koodeksist olnud vabastatud täielikust kriminaalkaristusest.

K: Kas juriidilise hullumeelsuse määratlused on eri jurisdiktsioonides erinevad?

V: Jah, eri jurisdiktsioonides on juriidilise hullumeelsuse määratlused erinevad.

K: Mis juhtub tavaliselt süüdistatavatega, kes on tunnistatud hulluks?

V: Süüdistatavad, kes on tunnistatud hulluks, paigutatakse tavaliselt vangla asemel vaimse tervise asutusse.

K: Kes oli esimene, kes kasutas hullumeelsuse kaitset?

V: Daniel Sickles oli esimene, kes kasutas 1859. aastal hullumeelsuse kaitset, kui ta tappis oma naise armastaja Francis Barton Key.

K: Kas tänapäeval kasutatakse kriminaalmenetluses tavaliselt süütuse kaitset?

V: Alates 1980ndatest aastatest on hullumeelsuse kaitse eduka kasutamise sagedus pidevalt vähenenud, kuid seda kasutatakse mõnes kriminaalmenetluses ka praegu.

K: Mis on hullumeelsuse kaitse eesmärk?

V: Süütuse kaitsmise eesmärk on tunnistada, et mõned vaimuhaiged isikud ei pruugi olla võimelised mõistma oma tegude tagajärgi ja seetõttu ei ole nad nende eest täielikult vastutavad.