Tõendamiskoormus: määratlus, standardid ja roll kriminaal- ning tsiviilasjades
Tõendamiskoormus: selge ülevaade määratlusest, standarditest ja rollist kriminaal- ja tsiviilasjades. Õiguspraktika selgitused ja näited — loe lähemalt.
Tõendamiskoormus (ladina keeles onus probandi) on see tõendamise tase ja kohustus, mille peab täitma see pool, kes väidab või esitab mingi faktilise asjaolu, enne kui kohus selle fakti tunnustab. Ladinakeelne ütlus on "semper necessitas probandi incumbit ei qui agit", mis tähendab: "tõendamise vajalikkus lasub alati sellel, kes esitab (nõude või süüdistuse)". Tõendamiskoormus koosneb põhimõtteliselt kahest osast: (1) kohustus tuua kohtule tõendeid (nt tunnistajad, dokumendid, ekspertarvamused) ja (2) veenmiskohustus — vajadus veenda kohtunikku või trupi oma väite tõesuses vastava tõendamisstandardi ulatuses.
Kriminaalasjas on põhimõtteliselt tõendamiskohustus süüdistuse esitajal (prokuröril). Süüdistatav ei pea üldreeglina tõestama oma süütust; süüdistus peab esitama piisavad tõendid, et iga süüteo element oleks tõendatud väljaspool põhjendatud kahtlust (tõendamise kõrge standard). See põhimõte seondub õigetuse kahtluse eeldus-ega ja on oluline osa õigussüsteemi kaitsemehhanismidest.
Tsiviilkohtumenetluses lasub tõendamiskoormus üldjuhul sellel, kes toob asja kohtusse — hagejal. Siin on tavapärane standard see, et hageja peab oma väite tõestama piisavalt tugevalt, et tõendeid hinnates oleks tema kinnitus tõenäolisem kui vastupidine (nn ülekaalukas tõend või "balance of probabilities"). Mõnel juhtumil, eriti oluliste faktide või erikohtuasjade korral (näiteks pettus, lapse hooldusõigus jm), võib kohus nõuda kõrgemat tõendamisstandardit ehk "selgeid ja veenvaid tõendeid".
Tõendamismõõtmed (standardid)
- Põhjendatud kahtlus (criminal: beyond reasonable doubt) — kõrge tõendamistegelik standard, mis kehtib kriminaalmenetluses süü tõendamiseks; kui kahtlus jääb, tuleb süüdistatav õigeks mõista.
- Ülekaalukas tõend (civil: balance of probabilities) — levinud tsiviilmenetluse standard: hageja peaks tõestama, et tema väide on tõenäolisem kui vastupidine.
- Selged ja veenvad tõendid (clear and convincing evidence) — vahepealne, kõrgem kui ülekvalakas tõend, mõnikord nõutav oluliste õiguste või teravamate sivilõiguste korral (nt tütarettevõtte tsiviilvastutus, pettuse näitajad).
Tõendamiskoormuse komponendid ja nihked
- Tõendite toomise kohustus (burden of production) — kohustus esitada piisav hulk tõendeid, et tekitada tõsiseltvõetav vaidlus või vastureageerimisnõue. Kui pool ei täida seda, võib kohus hagi või süüdistuse lükata tagasi ilma põhjalikuma kaalumiseta.
- Veenmiskohustus (burden of persuasion) — kohustus panna kohus veenduma oma väites vastava standardi ulatuses.
- Eeldused ja tõendamiskoormuse ümberpaiknemine — seadused ja eeldused (presumptions) võivad mõnikord nihutada tõendamiskoormust: näiteks kui seadus seab teatud faktid eelduslikult kehtima, peab vastaspoolel olema kohustus eeldust ümber lükata. Mõned erandid võivad nõuda ka süüdistatavalt teatud väidete (nt omakasutuse või erijuhu) tõendamist.
Praktilised tagajärjed ja näited
- Kriminaalasja näide: kui prokurör väidab, et isik pani toime röövi, peab ta tõendama iga süüteo elementi — teo toimepanemist, tahtlikkust, seost kannatanuga jm — väljaspool põhjendatud kahtlust. Kui mingis olulises punktis jääb kahtlus, tuleb kohus kuulutada süüdistatav õigeks.
- Tsiviilasja näide: hageja nõuab lepingu rikkumise tõttu kahjutasu — ta peab kohtule esitama dokumendid ja tunnistajate ütlused nii, et kaaluvalt on tõenäolisem, et lepingut on rikutud ja kahju tekkis.
- Vastutuskaitse (nt hullumeelsus kriminaalkaitses või vastuväide tsiviilalas) võib mõnel juhul eeldada, et vastaspool peab tõendama teatud asjaolu — see sõltub seadusest ja kohtulahenditest.
Tõendamiskoormuse roll õigusriigis
Tõendamiskoormus kaitseb õigussubjektide põhiõigusi: kriminaalõiguses aitab kõrge tõendamistase vältida süütute karistamist (seotud ne bis in idem ja õiglase kohtuprotsessiga), tsiviilõiguses aitab standard balansseerida poolte huve ja riske. Kohtunik või kolleegium hindab nii otsuste põhjendatust kui ka tõendite usaldusväärsust ning baseerib oma otsuse tavaliselt kirjutatud põhjendusel, mida saab hiljem apelleerida.
Kokkuvõte
Tõendamiskoormus määrab, kes peab esitama tõendeid ja kui tugevad need peavad olema. Kriminaalmenetluses lasub see süsteemselt süüdistusel ning nõuab kõrget — põhjendatud kahtluse — taset. Tsiviilmenetluses peab hageja tavaliselt tõendama asjaolu ülekaaluka tõendi tasemel, kuid erandid ja kõrgemad standardid võivad teatud olukordades kehtida. Eeldused, seaduslikud erandid ja menetluse eripärad võivad tõendamiskoormust kohati nihutada, mistõttu on oluline vaadelda konkreetset juhtumit ja kohaldatavat õigust.
Kinnitav kaitse
Kui tsiviil- või kriminaalasja kostja soovib esitada süüdistuse või hageja esitatud faktidele alternatiivseid asjaolusid, nimetatakse seda "kinnituseks". See nihutab tõendamiskohustuse kostjale, kes peab tõendama oma versiooni faktidest. Kostja püüaks vabandada või õigustada oma tegevust, mis tõi kaasa kohtuasja. Tavalised kinnitavad kaitsevõimalused on lõksutamine, enesekaitse, ebapuhtad käed, hullumeelsus ja aegumine.
Tõendite ülekaalulisus
Tõendite ülekaalulisus, mida nimetatakse ka "tõenäosuste kaalumiseks", on enamikus tsiviilasjades nõutav standard. Seda kasutatakse ka perekonnakohtus üksnes rahaga seotud otsuste puhul, näiteks lapse elatise puhul vastavalt lapse elatise standardite seadusele (Child Support Standards Act).
Standard on täidetud, kui väide on tõenäolisemalt tõene kui ebatõene. Standard on täidetud, kui tõenäosus, et väide on tõene, on suurem kui viiskümmend protsenti. Lord Denning kirjeldas seda kohtuasjas Miller vs. pensioniminister lihtsalt kui "tõenäolisem kui mitte". Kuni 1970. aastani oli see standard ka Ameerika Ühendriikide alaealiste kohtus kasutatav standard. See on palju madalam koormus kui "väljaspool põhjendatud kahtlust", mis on lävend, mida prokurör peab kriminaalmenetluses täitma.
Beyond a reasonable doubt
See on kõrgeim standard, mida kasutatakse tõendamiskoormusena tavaõiguslikes riikides. Seda kohaldatakse tavaliselt ainult kriminaalmenetluses. Kui pärast kõigi tõendite (või nende puudumise) hoolikat ja erapooletut kaalumist on tekkinud tõeline kahtlus, mis põhineb mõistusel ja tervel mõistusel, siis ei ole tõendamiskohustuse tase täidetud. Kui žüriil või kohtunikul kohtuprotsessi puhul ei ole kahtlust süüdistatava süü suhtes või kui nende ainukesed kahtlused on põhjendamatud, siis on prokurör tõendanud süüdistatava süüdi olemist.
Küsimused ja vastused
K: Milline on tõendamiskohustus?
V: Tõendamiskoormus on tõendamise tase, mille peab saavutama osapool, kes soovib tõestada mingit asjaolu, enne kui seda kohtus aktsepteeritakse.
K: Milline on tõendamiskoormus kriminaalasjas?
V: Kriminaalasjas lasub tõendamiskoormus süüdistusel.
K: Kas süüdistatav peab kriminaalasjas tõendama oma süütust?
V: Ei, süüdistatav ei pea kriminaalasjas oma süütust tõendama.
K: Millise tõendamisstandardi peab süüdistus kriminaalasjas saavutama?
V: Süüdistus peab kriminaalasjas jõudma oma versiooni tõendamise standardini "väljaspool põhjendatud kahtlust".
K: Milline on tõendamiskoormus tsiviilkohtumenetluses?
V: Tsiviilkohtumenetluses lasub tõendamiskoormus sellel, kes toob asja kohtusse, mida nimetatakse hagejaks.
K: Millisele standardile peab hageja tsiviilkohtumenetluses vastama?
V: Tsiviilkohtumenetluses tuleb täita standardit, mille kohaselt piisab "tõendite ülekaalust" (tõendite kaalukusest), et tõestada oma juhtumit.
K: Kas tõendamiskoormus muutub sõltuvalt kohtuasja liigist?
V: Jah, kriminaalasjas on tõendamiskoormus erinev kui tsiviilasjas. Kriminaalasjas lasub see süüdistuse esitajal, samas kui tsiviilkohtumenetluses lasub see hagejal.
Otsige