Vormiteooria on kuulsa kreeka filosoofi Platoni filosoofiline idee, mille järgi iga üksiku asja taga meie maailmas on vorm ehk eeterne ja täiuslik olemus. Platon väitis, et asjad, mida me näeme ja tajume — näiteks erinevad hobused — on ainult ebatäiuslikud koopiad või peegeldused ühest igavesest hobusevormist. Selle selgitamiseks võib tuua lihtsa näite: maailmas on palju eri suuruses, värvi ja vanusega hobuseid, aga kõik need on tema mõttes pelgalt imitatsioonid ühest ideaalsetest hobusest. Platon kasutab sageli metafoori: nagu puu tekitab varju, nii on maailmas nähtav ainult varju või peegelduse tõelisest vormist.

Vormiteooria ei piirdu vaid füüsiliste objektidega, vaid laiendab end ka abstraktsetele mõistetele nagu ilu, õiglus, headus ja kurjus. Need abstraktsed vormid on Platonile samamoodi igavesed ja muutumatud — neis seisneb nende mõistete tõeline olemus, mille poole erilised ja muutlikud nähtused osutavad.

Platon rõhutab, et need vormid pole meie meelte, näiteks nägemise või kuulmise kaudu otseselt kättesaadavad. Ainus tõeline tee nende tundmaõppimiseks on mõistus ja loogiline mõtlemine. Sellele viitavad ka tema teised ideed nagu teadmise meenutamise (anamnees) teooria: inimese hing olevat enne kehastumist näinud vorme ja õppimise käigus me lihtsalt meenutame neid. Matemaatika ja matemaatika on Platoni jaoks eriline vahend: läbi abstraktsete mõistete (näiteks kolmnurga mõiste) jõuame lähemale vormide tajumisele, kuigi me ei saa kunagi loodusmaailmas teha täiesti täiuslikku kolmnurka, sest igas materiaalses kujutises on ebatäpsusi. Seetõttu on ka loogika ja ratsionaalne analüüs tema epistemoloogias keskse tähtsusega.

Olulised omadused, mida Platon vormide kohta rõhutas, on:

  • Igavikusus ja muutumatus — vormid ei saa tekkida ega hävida;
  • Täiuslikkus — vormid on täiuslikud näited sellest, mida asjad püüavad matkida;
  • Üldisus — vorm on universaalne; mitu üksikut eset võivad osaleda sama vormi omadustes;
  • Põhjuslikkus — vormid on üksikisikute ja nähtuste selgituslikud põhjused (miks mingi asi on see, mis ta on).

Platoni kuulsaim metafoor vormide/kujutise suhte kohta on varguse ehk koobase allegooria kujund (kirjeldatuna näiteks Vabariigis), kus inimesed istuvad pimedas koopas ja näevad vaid seinal mängivaid varje, mille põhjal nad kujundavad oma arusaama reaalsusest. Välja minnes ja valguse (vormide teadmise) juurde jõudes mõistab inimene, et varjud olid vaid ebaproportsionaalsed koopiad. See allegooria illustreerib tema epistemoloogilist väidet: tõeline teadmine tuleb vormidest ja mitte sensoorsest maailmast.

Vormiteoorial on ka filosoofilisi raskusi ja sellele on esitatud kriitikat. Näiteks arutleti, kuidas üksikobjektid täpselt "osalevad" vormides — kas see nõuab mingit eraldi suhet või sekundaarset olemist? Filosoof Aristoteles esitas ka küsimusi vormide sõltumatuse ja praktilise rakendatavuse kohta. Üks tuntud probleem on nii-öelda „kolmanda mehe argument“, mis püüab näidata osalemise selgituse regressi.

Vaatamata kriitikale on Platoni vormiteoorial olnud tugev mõju lääne filosoofiale, teoloogiale ja teadusajalukku: see mõjutas neoplatonismi, keskajal kristlikku metafüüsikat ning kaasaegses filosoofias arutelusid abstraktsete objektide ja universaalide staatuse üle. Platoni idee, et mõistuspärane uurimine ja matemaatiline mõtlemine annavad ligipääsu sügavamale tõele, on jäänud oluliseks osaks mõtisklustest teadmise ja reaalsuse kohta.