Utilitarism on filosoofia teooria õigete ja valede tegude kohta. See ütleb, et moraalselt parim tegevus on see, mis toob kõige rohkem üldist õnne või "kasulikkust" (kasulikkust). See ei piirdu ainult ühe teo poolt põhjustatud õnnega, vaid hõlmab ka kõigi kaasatud inimeste õnne ja kõiki tulevasi tagajärgi.

See teooria väidab sisuliselt, et tegevus on õigustatud, kui see toob kõige rohkem õnne võimalikult paljudele inimestele.

Selle teooria tegid populaarseks 18. ja 19. sajandi Briti filosoofid nagu Francis Hutcheson, Jeremy Bentham ja John Stuart Mill, kuid idee ulatub tagasi kuni antiikajast.

Bentham kirjutas selle idee kohta sõnadega "Suurim hüve suurimale hulgale", kuid ei kasutanud sõna utilitarism. Benthami ideede järgija Mill oli see, kes sellele ideele nime andis.

Mis on "kasulikkus"?

Terminiga "kasulikkus" (utility) mõeldakse tavaliselt seda, mis suurendab heaolu, õnnetunnet või rahulolu. Filosoofid tõlgendavad kasulikkust erinevalt:

  • Mõned võtavad kasulikkuse kui hedonistliku õnne ehk naudingute ja valu tasakaalu.
  • Teised kasutavad laiemat "heaolu" või "eelistuste täitumise" mõistet (preference utilitarianism), kus arvestatakse inimeste eelistusi.
  • On ka nii-öelda negatiivset utilitarismi, mis rõhutab valu vähendamist rohkem kui naudingute suurendamist.

Peamised variandid

  • Tegude utilitarism (act utilitarianism): hinnatakse iga konkreetset tegu selle järgi, kas see suurendab üldist kasulikkust.
  • Reegliutilitarism (rule utilitarianism): toetatakse neid reegleid, mis üldjuhul toovad parimaid tagajärgi, isegi kui üksikjuhtumides reegli järgimine ei pruugi maksimaalseks kasulikkuseks viia.
  • Hedonistlik vs. preferentsiaalne utilitarism: erineb arusaamast, mida täpselt kasulikkus tähendab (nauding vs eelistuste täitumine).

Tuntud mõtted ja tööriistad

Jeremy Bentham pakkus välja niisuguse "felicific calculus" — püüe mõõta naudingut ja valu erinevate omaduste järgi (intensiivsus, kestus, kindlus jms). John Stuart Mill rõhutas kvaliteetide eristamist: mõned naudingu liigid on "kõrgemad" (nt intellektuaalsed) kui teised.

Tuntud mõtteexperiment on rongirongilahendus (trolley problem), kus utilitarist peaks valima teo, mis päästab suurema arvu inimesi, isegi kui see tähendab ühte isikut ohverdada — see illustreerib utilitarismi kaalutlusi inimeste heaolu aggregaatides.

Tugevused

  • Selge ja praktiline eetiline mõõdupuu: maksimeerida heaolu.
  • Poliitikas ja majanduses kasulik, sest aitab kaaluda erinevate tegude tagajärgi ülduheduse seisukohast.
  • Rõhutab võrdsust — iga inimese heaolu loeb ühetaoliselt.

Kriitika ja probleemid

  • Õiglus ja õigused: utilitarism võib õigustada kellegi õiguste rikkumist, kui sellest saadav kasu kaalub selle üles.
  • Nõudlikkus: teooria võib nõuda suuri ohverdusi üksikisiku huvidelt üldise heaolu nimel.
  • Kalkuleerimisprobleem: raske või võimatu on täpselt mõõta ja võrrelda erinevate inimeste õnne ja tulevasi tagajärgi.
  • Rahvastiku- ja tulevikueetika: utilitaristlikud järeldused võivad viia ebamugavate paradokside (nt "repugnant conclusion") juurde, kus suures populatsioonis väike heaolu tase peetakse paremaks kui väiksemas populatsioonis suur heaolu.

Kohaldamine tänapäeval

Utilitarism mõjutab jätkuvalt avalikku poliitikat, bioeetikat ja majandusteadust. Näiteks kasutatakse utilitaristlikku argumentatsiooni ressursside jaotuse, tervishoiu prioriteetide ja keskkonnapoliitika otsuste põhjendamiseks. Ka tänapäeva filosoofid nagu Peter Singer on arendanud utilitarismi variatsioone, keskendudes näiteks globaalsetele kohustustele ja loomade õigustele.

Kokkuvõte

Utilitarism on lihtsa ja mõjuva ideega: moraalselt õige on see, mis suurendab üldist heaolu. Selle jõud peitub praktilisuses ja võrdsust rõhutavas lähenemises, aga teoorial on ka olulisi raskusi — eriti seoses õiguse, arvestamise keerukuse ja nõudliku moraalse kohustusega. Nende probleemide tõttu on utilitarismist välja kasvanud mitmeid variatsioone ja vastuväiteid, mis püüavad säilitada kasulikkuse föderaalsust, aga vältida selle ebaõiglaseid või ebainimlikke tagajärgi.