Kellameistri analoogia (Paley): teleoloogiline argument ja Darwini vastuväited

Uurimus Paley kellameistri analoogiast: teleoloogiline argument, Darwini evolutsiooniline vastus ja peamised kriitikad — põhjalik ülevaade disaini ja loodusliku valiku vaidlusest.

Autor: Leandro Alegsa

Kellamehe analoogia on teleoloogiline argument. Lihtsustatult öeldes väidab see, et kuna on olemas disain, siis peab olema ka disainer. Analoogia on oluline loodusteoloogias, kus seda kasutatakse nii Jumala olemasolu tõestamiseks kui ka intelligentse disaini idee toetamiseks. William Paley (1743-1805) andis selle kohta ühe tuntuima selgituse oma 1802. aastal avaldatud raamatus "Natural Theology": "Igaüks, kes leiab põllult taskukella, tunnistab, et see on intelligentselt konstrueeritud; elusolendid on sarnaselt keerulised ja peavad olema intelligentse konstruktori töö." 1859. aastal andis Charles Darwin sellele keerukusele veel ühe seletuse; Darwini sõnul on see keerukus pideva kohanemise tulemus. Paley ei olnud siiski esimene, kes seda analoogiat kasutas. Üldiselt omistatakse seda Bernard le Bovier de Fontenelle'ile, kes kasutas seda oma 1686. aastal avaldatud teoses "Vestlused maailmade paljususest".

Kellameistri analoogia vastu on kolm peamist kriitikakohta:

Paley'i argumendi põhipunktid

Paley'i versioon tugineb lihtsale sammastikule: (1) näeme kompleksseid ja eesmärgipäraseid mehhanisme (nt taskukell), (2) sellise korrapära ja sihipärasuse teke eeldab intelligentsust, (3) seega peab ka looduslike organismide keerukus viitama intelligentsusele. Ta rõhutas anonüümsete osade sobitamist täpselt kokku ja suurt tõenäosust, et selline korrapära ei teki juhuslikult.

Darwini vastus ja teaduslik seletus

Darwin pakkus alternatiivina välja loomuliku valiku: päriliku varieeruvuse ja keskkonnasobivuse kokkupuutel kogunevad ajas väikesed muutused, mis võivad järk-järgult viia väga keeruliste adaptatsioonideni. Peamised punktid:

  • Looduslik valik pole juhuslik: variandid, mis annavad reproduktiivse eelise, kogunevad populatsioonis järk-järgult.
  • Väikesed sammud kokku viies võivad anda näiva “disaini” ilma kavatsuseta — kompleks tekib kumulatiivselt.
  • Empiirilised tõendid: kunstlik valik (nt koerte ja põllukultuuride aretus), mikroobide resistentsus antibiootikumidele, paleontoloogilised ning molekulaarsed andmed toetavad järkjärgulist muutumist.

Kolm peamist kriitikat üksikasjalikumalt

  • Analogia nõrkus: kell ja loodus on väga erinevad süsteemid. Kell on nähtav, inimkäega valmistatud ese, mille funktsioon ja osa-suhted on selged; organismid on keerukad, mitmeti isereguleeruvad ja ajas muutuvad. Paley' argumendi tugevus tugineb sellele, et kellast võib teha usaldusväärse järelduse disaineri kohta — aga sama otsest vastavust looduse kohta ei pruugi olla. Lisaks võib ühelt näidiselt (kell) teha eksitavaid üldistusi teiste süsteemide kohta (elusorganismid).
  • Loodusliku seletuse olemasolu: Darwini teooria ja sellega seotud teaduslikud tulemused näitavad, et keerukus ei vaja intelligentset projekteerijat. Mõned mõisted, mida siin rõhutatakse:
    • Järkjärguline eristumine — keerukad struktuurid võivad tekkida aegamisi, kus iga vahevorm on funktsionaalne ja annab mingis kohas eelise.
    • Eksaptatsioon ehk ümberotstarbestumine — struktuurid, mis arenevad ühe funktsiooni jaoks, võivad hiljem saada teise, keerukama funktsiooni osaks (nt linnusulgede roll isolatsioonist lennuvõime kujunemises).
    • Homoloogia ja geneetiline pärand — liigisiseste ja liigisliste fragmentide sarnasus (nt luude ja geenide sarnasus eri organismides) viitab ühisele päritolule, mitte sõltumatule kujundusele.
    Ka vähemvanad näited, nagu bakteri ripsmehajala (flagellumi) ja teiste süsteemide uurimine, on näidanud võimalikke samm-sammulisi teid ja lihtsamaid eelkäijaid, mis annavad vastuväiteid väitele, et mõned süsteemid oleksid "irreducibly complex" (ehk mittesammustuvalt keerulised).
  • Filosoofilised ja teoloogilised probleemid: isegi kui aktsepteerida disaineri järeldust, jääb palju küsimusi:
    • Mis on selle disaineri omadused? Paley oletab tavaliselt isikutlike omaduste olemasolu (intelligentsus, tahe, võimsus), kuid analoogia ei anna head alust nende täpsustamiseks (nt kas disainer on ajas piiratud, kas on mitu disainerit jne).
    • Kes lõi disaineri? See viib niidini või lõputu regressini, mida Paley üksi ei lahenda.
    • Halbade disainivalikute ja näiliselt ebaotstarbekate struktuuride olemasolu (nt loid või vigased lahendused, haigused, looduslikud ohud) seab küsimuse, kuidas need sobivad kokku kõikehõlmava ja headimusega jumaluse ideega.

Kaasaegne vaade ja intelligentse disaini liikumine

20. sajandil ja veelgi enam 21. sajandi alguses on tekkinud intelligentse disaini pooldajad, kes väidavad, et teatud bioloogilised struktuurid on nii keerukad, et neid ei saa seletada Darwini mehhanismidega. Nende käsitlused tuginevad sageli probabilistlikele arvutustele ja mõistele irreducible complexity. Teadusliku kogukonna peamine vastus on, et need väited ei too välja testitavat, võrdlusvõimeline hüpoteesi ning et olemas on olulisi näiteid ja mehhanisme (eksaptatsioon, geneetiline duplikatsioon, modulaarne evolutsioon), mis näitavad, kuidas keerukus võib ilmuda ilma kavatsuseta kujundajata.

Kokkuvõte

Paley'i kellameistri analoogia on ajalooliselt mõjukas ning aitab rahva ettekujutuses selgitada, miks mõned inimesed tunnevad, et looduse keerukus nõuab disainerit. Kuid filosoofilised vastuväited, loodusteaduse areng — eriti Darwini loomuliku valiku idee ja sellele järgnenud empiirilised tõendid — ning kaasaegsed teoreetilised arendused näitavad, et keerukus ja näiv eesmärgipärasus ei ole ainsad võimalikud seletused. Tänapäeva teadusliku uurimuse fookus on selgitada, kui täpselt ja millistel tingimustel suudavad evolutsioonilised mehhanismid toota keerukaid struktuure ning milline koht jääb filosoofilistele tõlgendustele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Vahitorni analoogia?


V: Kellavahi analoogia on teleoloogiline argument, mis väidab, et kuna on olemas disain, siis peab olema ka disainer.

K: Mis on looduslik teoloogia?


V: Loodusteoloogia on teoloogia haru, mis kasutab mõistust ja looduse uurimist Jumala olemasolu ja olemuse mõistmiseks.

K: Kes mõtles välja kellaaja analoogia?


V: Bernard le Bovier de Fontenelle'ile omistatakse üldiselt, et ta kasutas kellasseppade analoogiat esimesena oma 1686. aastal avaldatud teoses "Vestlused maailmade paljususest" (Conversations on the Plurality of Worlds). William Paley andis selle kohta ühe tuntuima selgituse oma 1802. aastal avaldatud raamatus "Natural Theology".

Küsimus: Kuidas toetab kellamehe analoogia intelligentset disaini ideed?


V: Kellavahi analoogia toetab intelligentset disaini ideed, kuna see viitab sellele, et elusolendid on sarnaselt taskukellale keerulised ja peavad olema intelligentse disaineri töö.

K: Milline on peamine kriitikakoht kellameistri analoogia vastu?


V: Kolm peamist kriitikakohta kellassepa analoogia vastu on, et see on analoogia, mitte tõestus, et see ei kajasta bioloogiliste organismide keerukust ja et see tekitab küsimuse, kes on disainer.

K: Milline on alternatiivne seletus Charles Darwini käsitletud keerukusele?


V: Charles Darwini sõnul on kellaaja analoogias esile toodud keerukus pideva kohanemise tulemus.

K: Milline on erinevus kellamehe analoogia ja intelligentse disaini teooria vahel?


V: Kellavahi analoogia on teleoloogiline argument, mis viitab intelligentse disaineri olemasolule, samas kui intelligentse disaini teooria on kaasaegne teaduslik teooria, mis väidab, et loodusliku maailma teatavaid omadusi saab seletada pigem intelligentse põhjuse kui looduslike põhjustega.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3