Usaldusfond (trust): definitsioon, osapooled ja ajalugu

Usaldusfond (trust): selge definitsioon, rollid ja ajalooline taust — põhjalik juhend usaldusandjaist, usaldusisikutest ja kasusaajatest.

Õiguses on usaldusühing suhe, mille puhul üks pool omab vara teise poole kasuks. Usaldusfond luuakse omaniku poolt, keda nimetatakse ka "usaldusandjaks", "usaldusandjaks" või "andjaks", kes annab vara üle usaldusisikule. Usaldusisik hoiab seda vara usaldusfondi soodustatud isikute jaoks. Usaldusfondid eksisteerivad peamiselt tavaõiguslikes jurisdiktsioonides. Need on eksisteerinud juba Rooma ajast alates.

Mida tähendab usaldusfond (trust)?

Usaldusfond on juriidiline või lepinguline konstruktsioon, mille kaudu üks isik (usaldusandja või settlor) annab vara (raha, kinnisvara, väärtpaberid jms) teisele isikule (usaldusisik või trustee), et see hoida ja hallata määratud isikute või eesmärkide (soodustatud isikud või beneficiaries) heaks. Usaldusfond eraldab vara omaniku õigusliku tiitli usaldusisikule, kuid kasu saamise õigus jääb soodustatud isikule või on määratletud usalduslepingu tingimustes.

Peamised osapooled

• Usaldusandja (settlor) – isik või üksus, kes loomise käigus vara usaldusisikule üle annab ja määrab fondi tingimused.
• Usaldusisik (trustee) – isik või organisatsioon, kes kannab juriidilist vastutust vara hoidmise ja haldamise eest vastavalt usalduslepingu tingimustele ning seadusest tulenevatele kohustustele.
• Soodustatud isikud (beneficiaries) – need, kellele usaldusfondi tulu või vara kasu antakse. Mõnikord on soodustatud isikuks fond ise (nt heategevusfondi saajad) või lai grupp inimesi.
• Usalduslepingu dokumendid – kirjalikud tingimused (trust deed või declaration), mis määravad fondi eesmärgi, kestuse, usaldusisiku õigused ja kohustused ning soodustatute õigused.

Usaldusisiku kohustused ja õigused

• Truudus- ja lojaalsuskohustus – tegutseda ainult soodustatud isikute huvides, vältida huvide konflikte.
• Hoolsuskohustus – hallata vara mõistlikult, professionaalselt ja säästlikult.
• Eraldatus – hoida fondi vara eraldi isiklikest varadest ja esitada aruanded soodustatud isikutele.
• Õigus maksta ja investeerida – tavaliselt on usaldusisikul õigus teha investeerimisotsuseid, kuid see peab vastama usalduslepingu tingimustele ja kohaldatavale seadusele.

Tüübid ja vormid

• Inter vivos (eluajal loodud) vs testamentary (testamendi alusel rajatud) usaldusfondid.
• Revocable (tühistatavad) vs irrevocable (mitte-tühistatavad) – tühistatavust mõjutavad õigused ja maksustamine.
• Discretionary (mõistliku otsusega) vs fixed – kas soodustatute kasu jaguneb usaldusisiku äranägemise järgi või fikseeritult.
• Heategevuslikud usaldusfondid, kaitseusaldused (protective), perekonna usaldused jpm.
• Õiguslikud konstruktsioonid nagu constructive ja resulting trusts – kohtulised lahendused, mis tekivad teatud õigussuhete korral.

Usaldusfondide eesmärgid

• Pärandikorraldus ja varade edasiandmine järgmistele põlvkondadele.
• Maksude planeerimine (mõnel jurisdiktsioonis), kuid maksueeskirjad varieeruvad ja kuritarvitamine on sageli piiratud.
• Vara kaitse võlausaldajate eest ja eraldamine era- ning ärivastutuse kujunemisel.
• Privaatsus – usaldusfondi kaudu saab teavet mõnikord avalikustamise eest peita, kuigi paljud riigid nõuavad nüüd kasusaajate registreid.
• Heategevuslik tegevus – püsiva heategevusfondi loomine.

Ajaloost lühidalt

Usaldusfondide juured ulatuvad Vana-Rooma ja keskaegsesse Inglismaasse. Keskaegne kanoniline ja sekulaarne õigus lõi aluse variidele, kus vara võõrandati kellegi kasuks, et vältida ajutisi piiranguid või pakkuda hooldust. Inglismaal arendas Chancery kohus edasi usalduse (trust) kontseptsiooni, mis võimaldas isiklikku õigust ühendada vara juriidilise omandiõigusega.

16. sajandi Statute of Uses ja hilisemad seadusandlikud muudatused muutsid usalduse õiguslikku raamistikku, kuid trust kui juriidiline tööriist jäi ja levis koos Briti kolooniate õigussüsteemiga. 20. sajandil tekkisid ka offshore-usaldusfondid, mida hakati kasutama rahvusvahelise varahaldamise ja maksustruktureerimise tööriistana. Viimastel aastakümnetel on tugevnenud regulatsioon rahapesu ja maksupettuste vastu ning mitmed riigid nõuavad kasusaajate ja omanike registrit.

Õiguslikud erinevused ja regulatsioon

Usaldusfondide õiguslik staatus sõltub suuresti riigist. Tavaõiguslikes jurisdiktsioonides (nt Inglismaa, USA, paljud endised Briti kolooniad) on trustid hästi väljakujunenud. Tsiviilõiguse riikides (paljud Euroopa riigid) ei ole traditsioonilist trusti alati tunnustatud samal kujul; seal kasutatakse alternatiivseid konstruktsioone (usalduslepingud, usaldusfondid kohaliku seaduse alusel või eraõiguslikud instrumendid).

Rahvusvaheliselt kehtivad ka reeglid rahapesu tõkestamiseks, maksude läbipaistvuse nõuded ja nõudmised kasusaajate avalikustamiseks. Enne usaldusfondi loomist on oluline konsulteerida juristi ja maksunõustajaga.

Eelised ja riskid

• Eelised: paindlik varahaldus, pärandikorralduse lihtsustamine, võimalik vara kaitse, privaatsus ja heategevuse korral lihtsam toimimine.
• Riskid: vale käitumise korral võivad tekkida juriidilised vaidlused, maksukohustuse ja regulatiivsete sanktsioonide risk, usaldusisiku vale valik põhjustab kahju soodustatud isikutele.

Kokkuvõte

Usaldusfond on mitmekülgne instrument vara haldamiseks ja edastamiseks. Selle õiguslikud üksikasjad, kasud ja piirangud sõltuvad riigist ja konkreetsetest tingimustest. Usaldusfondi loomisel tuleb hoolikalt formuleerida usalduslepingu tingimused ja valida sobiv usaldusisik ning arvestada kehtivaid maksuseadusi ja regulatsioone.

Otsing