West Coast blues on džässi ja jump bluesiga seotud bluusitüüp, mis tekkis 1940. aastatel, kui mitmed Texase bluusimuusikud kolisid Californiasse. See stiil rõhutab klaverirolli, siledat vokaali ja džässist mõjutatud kitarrisoolosid ning ühendab linnabluusi ja swing-ajo rütmika elemente. West Coast blues kasutas sageli pehmet, mesimagusat vokaali ning arrangemendides võis esineda ka vasakpoolset jazzy-harmooniat, puhkpillisektsioone ja tugevat rütmipartiid, mis tegid sellest sobiva stiili klubidele ja raadioformaatidele.
Päritolu ja ajalooline taust
Pärast Teist maailmasõda liikus palju Ameerika lõunaosariikide muusikuid läänerannikule otsima tööd filmistuudiotes, raadios ja klubides. Need artistid – ennekõike Texase ja teiste Lõuna- ja Kesk-Lääne osariikide bluusimehed – sulatasid kokku oma maakondliku bluusi, džässi mõjutuste ja tollase Los Angelese ja San Francisco suur linnakultuuri stiilid. West Coast bluusi eripära kujunes välja 1940. ja 1950. aastatel, kui stuudiotehnika ning elektrikitarr ja elektriline amplifikatsioon muutusid üha levinumaks.
Stiililised tunnusjooned
West Coast bluesi iseloomustavad pehmem vokaal, džässilikud akordid ja harmooniad, klaveri esiletõus ning selgelt kõlav elektrikitarrisoolo. Rütmis on sageli swing- või jump-blues'i nüansse: tempo võib olla keskmisest kiirem ja tunnetus on tantsuline. Bassiliinid on tihti kõlavamad ning arranžeeringutes kasutatakse sagedasti puhkpille ja roki-eelsel perioodil populaarseid stuudioefekte. Tekstilised teemad varieeruvad armastusest ja argielust kuni linnaelu ja reisiteemadeni.
Tuntud artistid ja nende panus
Kõige tuntumad lääneranniku bluusimuusikud on ehk kitarrist T-Bone Walker, kes on kuulus laulu "Call It Stormy Monday (But Tuesday Is Just As Bad)" järgi. Ta oli pärit Texasest ja tegi oma esimesed salvestused 1920ndate lõpus. 1940. aastate alguses kolis Walker Los Angelesse, kus ta salvestas palju muusikat firmadele Capital, Black & White ja Imperial. Walkeri elektrikitarri heli mõjutas tugevalt bluusi tulevikku — tema single-string soolod, väljapeetud fraasimine ja lavaline show (näiteks kitarri mängimine selja taga või pea kohal) mõjutasid põlvkondi kitarriste.
Teised tähtsad nimekirjas olevad artistid, kes kolisid läänerannikule ja aitasid stiili kujundada, on pianist-laulukirjutaja Amos Milburn (tuntud jump-blues’i ja klubiklaviatuuri poolest), laulja ja laulukirjutaja Percy Mayfield (kes kirjutas laulu "Hit the Road Jack"), ning Charles Brown, kelle soojad ja pehmed klaveri-vokaal esitused mõjutasid urbaanse bluusi helipilti. Kitarrist Pee Wee Crayton jagas oma aega Los Angelese ja SanFrancisco vahel ning Lowell Fulson, kes oli Oklahoma kaudu Texasest pärit, kolis Oaklandi ja andis olulise panuse west coast / jump blues’i arengusse.
Mõju ja pärand
West Coast blues aitas populariseerida elektrikitarriga mängitud bluusi ja mõjutas otseselt nii rhythm & blues’i kui ka varajast rock and rolli. Selle stiili kitarritehnika mõjutas paljusid edasisi kitarriste (sh B.B. Kingi ja teisi), ning jazzy harmooniad aitasid sulatada kokku bluusi ja populaarset džässi. 1974. aastal algatatud San Francisco bluusifestival ning produtsent Tom Mazzolini ning plaadifirmade nagu Arhoolie ja HighTone pingutused aitasid lääneranniku bluusil säilitada nähtavust ja juurutada selle pärandit uutele publikutele. Tänapäeval elab traditsioon edasi nii arhiiviväljaannete, bluusifestivalide kui ka kaasaegsete artistide kaudu; näiteks on San Francisco ja Los Angelese ringkondades tuntud mitmed modernsed bluusmuusikud, kes ammutavad inspiratsiooni 1940.–50. aastate Lääneranniku helikeelest.
West Coast blues ei ole pelgalt ajalooline tähelepanuväärsus — selle pehmed vokaalid, klaveripõhised arranžeeringud ja elektrikitarristlikud soolod on jätkuvalt osa Ameerika bluusi mitmekülgsest pärandist, mida kuuleb nii taastoodetes kui ka tänapäevastes bluusikavades ja salvestustes.
