Piits (löökpill) — muusikaline instrument, kasutus ja ajalugu
Muusikas on piitsa- või löökpill löökriistad. See koosneb kahest puust tükist, mis on omavahel hingega ühendatud. Puutükke lüüakse kokku. See tekitab müra nagu piitsa. Kummalgi puutükil on käepide, et mängija saaks seda hoida ja neid kokku lüüa, ilma et ta sõrmede vahele jääks.
Piitsa on sageli kuulda kaasaegsetes orkestrites, ansamblites ja löökpillirühmades. Näiteid piitsa kasutamisest klassikalises muusikas võib kuulda Raveli Klaverikontserdi alguses (3. osa) ja Britteni teoses "Noore inimese juhend orkestrile".
On olemas veel üks piitsa tüüp, mille puhul üks plank on pikem kui teine. Seda saab mängida ühe käega. Mängija raputab pilli kiiresti ja väike plank liigub suurest plangust eemale, seejärel lööb sellele tagasi. See teeb teistsugust heli kui piitsa ja seda nimetatakse õigesti slapstick'iks. Seda on kasutanud mitmed heliloojad, sealhulgas Mahler, Richard Strauss, Ravel, Mussorgsky ja Hindemith. Esimene piitsa konstrueeriti 14. sajandil.
Konstruktsioon ja materjalid
Traditsiooniline piits koosneb kahest kõvast puutüvest, mis on omavahel seotud lihtsa hingega või palja kruviga. Tavaliselt on kasutusel tihedate puuliikide, nagu vaher, pähkel või tamm, et saavutada terav ja kuiv kõla. Mõnikord kasutatakse pehmemaid või sammuvõrra elastsemaid puuliike, et muuta heli soojemaks. Käepidemed võivad olla õlitatud või lakkiga kaetud parema haarde ja vastupidavuse jaoks. Kaasaegsetel mudelitel võib hingeosa olla tugevdatud metalliga või reguleeritav, et muuta heli ja liikumist.
Mängutehnika ja heli(erinevused)
Piitsa mängimisel hoiab löökpillimängija kummalgi puul asuvat käepidet ja lööb plangud kokku kiirelt ja otse, et saada terav, lühike „klõpsti“ heli. Võimalikud mänguviisid:
- Üksik löök: selge, täpne klõps dünaamilise tähenduse rõhutamiseks.
- Kiirjärjestus: kiire korduvlöömine, kus saavutatakse mitme väikese löögi mulje.
- Rulli-efekt: saavutatakse kiire vaheldusega käte või plankude eri osade vahel, et tekitada kestvamat heli.
Dünaamika ulatub väga vaiksest nüansist kuni kõlava, äkilise efektini — kõla sõltub puu tihedusest, plankude mõõtmetest ja löögijõust.
Slapstick – eraldi tüüp ja kasutus
Slapstick ehk üheplanguline piits on konstrueeritud nii, et üks lühem ja elastsem riiul põrkub pikema vastu, tekitades karakteristliku „plaksu“. See oli populaarne teatri- ja filmihääleefekt, eriti varajases komöödias ja pantomiimis, kus seda kasutati tehisliku piitsalöögi heli loomiseks. Muusikas lisab slapstick sageli koomilist või groteskset värvingut — seepärast on seda paigutanud partituuridesse ka mitmed suuremad heliloojad.
Kasutus orkestris ja repertuaaris
Piitsa ja slapsticki kasutatakse orkestripartiides kui efektiivset rütmi- või heliefekti vahendit. Nad on sagedased õigete dramaturgiliste momentide rõhutamisel või looga seotud helipildis (näiteks irooniline, ohtlik või koomiline situatsioon). Näited kasutustest mainiti ka artikli algses tekstis: Ravel ja Britten on kasutanud piitsa kindlates kõrvalosades. Lisaks klassikalisele muusikale kasutatakse piitsat filmimuusikas, teatris ja populaarsetes ansamblites.
Ajalugu ja areng
Puidust klapperinstrumentid ja varased piitsad on teadaolevalt kasutusel olnud juba keskajal; artikkel mainib, et esimene piitsa konstrueeriti 14. sajandil. Ajalooliselt on neid kasutatud nii praktiliste müraefektide kui ka meelelahutuslike tööriistadena (nt rituaalid, sõjalised signaalid, teatriefektid). Aja jooksul arenenud konstruktsioonid ja materjalid on võimaldanud paremat heli kontrolli ja suuremat vastupidavust.
Notatsioon ja orkestriline märgistus
Partituurides märgitakse piitsa tavaliselt sõnaga „clapper“, „whip“, „slapstick“ või lihtsalt „piits“ olenevalt keelest ja väljaandest. Täpsed dünaamilised juhised (nt forte, pianissimo) ja löökide paigutus on vajalikud, et saavutada soovitud efektid koos teiste instrumentidega.
Hooldus ja praktilised näpunäited
- Ära jäta piitsat niiskesse keskkonda — puu võib paisuda või praguneda.
- Puhasta tolmust pehme kuiva lapiga; väldi tugevaid kemikaale, mis rikuvad puitviimistlust.
- Kui hinge osa lõtvub, pinguta või vaheta see välja, et säilitada kiire ja ühtlane põrge.
- Säilita instrumenti temperatuurikindlas kohas, et vältida deformatsiooni.
Kokkuvõte
Piits ja selle sugulased nagu slapstick on lihtsa ehitusega, kuid väga väljendusrikkad löökpillid, mida kasutatakse nii orkestris kui teatri- ja filmmuusikas. Õige materjal, hooldus ja mängutehnika annavad võimaluse saavutada täpseid ja mitmekülgseid heliefekte — alates vaiksetest nüanssidest kuni äkiliste, koomiliste või dramaatiliste löökideni.
Löökepp
Küsimused ja vastused
K: Mis on muusikas piitsa- või slapstick?
V: Piitsa või slapstick on löökpill, mis koosneb kahest puidust, mis on omavahel hingega ühendatud ja mida lüüakse kokku, et teha piitsa sarnast häält.
K: Kuidas mängitakse piitsa?
V: Mängija hoiab kumbagi puutükki käepidemetest kinni ja lööb neid kokku, ilma et ta sõrmi kinni paneks.
K: Kus vitsat sageli kuuldakse?
V: Piitsa mängitakse sageli kaasaegsetes orkestrites, ansamblites ja löökpillirühmades.
K: Kas te oskate nimetada mõned klassikalise muusika teosed, kus kasutatakse piitsa?
V: Jah, näiteid piitsa kasutamisest klassikalises muusikas võib kuulda Raveli G-duur klaverikontserdi alguses (1. osa) ja Britteni teoses "Noore inimese juhend orkestrile".
K: Mis on piitsa?
V: Slapstick on teine piitsa tüüp, kus üks plank on pikem kui teine, mida saab mängida ühe käega. Mängija raputab pilli kiiresti, kusjuures väike plank liigub suurest plangust eemale ja lööb sellele tagasi, tekitades teistmoodi heli kui piitsa.
Küsimus: Kes on heliloojad, kes on kasutanud planku?
V: Slapstick'i on kasutanud mitmed heliloojad, sealhulgas Mahler, Richard Strauss, Ravel, Mussorgsky ja Hindemith.
K: Millal loodi esimene piits?
V: Esimene piitsa konstrueeriti 14. sajandil.
