Allen Welsh Dulles (7. aprill 1893 – 29. jaanuar 1969) oli Ameerika Ühendriikide diplomaat ja jurist, kellest sai esimene tsiviilotstarbeline keskluureteenistuse direktor (DCI). Ta oli selle seni kõige kauem ametis olnud direktor, juhtides Keskluureagentuuri (CIA) aastatel 1953–1961, ajal, mil agentuur muutus külma sõja keskseks vahendiks USA välispoliitikas.

Varasem elu ja karjääri algus

Dulles sündis varakult 20. sajandil väljapaiskuvas ametnikuperes ning hariduselt oli ta advokaadi taustaga – pärast ülikooliõpinguid töötas ta pikka aega advokaadibüroos, kus sai rahvusvahelise õiguse ja ärisuhete alal laialdasi kogemusi. Vahepeal teenis ta ka diplomaatilistes ülesannetes, mis aitasid tal luua sidemeid ja mõista rahvusvahelisi suhteid ning julgeolekuprobleeme.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

Teise maailmasõja ajal liitus Dulles luure- ja õhupöidlustegevusega; ta oli Ühendriikide luureteenistuse ofisside ja varjatud operatsioonide kokkupanija Euroopas. Tema kogemused sõjajärgsel luuremaastikul tegid temast loogilise valiku, kui Ameerika valitsus alustas uue tsiviilluurekorra ülesehitamist.

CIA juhtimine ja peamised operatsioonid

Külma sõja alguses oli Dulles Keskluureagentuuri juht. Tema ametiajal süvenes CIA roll paljude välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel, sealhulgas salajased sekkumised teiste riikide siseasjades. Dulles juhtis 1954. aasta Guatemala riigipööret, oli seotud ka 1953. aasta Iraani operatsiooniga Ajax ning toetas ja arendas Lockheed U-2 lennukiprogrammi, mille eesmärk oli kõrgustelt ülevaatlik luurelend. Tema juhtimisperioodi kuulsaim ja samas katastroofiliselt lõppenud operatsioon oli Sigade lahe invasioon (Bay of Pigs) 1961. aastal, mis viis suure poliitilise kriisini ning aitas kaasa tema lahkumisele ametist.

Lahkumine ametist ja Warreni komisjon

Pärast Sigade lahe ebaõnnestumist ja kasvavat kriitikat avaliku ning poliitilise tähelepanu all, lahkus Dulles CIA juhtimisest 1961. aastal. Aastatel hiljem osales ta ametlikult riikliku uurimiskomisjoni töös: pärast John F. Kennedy mõrva oli Dulles üks Warreni komisjoni liikmetest, mis uuris presidendi mõrva ja tegi järeldusi juhtunu asjaolude kohta.

Eraelu ja seosed

Valitsuse teenistuse vahepeal ja ka selle kõrval oli Dulles ettevõtte jurist, pikaajalise karjääriga advokaadina ja rahvusvaheliste klientidega. Tema vanem vend John Foster Dulles oli Eisenhoweri administratsiooni ajal riigisekretär. Vendade mõjukas positsioon Ameerika välispoliitikas rõhutas nende perekonna suurt rolli pärastteise maailmasõja ajastul.

Pärand ja kriitika

Dullese pärand on vastuoluline. Tema toetajad kiidavad tema organisatsioonilist tööd ja panust luurevõimekuse loomisel; kriitikud tõstavad esile ebaeetilised ja poliitiliselt tülitsemised salajased sekkumised teistes riikides, mille pikaajalised tagajärjed on tihti probleeme tekitanud. Tema juhtimisel laienes CIA roll varjatud operatsioonide ja poliitilise mõjuga üle maailma ning see muutis oluliselt Ameerika luure- ja välispoliitika vormi külma sõja aastakümnetel.

Allen W. Dulles suri 1969. aastal; tema elu ja tegevus jäävad aktuaalseks teemaks ajaloolastele ja luureuuringute huvilistele, kuna need heidavad valgust külma sõja keerukale ning sageli salapärasele poliitikale.