Alfred Emanuel Smith, Jr. (30. detsember 1873 – 4. oktoober 1944), laiemalt tuntud kui Al Smith, oli 20. sajandi alguse–keskel üks mõjukamaid Ameerika poliitikuid. Ta valiti neli korda New Yorgi kuberneriks (õiguslikult kuulusid need ametiaegadele 1919–1920 ja 1923–1928) ning oli 1928. aastal USA demokraatide presidendikandidaat. Smith kujunes progressiivsete reformide eestkõnelejaks – kubernerina edendas ta töötingimuste parandamist, töökaitset, sotsiaalkindlustuse algatusi ja riigihalduse korrastamist. Samas oli ta tihedalt seotud Manhattani poliitilist masinat juhtinud Tammany Halli taustajõududega ning oli kindel keelustamise vastane.

Taust ja poliitiline tõus

Smith sündis New Yorgis ja kasvas üles madalama sissetulekuga linnakogukonnas, mis mõjutas tema poliitilist vaateviisi ja pühendumust töölisklassi küsimustele. Ta alustas poliitilist karjääri kohalikul tasandil ning tõusis Tammany Halli toetusel osariigi poliitikasse. Tema kombineeritud kuvand kui linnaelust pärit pragmatistist ja reformimeelsest ametnikust aitas tal saada laiapõhjalist toetust suurtes linnades ja immigrantühiskondades.

Kubernerina ja reforme

Kubernerina juhtis Smith mitmeid seadusandlikke initsiatiive, mille eesmärk oli parandada tööstus- ja linnaelu tingimusi. Tema poliitika hulka kuulusid:

  • töötajate kaitse ja töökindlustus – tugevamad tööohutuse ja kompensatsioonireeglid;
  • laste- ja naiste töötingimuste piiramine – seadused, mis reguleerisid tööaega ja tingimusi haavatavates rühmades;
  • riigi administratsiooni korrastamine – riigirahanduse ja ametkondade ümberkorraldamine tõhusama valitsemise eesmärgil;
  • sotsiaal- ja avalike teenuste laiendamine – algatused avaliku tervise, hariduse ja elamumajanduse parandamiseks.

Tal õnnestus end positsioneerida nii reformijana kui ka Tammany’ga seotud poliitilise tegelasena, mis mõjutas tema mainet nii toetajate kui ka kriitikute seas.

1928. aasta presidendikampaania

1928. aastal sai Smithist esimene suurparteide poolt nomineeritud katoliiklane, kes kandideeris USA presidendiks, mis tõi talle tugeva toetuse eriti suurte linnade etnilistest kogukondadest ja immigrantidest. Samas vallandas tema usuline taust tugevat vastuseisu eriti lõunapoolsetes protestantlikes piirkondades: paljud lõunapoolsed baptistid, saksa luterlased ja teised kartsid, et tema poliitikat hakkab mõjutama paavst või katoliku kirik. Kampaaniat mõjutas ka 1920. aastate majanduslik õitseng, mis andis vabariiklasest vastasele Herbert Hooverile eelise; lõpptulemusena kaotas Smith Hooverile põhiliselt suure rahvusvahelise ja lõunapoolse vastuseisu ning üldise majandusliku heaolu tõttu.

Pärast 1928. aastat ja suhe Roosevelti juhtimisse

Smith püüdis hiljem uuesti 1932. aastal presidendiks kandideerida, kuid kaotas demokraatide nomineerimiskonventsioonil oma endisele liitlasele Franklin D. Rooseveltile. Algul said Smith ja Roosevelt omavahel kokkulepetest ja koostööst kasu, kuid peagi tekkis jagunemine – Smith muutus Roosevelti New Deali poliitikate üha kriitilisemaks vastaseks, pidades mõningaid vastuvõetud meetmeid liialt kontrollivaks riigihalduslikuks sekkumiseks või ebaseaduslikuks eelarvepuhkeks. Pärast poliitilist tagasitõmbumist tegutses Smith New Yorgis äriringkondades ja ühiskondlikus elus, olles samal ajal üks New Deali avalikumaid kriitikuid.

Tunnustused ja isiklik elu

1939. aastal nimetas paavst Smithi üheks paavstiriigi autasuks, andes talle auliikme staatuse, mis Inglise keeles tuntakse kui "Gentlemen of His Holiness". See oli üks kõrgeimaid auastmeid ilmalikele katoliikidele ja tunnustus tema avaliku elu tegevusele.

Smith oli abielus ja pühendunu perekonnale; tema naise surm vähki viis kuud enne tema enda lahkumist oli talle väga raske kaotus.

Surm ja pärand

Al Smith suri 4. oktoobril 1944 Rockefelleri instituudi haiglas 70-aastaselt südameinfarkti tagajärjel, olles murtud südamega oma naise hiljutise surma pärast. Ta on maetud Calvary kalmistule. Smithi pärand on mitmetahuline: teda mäletatakse nii suurlinna immigrantide esindajana ja progressiivsete töö- ning sotsiaalsete reformide pooldajana kui ka poliitilisena tegelasena, kelle katoliku usuline taust ja Tammany Halli seosed muutsid tema poliitilise saatuse 1928. aasta presidendivalimisel määravaks.